Krum naaseb koju, unisesse linnakesse, kus teatab oma eluplaanide luhtumisest. Kuid peagi selgub, et ka teiste elu pole vahepeal edasi läinud. Kõik jätkavad sealt, kus pooleli jäi. Kõik on tardunud, paralüüsis, pidevas ootuses. Nii saab ka Krumi elust ootamismäng, mille käigus selgub, et elu ise – see suur ja hoomamatu – kipub mööda voolama. Unistustest joobununa ja elust hirmununa tunneb Krum, kuidas üha enam libiseb tal käest kontroll reaalsuse üle, mis paiskab väikese inimese aina suuremasse meeleheitesse. Huumoriga vürtsitatud „Krum“ näitab elamise absurdi ajal, mil sõda luurab igas järgmises ooteruumis.

„Ema, ma ei löönud välismaal läbi. Ma ei saanud rikkaks ega leidnud õnne. Mul ei olnud lõbus, ma ei saavutanud midagi, ma ei abiellunud, ei kihlunud ega kohanud kedagi. Ma ei ostnud midagi ja ma ei toonud midagi. Mu kohvris on must pesu ja šampoon. See on kõik. Mul pole sulle rohkem midagi öelda – jäta mind rahule.“

„Krum“ on Iisraeli tuntuima näitekirjaniku Hanoh Levini eksistentsialistlik absurdinäidend, mis kuulub kirjandusklassikasse. See 1975. aastal kirjutatud ja maailma lavadel rohkelt mängitud teos avab skalpellteravalt kodanlikku elu, mis justkui filmina inimestest mööda jookseb.