Krum naaseb koju, unisesse linnakesse, kus teatab oma eluplaanide luhtumisest. Kuid peagi selgub, et ka teiste elu pole vahepeal edasi läinud. Kõik jätkavad sealt, kus pooleli jäi. Kõik on tardunud, paralüüsis, pidevas ootuses ja lootuses. Nii saab ka Krumi elust ootamismäng, mille käigus selgub, et elu ise – see suur ja hoomamatu – kipub mööda voolama. Unistustest joobununa ja elust hirmununa tunneb Krum, kuidas üha enam libiseb tal käest kontroll reaalsuse üle, mis paiskab väikese inimese aina suuremasse kaosesse. 

Oo, projektsionist,
tee saal pimedaks,
et me üksteist ei näeks
ega peaks üksteisele
silma vaatama.

Ja nüüd
näita meile filmi …

Huumoriga vürtsitatud „Krum“ on Iisraeli tuntuima näitekirjaniku Hanoh Levini eksistentsialistlik absurdinäidend, mis kuulub kirjandusklassikasse. See 1972. aastal kirjutatud ja maailma lavadel rohkelt mängitud teos avab skalpellteravalt kodanlikku elu, mis justkui filmina inimestest mööda jookseb.