„Tikud“ on napp, kuid poeetiline näidend lihtsatest, esmapilgul eesmärkideta inimestest suurlinna trööstitul äärealal. Inimestest, kes ootavad trolli, mis mitte kunagi ei tule. Ent sellegipoolest on neis mäslev siseelu. Mis on minu elu väärtus? Kas ma peaksin alla andma? Kes mind mäletab? Kuid sellest olenemata, või just selle kiuste, on stseenid siiski naljakad. Aus, paatoseta, müstiline materjal.

Ükskõik kui palju me üksteist ei hoia, ei saa me elu paratamatuse vastu. Aga üksteist hoides suudame seda taluda. Ja kas mitte see, et hoolimata oma tühisusest püüame siiski kõigest väest mõjutada end ümbritsevat ja leida selles harmooniat, luua sidemeid teiste tühiste inimestega … kas mitte see ei muudagi meid poeetideks?

Konstantin Stešik (1979) on valgevene näitekirjanik ja luuletaja. Tema tekstid on võitnud mitmeid auhindu, ning on tuntud oma argipoeetika ja tabava dialoogi poolest. Stešik kirjeldab inimpsüühika sisemisi protsesse nende praeguses olekus – killustatud, kapriisses, rebenenud ja rahutus maailmas. Johan Elm armus oma sõnul „Tikkudesse“ 2019. aastal, kui osales Kuldse Maski ja Vene Teatri poolt korraldatud noorte lavastajate workshop’is, kus ta mõne päeva jooksul näidendist kolm stseeni lavale seadis. Peaosas oli ka tol korral Indrek Sammul.