Rendiseraamatus nr. 1222 all on sissekanne 8.11.1499: surnud härra Johan Superi pärijad – härra Didrik Nasschert ja Hans Travelmani surnud naise pärijate hooldajad määravad selle kinnistu tagatiseks Jaani seegile võlguoleva 200 marga eest. Kinnistu asub Laial tänaval härra Johan Hertzevoldi kinnistu (nr. 138-I, nüüdne Lai t. 21) kõrval.

 Edasises puuduvad otsesed andmed, kuid kaudsete abil on selgitatav, et Diderick Nascherti (mustpeade vennaks astunud 1462, raehärra 1484-1511, surnud 1511. a.) tütar Alheit abiellus rüütel Henninck Passowiga (ka Passouw), kes sel teel sai pool kinnistut kaasavaraks. Teise poole omandas ostu teel Hans ja Brun Tafelmakerilt (vist Hans Travelmani pojad). Henningk Passouwe lesk abiellus 1529. a. Pawel van Scarenbergeriga, kelle nimele kanti kinnistu 4.03.1531 (AHB, lk. 91-a; Susterstrate XIV). Kinnistu asus Laia tänava nurgal, üheks naabriks Marte Herseveldi kinnistu (Lai t. 21), teisel küljel, üle nüüdse Aida tänava, asus Nunnakloostri aed (nunnen garden).

 11. oktoobril 1542 loovutas Pawel von dem Scharenbergi volinik surnud härra Henninck Passouwi laste eestkostjale selle kinnistu, millel tookord oli elamu ja kaks aita keldritega. Naabrid on endised. (AHB, lk. 91-a)

 Henning Passouw oli Taani läänimees ja aadlik, kellele kuulusid ka Lagedi ning Kolga mõisad Eestimaal. Tema lastest on teada poeg Hans ja tütar Beate. Viimane abiellus Tallinna kodaniku Hans Kleyga 1553. a. Beate Passouwele kuulus 1544-1553. a. kinnistu nr. 14 Pikal tänaval ja tema isa vapp (hüppav koer) oli müüritud linnamüüri ühes Uue tänava õues.

 17. aprillil 1543 Henning Passouwi laste eestkostjad loovutasid selle kinnistu kõigi päraldistega vahetuse korras Euert Eickholtzile. Naabrid olid endised. Ewert Eeckholt (rhr. Johan Eckholti /1511-1525/ poeg) oli abielus Rötger Boismani tütre Gretkega ja on surnud enne 1583. a. (AHB, lk. 91-a)

 30. aprillil 1583. a. loovutasid pärijad selle kinnistu eelmise pojale, samuti Ewert Eeckholtile, (ka Eckholt). Kinnistul on elamu ja kaks aita keldritega; naabriteks härra Marten Herssefeldt ja kloostri aed. (AHB, lk. 91-b)

 29. aprillil 1631. a. loovutasid surnud Ewer Eckholti pärijad ja väimehed selle kinnistu endiste päraldistega ühele surnu väimehele Bartold Stralbornile, kes oli abielus Gertrud Eckholtiga (maetud 1667). See oli Bartold Caspari poeg Stralborn (astus mustpeaks 1619, võeti kodanikuks 1622, suri enne 1643. a.). (NHB, lk. 128)

 29. aprillil 1631. a., seega veel samal päeval loovutas uus omanik kinnistu raehärrale Matthias Pfortele (ka Poorten ja Pforten), kes oli raehärra 1630ndast kuni surmani 1641, oli esimeses abielus Elisabeth Caspari t. Goldbergiga (maetud 1637) ja teises abielus Agneta Wangerseniga (Tallinna bürgermeistri Georg v. W. tütrega). Viimane abiellus uuesti Diedrich Dahliga (II kodanike rmt., nr. 253). (NHB, lk. 128)

 21. oktoobril 1664 kanti see kinnistu üle eelmise omaniku pojale, Gotthard Matthiase p. Pfortele (ka Poorten). Tallinna kodanikuks on ta saanud 1659. a., abiellunud samal aastal Gertrud Thomase t. Kniperiga ja maetud 1667. a. Lesk abiellus uuesti 1671. a. Christoph Krechteriga. Ajavahemikus 1641 kuni 1664 oli kinnistu kasutajaks ilmselt tema võõrasema Agneta Wangersen (ka A. von Wangersheim), kes 1643 abiellus Diedrich Dahliga (II kodanike raamat nr. 253: sai kodanikuks 1643 ja oli raehärraks 1658-1661, maetud 1665. a.). (NHB, lk. 128)

 1671. a. kui Gotthard Poorteni lesk Gertrud Kniper abiellus uuesti Christoph Krechteriga, jäi kinnistu nende kasutada, kuid alles 1725. a. registreeriti nende poja nimele.

 26. oktoobril 1725. a. pärijad loovutavad selle kinnistu, mis on veel surnud Gotthard Poorteni nimel, Christoph Krechterile (II kodanike rmt. nr. 1569; sai kodanikuks 1700, raehärraks 1719 ja bürgermeistriks 1739 ning suri 1745. a.). Tema esimene naine Katharina Kohsen (rhr. Caspar Kniperi lesk) suri katku 1710. a., teine naine Margareta Elisabeth Reimers (Christian Duborgi lesk) maeti 1723. a. ning kolmas naine Margareta Elisabeth Krüger (ülempastor Erasmus Pegau lesk) elas tema üle ja maeti 1768. a. (NHB, lk. 128-a)

 12. mail 1747, seega kaks aastat pärast bürgermeister Christoph Krechteri surma loovutas tema tütre Dorothea Elisabethi mees Dietrich Witte (III kodanike rmt. nr. 288) selle kinnistu oma kaaspärijatele Benedict Wittele (rae sekretäriks 1743. a.), kes suri 1762. a. (NHB, lk. 128-a)

 22. aprillil 1768 loovutas kaupmees Christoph Witte selle, raehärra Benedict Witte nimel olnud kinnistu kaupmees Johan Christian Gernetile. Loovutaja Christoph Witte (III kodanike rmt. nr. 817) oli Suurgildi vanemaks ja pärast veel tollidirektoriks Pärnus, kus tema tegevus lõppes suure krahhiga. (NHB, lk. 667)

 Uus omanik Johan Chr. Gernet (III kodanike rmt. nr. 832) on sündinud Tallinnas, saanud kodanikuks 1766. a., olnud Suurgildi vanemaks ja seejärel 1783-1786. a. raehärraks; suri 1802. a. Abiellus 1766. a. Catharina Dorothea von Huseniga (surnud 1813). Hiljem muutus selle kinnistu kuuluvus järgmiselt:

15. aprillil 1787 – leitnant Wilhelm Zoege von Manteuffel;
19. oktoobril 1800 – Johan August Baron v. Dolst – pandipidaja;
24. aprillil 1806 – Kaubamaja Mayer & Co. – pandipidaja;
6. märtsil 1814 – krahvinna Juliana v. Manteuffel, sünd. v. Essen – pandipidaja;
17. veebruaril 1842 – Caroline v. Ramm, sünd. krahvinna Manteuffel;
12. septembril 1852 – Ferdinand v. Ramm;
13. novembril 1898 – eelmise pärijad;
11. jaanuaril 1913 – Jacques Mauritiuse p. Rosenbaum;
18. novembril 1917 – Rosen & Co.

Teateis aastaist 1725 kuni 1768 selgub, et kõrvalasuv kinnistu nr. 138-I (Lai t. 21) on tol ajavahemikul varemeis (wüstes Hausplatz).

Aastatel 1542 kuni 1664 on vaadeldaval kinnistul elamu ja kaks aita keldritega, hiljem on mainitud ainult elamut.