Suure saali valmimist ootas Linnateater kuuskümmend aastat – alates asutamisest Noorsooteatri nime all aastal 1965. Arhitektuurses mõttes on selle mängupaiga juured 1983. aastal vastu võetud otsuses planeerida Noorsooteatri uus maja vanalinna IX kvartali sisehoovi, aadressil Lai 23 asuva väikese saaliga teatrimaja vahetusse lähedusse. Projektile, mis sai nõukogude kultuuripoliitika tuultes nimeks Interklubi, pandi 1990. aastal nurgakivi, kuid pärast Eesti iseseisvuse taastamist jäi alustatud ehitus katki. Ettevalmistavate tööde hulgas oli valmis jõutud üks suur kolmnurkse kujuga betoneeritud kelder, millest pidi tulema suure saali lavaalune teenindusruum. 1997. aastal, kui otsiti mängupaika Adolf Šapiro lavastusele „Kolmekrossiooper“, kohandati see teatritegemiseks ning nimetati Põrgusaaliks. Hiljem sai saal nimeks Põrgulava ja sellest kujunes üks Linnateatri keskseid mängupaiku. Koos teatrikompleksi ümberehitusega, mis valmis 2025. aasta sügiseks, läbis ruum põhjaliku muutuse ning sündis ümber Suureks saaliks, mis asub veel neli meetrit sügavamal maa all, mahutab varasemast ligi poole rohkem publikut ning hõlmab rohkem tehnilisi võimalusi nagu pöördlava ja lavatorn. Suure saali avab Uku Uusbergi lavastus Tiago Rodriguese näidendist „Iphigeneia. Agamemnon. Elektra“.