Mida tähendab olla parim tegelikult? On see pigem vabadus või vangistus?

Ketil Bjørnstadi romaani „Muusikale“ põhjal on Diana Leesalu loonud lavastuse, mis räägib pühendumisest eesmärgiga saada parimaks. Üks ajaloo suurimaid pianiste, Arthur Rubinstein on väitnud, et ta ei harjuta päevas kunagi üle kolme tunni. „Sest on olemas raamatud, mida ma tahan lugeda, naised, kellega ma tahan tutvuda, pildid, mida ma tahan vaadata, vein, mida tuleb juua,“ ütles ta. Aga selleks, et lubada endale harjutamist ainult kolm tundi päevas, pead sa olema Arthur Rubinstein. Teised harjutavad seitse tundi või kaksteist tundi päevas. Kuid kahtlemata on see ränk hind, mida maksta võimaluse eest olla tipus. Seda enam, et alati harjutamisest üksi ei piisagi. Selleks, et vahendada teistele midagi erakordset, peab kunstnikus olema olemas ka see seletamatu miski … Kuid mis asi see veel on?

„Ma alustan Chopini etüüdidega nagu tavaliselt. Kui mitu korda olen neid juba mänginud? Kolmsada viiskümmend? Viis tuhat? Kui mitu korda on parema käe neljas sõrm mind teise etüüdi kromaatilistes käikudes alt vedanud? Kui mitu korda ei tundnud ma C-duuris etüüdi nooni võttes lihasevalu?“
Ketil Bjørnstad, “Muusikale”

Vaata videot

Preemiad:
2022 Alo Kõrve – Eesti teatri auhind parimale meeskõrvalosatäitjale
2022 Diana Leesalu – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia parima lavastuse eest
2022 Maris Nõlvak – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia parima naiskõrvalosa eest
2022 Allan Noormets – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia parima meeskõrvalosa eest

*  Lavastuse mõned motiivid on inspireeritud Boriss Pavlovitši lavastusest “Pianistid” (teater Globus, Novosibirsk).

** Lavastus sobib noorele vaatajale, vastates seega Eesti Rahvakultuuri Keskuse etenduskunstide regionaalse kättesaadavuse toetusprogrammi “Teater maal” tingimustele.