Tallinna Linnateatris esietendub Rainer Sarneti tsaariaegne performance „Ülestähendusi põranda alt“

30. märtsil jõuab Salme Kultuurikeskuse väikesel laval publikuni Rainer Sarneti lavastatud „Ülestähendusi põranda alt“, mis põhineb Fjodor Dostojevski samanimelisel jutustusel. Teose dramatiseeris lavastaja Rainer Sarnet.

„Ülestähendusi põranda alt“ on Dostojevski psühholoogiline jutustus, mis on kirjutatud monoloogi vormis. Tegu on kibestunud ja üksiku nimetu minategelase mälestustega, kus erru läinud Peterburi ametnik räägib oma elust ja sisemistest võistlustest. „Ülestähendusi põranda alt“ (ilmunud 1864) on tugev ideoloogiline rünnak tollal Venemaal valitsenud filosoofiate, eriti determinismi vastu (filosoofiline käsitlus, mille järgi on kõikidel otsustel ja sündmustel seaduspärased põhjused ning kõiki sündmusi ja otsuseid on põhimõtteliselt võimalik ette näha).

Tegu on Sarneti esimese tööga Linnateatris, varem on ta lavastanud Von Krahli Teatris ja Vabal Laval. Laiemale avalikkusele on Sarnet aga rohkem tuntud kui filmirežissöör, viimati esilinastus tema dokumentaalfilm „Vaino Vahingu päevaraamat“.

Lavastajat köidab materjalis enda sõnul selle vastuolulisus ja samas sügav psühholoogiline intiimsus: „See on vastuolude konks, mis veab seda teksti läbi aastasadade tolmu ja hoiab värskena. Dostojevski kujutab inimesest, kes peab end kõige targemaks ja kõige alatumaks, kõige tundlikumaks ja kõige egoistlikumaks. Ta räägib meile suurushullustusest ja kompleksidest, Venemaa ja Euroopa vastuoludest, ratsionaalsuse ja irratsionaalsuse sasipuntrast, mis juhib poliitikaid, elusid ja ka armastust. Mind köidab „Põrandaaluse“ puhul sisemise elu kujutamine, kus väline maailm justkui puudub või ilmneb katkendlikult. „Haige laps“ sündis nii, et Edvard Munch kraapis juba valmis maalilt maha kõik välised detailid, mööbli ja toa, mis ümbritsesid last, et anda edasi sisemist seisundit. Ta murdis maali vormi. Midagi sellist tegi ka Dostojevski oma „Põrandaalusega“, kus kõik väline on maha kraabitud. See ongi, mis hetkel mind huvitab – sisemise elu kujutamine. Luua ja murda vormi nii, et ilmneks inimese sisemine elu.“

Raamatu on vene keelest tõlkinud Andres Ehin ja Lembe Hiedel. Lavastuse kunstnik on Laura Pählapuu, muusikaline kujundaja Rainer Sarnet, valguskunstnik Emil Kallas, koreograaf Tiina Mölder, laulude seaded tegi Andre Maaker. Mängivad Rain Simmul, Indrek Sammul ja Hele Kõrve.