Tallinna Linnateatris esietendub Juhan Smuuli legendaarne „Polkovniku lesk“ särava Anne Reemanniga peaosas

17. septembril jõuab Hobuveskis publiku ette Juhan Smuuli „Polkovniku lesk“, mille on dramatiseerinud Urmas Lennuk. Lesena astub lavale Anne Reemann, sõnatus kõrvalosas toetab teda Argo Aadli, kes katsetab lisaks näitlemisele seekord ka lavastaja rolli.

„Polkovniku lesk“, mille autori Juhan Smuuli sünnist täitus 18. veebruaril sada aastat, on eesti näitekirjandusmaastikul tuntud materjal. Seda on Eesti teatrites lavastatud vähemasti kaheksal korral, nii eesti kui vene keeles, kusjuures peaosa on mänginud lisaks naistele ka kaks meesnäitlejat. Publikule kõige tuntum on ilmselt Mikk Mikiveri 1982. aasta lavastus Ita Everiga peaosas, mis on ka televisiooni poolt üles võetud. Idee luua “Polkovniku lesest” oma tõlgendus sündis Aadli sõnul mõned aastad tagasi tänu Anne Reemannile, jälgides teda mängimas hoopis üht teist rolli.

Argo Aadli ja Urmas Lennuk on Linnateatri lavastuse tarvis kohandanud Smuuli teksti rohkem tänapäevasele dramaturgilisele loogikale vastavaks. Näidendi originaalversioonis oli lisaks lesele veel terve rida sõnatuid rolle, samuti tegelased nagu Autor ja Remark. Argo Aadli on öelnud, et tema nägemuse jaoks näidend oma originaalversioonis ei toiminud: „Minu silmis on see lugu üksiku inimese appikarje ja mulle tundus, et kui seal on teised tegelased, kellega ta saab suhelda, ei ole see päriselt see.“ Dramatiseeringu autori Urmas Lennuki sõnul jäi tema jaoks lese tegelaskujus kesksena kõlama hirmu temaatika: „Jõudsin arusaamiseni, et ta ei bravuuritse ega ülbitse, vaid on kohutavalt hirmul, et ta jääbki üksi. Sain aru, et kõik see, mis on Smuuli tekstis võib-olla natuke üle võimendatud, lähtub tegelikult millestki väga inimlikust – hirmust, et sa oled kasutuks muutunud, et sul ei ole enam oma polkovnikut, kellele toetuda.“ Niisiis on lavastuse näol tegu peaasjalikult ühe naise monoloogidega, kuhu on lisatud ka väikeseid vinjette.

Kui Juhani Smuuli teravalt sotsiaalkriitilise teksti eesmärgiks oli alla joonida ja naeruvääristada väikekodanlikku, enesekeskset käitumist, siis seekordne lavastus üritab aga lese tegelaskuju pigem mõista. Jõuda jälile, miks ta arste ega teadust ei usalda – teema, mis tänasel päeval on isegi teravam kui näidendi kirjutamise ajal. Argo Aadli, kelle jaoks on tegemist lavastajadebüüdiga, tulevikus ametit vahetada siiski ei kavatse, vaid märgib, et tegu on katsetusega ning üks kogemus lavastaja vaatenurgast kulub kahtlemata igale näitlejale ära.

Lavastusmeeskonda kuuluvad ka kunstnik Martin Mikson, helikujundaja Mihkel Kuusk ja valguskunstnik Margus Sepman.