Otsingutulemused:
„Tikud” Tallinna Linnateatris (lavastaja J. Elm; esietendus 17. veebruar 2024)
Vaadatud: 1. märts 2024; 9. oktoober 2024
*
Selle loo kirjutamise ajal ei ole „Tikud” mängukavas. Mul isiklikult oleks hea meel, kui uuel aastal saaks publik veel oma võimaluse. Samas sobiks lavastuse pigem lühike eluiga tüki mõtte ja õhustikuga, nagu mina seda mõistan, päris hästi. On lavastusi, mille puhul saab öelda – tema teekond lõppes enneaegu… On inimesi, kelle puhul öeldakse niisamuti. Ka siin läheb üks tegelastest, Maksim, surma liiga noorelt. Ta on tehtud kergesti süttivast materjalist ega sobi antud oludesse. „Tikud” näitab meie argist toimetulekut surelikkuse ja leinaga. Elu raske mõttega. Elu, mis möödub liiga kiirelt ja painab liiga pikalt. Võta siis kinni, mis ta on.
*
Teatrikogemus sõltub lisaks kirjutatud materjalile, lavastaja tööle, näitlejate hetkevormile ning kohalolule muustki, mis on õhus. Sellele, mida toovad kaasa teised külastajad just sel õhtul, kui sul on taskus pilet. Millised päevauudised tulevad inimestega saali kaasa? Kas nad enne etenduse algust omavahel lobisevad või oskavad olla tasa? Mõtlen sageli, miks nad ometi ei keskendu vaikselt, ei silmitse juba valmis seatud lava, et viia end omalt poolt meeleollu, tulla kohale? Sest vaataja peab hakkama kaasa mängima. Minu arvates on teatrikülastajal see kohustus. Mõned minutid enne etenduse algust on vaataja proovisaal. Kõlab pisut pühalikult, aga mis sellest.
Millised lõhnad sind vastu võtavad? Olgu teatrisaal või liinibuss – parfüümiga ei maksa liialdada. Tõesti, pea hakkab valutama! Kes istub sinu kõrvale? Minu vasemal käel lesis märtsiõhtul küpsemas keskeas mees, kes oli andnud teatrile heatahtlikult väikese võimaluse, kuid juba mõne minuti pärast lasi lõua rinnale ja pani silmad kinni. Ta isegi ei üritanud unele vastu panna ega hoolinud sugugi sellest, kuidas ta hämaras saalis ja silmanurgast naabrile paistab. Ma ei ole üldse kindel, et teda murdis igavuse ja väsimuse tubli tandem. Puhuti mees elavnes ja sosistas midagi oma daamile kõrva…
*
„Tikud” on kõrva sosistav teater. Tagasihoidlik, isegi pisut häbelik. Taotluslikult kohmakas? Kohmakus on väga eluline. Mõtle enda kehakeele ja žestide peale: sinu päriselu „lavaline liikumine” ei ole üldse nii sujuv ja „loomulik” nagu on näitleja treenitud kehal teatris. Eriti tuleb see esile (pea)linnas, kus meid saadab palju pilke ja alateadvuses kummitab küsimus: kuidas ma teistele paistan? Mart Juur tunnistas juubeliintervjuus eneseirooniliselt, et Otepääl võib ta kasvõi magamisriietes poodi minna, kedagi ei huvita, aga Kadriorus ta seda endale ei luba. Suuremas linnas liigume suurema publiku ees. Anne Reemanni mängitud Koerapidaja näitab täpselt, kuidas liigub linnas inimene, kes muretseb, kuidas ta teistele paistab. Ta püüab oma kõnnakusse mahutada üleoleku argisest ebamugavusest, mis meid linnas käies külastab. Tal on koerad rihma otsas ja kui saaks, siis oleks tal rihma otsas ka teised inimesed. Pika rihma otsas. Ta elab omas arusaamises õigeusust ja õigest inimeseks olemisest. Tal on omad hinnangud inimestele ja koertele, kes on sageli targemad kui kaaskodanikud, sest „oled sa näinud koera, kes suitsetab või tikke maha loobib?” Tolja ei loobi tikke maha. Koerapidaja ei ole õiglane.
Tolja (Indrek Sammul) ülesanne on hoida tuld, hoida inimesi. Ja see käib tal üle jõu. Tema rahu varjab äkilisust ja leplikkus tüdimust. Aga soe allhoovus ei kao kusagile. Indrek Sammul on näitleja, kellele vahel tahaks öelda: „aitäh, et julged olla nii vaikselt”. Ta loob teatrit, kus on võimalik sosistada.
Mart Toome (Maksim) on n-ö tavaline tüüp, kes otsib endast midagi erilist, millest isegi aru ei saa. Tundlikkusest hüplik, unistav. Teravmeelne ja õrn. Sellise näoga inimesed kannavad endas sageli naeratavat depressiooni. Me ei tunne seda ära enne, kui neid meie seas enam pole.
Andero Ermel (Anton) on siin melanhoolne ja mänguline – just sellises registris, mis minu meelest talle sobib. Anton on lihtsakoeline ja eemalolev sõber, kellel on ometi taipu õigel ajal kohale ilmuda.
Maša (Külli Teetamm) on šokist ja kurbusest pinges, nurgeline. Valmis hammustama või kallistama. Valu teeb seda inimesega. Ta on tõesti leina nägu. Suitsiidi läbi lähedase kaotanud inimese näos on segadus, viha, kurbus, etteheide, süüga segatud rõõm ja kohustus edasi elada. Seda on palju ja enamasti ei oska me sellise näoga inimesele midagi kosta. Võimalik, et polegi vaja midagi öelda. Peamine on mitte pilku ära pöörata. Teater on üks võimalusi seda harjutada.
Näitlejad on selles tükis kuidagi õige suurusega, õige koha peal. Võrdsed. Paistab, et lavastaja hoolib nendest, kes temaga mängima on tulnud. Vähemalt selline tunne jõuab minuni lavalt. Ilmselt see tunne ei peta, sest näiteks Elmi „Musträstas” kandis minu jaoks näitlejate poolt sama sõnumi.
*
Tegevus toimub linnas ja linna servas, piiri peal. See tunne on mulle tuttav. Kasvasin üles väikeses alevis ja üsna metsa servas, akna tagant kulges Metsa tänav. Vastu ööd tajusin metsa lähedust eriti intensiivselt. See oli midagi sünget, midagi seikluslikku ja midagi möödapääsmatut. Öös on oht saada kaasa viidud huntide poolt. Või oht hundiks muutuda. See lapsepõlve tunne tabas mind teatrisaalis. Lapsel, keda me ei näe, on siin oma roll mängida. Tolja jutustab väiksele Dašale muinaslugusid, mis on kõik tulega seotud. Muinasjutt algab, kulgeb, kuid alati katkestatakse jutustus. Peaaegu alati. Üht vaatajat ajas see üsna pahaseks. Selline tunne, et läheks pärast lava taha ja sakutaks Sammulit: „Räägi lugu lõpuni!” Kujundlikult annab seda edasi sigareti süütamine, milleni kuidagi ei jõuta. Tikk süttib, käsi läheneb suule, aga jälle tuleb midagi vahele.
Me jutustame muinasjutte enamasti vastu ööd, et kedagi unne suigutada, kuigi muinasjuttude funktsioon on minu arvates hoopis vastupidine – inimest ärkvel hoida. Hoida kuulajat inimesena. Tuleb jutustada ja uskuda unejutte usaldusest, lootusest ja sõprusest, et mitte ärgata hundina. Anda edasi väärtusi, mis ei lase inimesel muutuda kiskjaks. Muinasjuttude ülesanne on seega kahetine. Uinutada ja äratada samal ajal. Ärkvel olla, vaimselt, saab ka magades.
Ning seetõttu ei ole silmade sulgemine selle etenduse ajal sugugi kohatu. Või, nagu ütleb üks mulle armas inimene vahel filmi vaadates: „Ma ei maga, ma puhkan silmi!” Selle tüki ajal on silmade puhkamine täiesti lubatud. Tiku väikeses valguses väsivad silmad pingutusest kiiremini kui suuremas valguses. Mõni asi on suletud silmi paremini näha. Teisel vaatamisel oskasin juba muinasjuttude kuulamise ajaks silmad kinni panna. Ei kahetse.
*
„Tikud” võtab meeldivalt mõtlikuks ja peale teatrikülastust mööda Graniidi uulitsat trammipeatuse poole astudes ehmatas mind päris tõsiselt koera haukumine ning tardusin hetkeks. Kas tõesti on Anne Reemann lavalt oma (kujuteldavate) penidega siia, Kalamaja pimedasse hoovi jõudnud. Kas saan nuga? See on hea, kui lavastuse ruum peale etenduse lõppu ühes publikuga laiali valgub, satub linna peale ning mõjutab tajumisi edasi. Asi ei olnud ainult koertes. Oli ka hämaruses. Ja mitte ainult hämaruses. Tallinna tänaval ootas trammi üks Tolja moodi mees ja tegi suitsu. Sigaret põles ja tossas kenasti. „Näe, seal on su lõpuni jutustatud muinasjutt,” sain kaaslasele öelda. Koerahaugatus märtsis ja suitsetav mees oktoobris. „Tikud” on me linnas oma elu elanud…
*
See on tõsine tükk, aga selles on parajalt helget huumorit. Ja koomika avaldubki tihti siis, kui midagi väga tõsiselt võetakse. Naer keset leina on nagu kirgas välgusähvatus keset totaalset pimedust. Torm, mis lööb õhu puhtamaks. Seda on väga vaja! Mulle tundus, et naerukohad tunti publiku poolt ära, aga naeru hoiti vaos. Ma arvan, et ei peaks. Just need hetked reguleerivad publiku poole pealt grammikese täpsemaks konkreetse etenduse tempo ja temperatuuri. Kui asjaga päriselt kaasas oled, siis ei tohi karta naeru „natuke vale koha peal”. Olen tähele pannud, et just matuste ajal külastab inimest kiusatus naerda. Matusel võib inimest tabada nii pingeline seisund, et see lausa nõuab mingit leevendust. Piiripealsete sündmuste ajal saavad võimenduse igasugused inimlikud iseärasused ja see on tegelikult väga naljakas. Vaikselt naerda võib. Elu raske mõte on nii kergem kanda.
*
Tiku eesmärk ei ole temas endas. Ta peab tuld, soojust ja valgust edasi (k)andma. Ja seda kõike väga lühikese aja jooksul. Valgus on võimalik, soojus on käegakatsutav. Korraks. Tänu tikule. Tikku peab keegi hoidma. Kes on püüdnud külmas tuules tikku süüdata, see teab kui maru keeruline see võib olla. Tolja hoiab ka põlenud tikud alles justkui hinnates ohvrit, mida pisikesed on toonud. „Igale asjale on määratud aeg”, on kirjas Koguja raamatus (Koguja 3:1). On aeg hoida ja aeg ära visata. Ju ei ole veel aeg põlenud tikke laiali pillata.
Võimalik, et elutikk ongi parem metafoor kui eluküünal. Küünal põleb liiga kaua selleks, et elu riski ja surelikkust tajuda. Küünal petab meid tundma, et oleme surematud. Eriti tänapäeva inimest, kelle tähelepanu lihtsalt ei kesta küünalt välja. Elutikk asub igati täpsemas mõõtkavas.
Ja kusagil on siiski ka ajaülene mõõt ja motiiv. Kogujagi oli sellest kimbatuses ja maadles jumaliku päritoluga. Ta mõistis, et keegi on inimeste „südamesse pannud ka igaviku” (Koguja 3:11). Aga inimene ei mõista sellest veel suurt midagi. „Tikud” näitab sedasama püsivat inimkonna kimbatust. Vaatame oma südant nagu tuld. Ei mõista, aga ära ka ei tüdi.
*
Muinasjutud ilmutavad ja varjavad me eest elu saladust. Nende ülesanne on nii uinutada kui ärkvel hoida. Ühe muinaslooga jõutakse selles tükis siiski pärale. Inimene jõuab lõpuks nii linna kui metsa kohale. Kodu on mõlemas. Ja seda vaimset ja muutuvat ruumi õnnestub lavastusel näidata. Midagi loksub lootusrikkalt paika.
Tähelepanuväärne, et tule süütamine ja hoidmine antakse lõpuks edasi. Maša, leinav Maša, võtab üle. Tule hoidmine ei ole ühe inimese (läbipõletav) ülesanne. Ja viimselt kätkeb ka (ära)põlemine endas lootust. See ongi puhastustule olemus. „Kui kellegi töö põleb ära, siis ta saab kahju, aga ta ise päästetakse otsekui läbi tule.” (Pauluse esimene kiri korintlastele; 3:15)