Peeter Tammearu tegutseb Linnateatris külalislavastajana, kuid tunnistab, et selle teatri uksest sisse astuda on kodune tunne. Aastatel 1996–2002, enne kui ta siirdus Viljandi Ugalat juhtima, töötas Tammearu Linnateatris koosseisulise näitlejana ning aastatel 2016–2018 andis ta siin rohkem kui sada etendust Andrus Kivirähi monolavastusega „Köster“. „Südameharjutus“ on Tammearu kolmas lavastus Linnateatris. Kutsusime intervjuud läbi viima näitleja Piret Kalda, kes on üks „Südameharjutuse“ kolmest osatäitjast. Näitleja ja lavastaja jutuajamise kirjutas lühendatult üles Triin Sinissaar.
Piret Kalda: Peeter, kui mitu aastat oled sa tänaseks päevaks abielus olnud?
Peeter Tammearu: Kakskümmend kaks ja pool.
Piret: See on märkimisväärne aeg. Teil on ka kaks võimsat poega ja ma tean, et sa hoiad väga oma peret. Ometi valisid sa lavastamiseks tüki, mis räägib abielukriisist. Oled siiski jõudnud arusaamisele, et kooselu ei ole ainult lust ja lillepidu?
Peeter: Kus ta siis lust ja lillepidu on! Ükski pere ei ole ideaalne, igaühel on omad ütlemised või naginad, sellised, teised või kolmandad asjad. Raskeks läheb, kui üks pool hakkab tundma, et ta jääb kõigele alla, et temaga ei arvestata või kui sa hakkad asju endasse koguma, ei räägi õigel ajal välja. Mina olen loomult rohkem selline õletuli, et šahh põlema ja siis kohe šahh leppima. Ma usun, et armastust on vaja kogu aeg toita, et koos elamine oleks mõnus. Sellesse on tõesti vaja panustada, lausa igal hetkel. Et ei oleks rutiini, et kumbki ei väsiks ära. On tõsi, et inimesed kasvavad tihti lahku.
Piret: Sinu jaoks on see väärtus, et kooselu nimel tuleb vaeva näha? Tänapäeval propageeritakse ju pigem mõtteviisi, et kui on halvasti, siis astu välja. Mõtle ainult iseendale. Armasta iseennast.
Peeter: See on üks põhjuseid, miks mulle Glattaueri näidend nii väga meeldis. Mulle tundub, et lõhkuvat suhtumist on ümberringi palju, unustatakse, et on olemas mingid suuremad kokkulepped, suuremad liidud. Ma ei pea seda õigeks, et kui midagi valesti läheb, siis kõnni kohe minema. Ma arvan, et meie lavastus on mõeldud ennekõike pereinimestele. Need pisikesed äratundmised – see lause tuleb mulle tuttav ette, selline situatsioon on meil ka omavahel olnud jne. Sellised hetked mõjuvad omamoodi tervendavalt, eks inimesel on ikka lihtsam, kui keegi teine elab ka midagi sarnast läbi, kuigi oma elu on oma elu ja ükskõik millistest eluprobleemidest rääkimine sind sellega aidata ei saa.
Piret: Praegu proove tehes tulevad nii paljud asjad tuttavad ette, aga kummaline on, et päris elus kaotad sa selle kõrvalpilgu ära. Ma loodan väga, et seda tükki vaadates tekib ka publikul sama asi, et nad saavad iseenda üle muiata. Ja lahkuvad teatrist veidi helgema tundega.
Peeter: Jah, komöödia annab võimaluse vaadata seda kõike läbi naeru ja nii, et keegi ei näita sulle näpuga. Kui keegi teaks ette, kui peenike keemia on tegelikult abielu …
Piret: Keemia muidugi, aga armastus ju muutub ajas. Tihti saab saatuslikuks see, et lihtsalt tavaline olme tungib sisse. Kõige olulisem on vist ikkagi, kui suudetakse olla sõbrad. Et sul oleks selle inimesega midagi rääkida ning et teie vahel oleks austus.
Peeter: Kui need kaks asja, sõprus ja austus on juba olemas, siis ei olegi vist mõtet mingist tohutust konfliktist rääkida. Siis ongi hästi. Sõprus on alati kahepoolne tunne, armastus võib olla ka ühepoolne.
Piret: Kas sa oled vahel mõelnud, et elu oleks lihtsam, kui su abikaasa [Triinu Meriste – toim] ei oleks näitleja?
Peeter: Niipidi pole ma küll kunagi mõelnud. Need asjad ei käi ju läbi mingi ameti – kuigi meil on väga palju ühiseid teemasid ja ainest jutuajamisteks. Ega mul ei ole ka võrdlust, ma ei oska ette kujutada, kui abikaasa oleks üheksast viieni tööl käiv inimene, hoopis teisel erialal.
Piret: Kas te räägite kodus omavahel teatrist?
Peeter: Ikka ju võtad tööd koju kaasa, eriti kui töötad veel samas teatris, nagu meie kaua aastaid töötasime. Oleks imelik, kui läheksime koju ega räägiks mitte midagi sellest, mis me päeval teinud oleme. Viimastel aastatel olen muidugi sageli eemal olnud ja oleme saanud ainult paari lavastust koos teha.
Piret: Mina näiteks tihtipeale ei tahtnud kodus teatrist rääkida, vastupidi, tundsin, et mul on vaja see vahepeal peast välja saada.
Peeter: Oleneb ju ka, millist tööd sa parasjagu teed. Kui ma Viljandis teatrit juhtisin, oli neid teemasid lihtsalt niivõrd palju, et sellest ei vabanenud mitte ühekski hetkeks. Väljalülitamise aega ei olnud, ma ei osanudki ennast välja lülitada. Kui sul on tööl vaja pidevalt probleeme lahendada, igasugused jamad ja hädad kaelas, siis paratamatult elad neid muidugi ka teiste peal läbi, saad alles hiljem aru, et nemad ei ole üldse süüdi selles, miks mul on praegu tuju paha või miks ma olla ei oska.
Piret: Sellest eluperioodist on juba mõned aastad möödas, kas võid öelda, et nüüd on kergem?
Peeter: Need on väga erinevad etapid, mis ma olen läbi käinud – alustasin Ugalas näitlejana, siis olin küll lavastaja, küll kirjandusalas, siis tulin Linnateatrisse näitlejaks, siis hakkasin äkki üksinda Ugalat juhtima, täitsin korraga mõlemat, nii peanäitejuhi kui ka direktori ametit, ning nüüd olen seljakotiga vagabund, kes rändab ühest teatrist teise. Ma ei tea õieti, mis mind uuel aastal ootab. Vanasti ma oleksin selle mõtte peale hulluks läinud, aga praegu võtan seda stoilise rahuga – küll kõik asjad tulevad õigel ajal. Ma ei muretse enam.
Piret: Mina arvan, et sa võiksid palju rohkem näitlejana laval mängida.
Peeter: Lavastamine on ju vastutustundetum tegevus, teed oma töö ära ja lähed minema! Sulle ei jää sleppi kaela. Selles mõttes on vabakutselisena natuke lihtsam kui olla mitmes erinevas teatris repertuaaris ja sõita kogu aeg ühest linnast teise.
Piret: Aga näitlejatöö sulle ikka endiselt meeldib?
Peeter: Jah. Aga see on ka jaksamise küsimus. Etenduse päev on minu jaoks selline päev, kus ma hea meelega üldse midagi muud ei teeks, kui valmistuksin ainult hommikust saadik etenduseks. Mitte ei võtaks vanni ega ei jalutaks looduses, vaid oleksin sõna otseses mõttes teksti kallal. Kui sa mängid neli või viis päeva järjest sama lavastust, siis on üsna vaevaline ennast uuesti täis laadida. Ma just ükspäev arvutasin, et kui ma mängisin „Köstrit“ kahe aasta jooksul sada kaksteist korda, siis tegelikult olen seda tükki läbi mänginud umbes tuhat korda. Etenduse päeval võtsin tavaliselt teksti kaks korda enne läbi. See on iga inimese oma kiiks, seda ei pea ju kindlasti tegema, aga ma ei tee seda kellegi teise, ikka iseenda pärast. Selles mõttes on väga suures repertuaaris sees olla ja teatri kõrvalt veel teisi asju teha väga kurnav ja tekibki olukord, et ütled igasugustest asjadest ära kümneid kordi rohkem, kui vastu võtad. Siis lähebki nii, et iga kord, kui sulle mõni kõne tuleb, mõtled esimese asjana, et loodetavasti ei kutsuta jälle kuskile, sest sa lihtsalt ei jõua.
Piret: Nagu mitmetel eakaaslastel, lõi ka sinul vahepeal häirekell tervisega. Kindlasti oli see seotud ületöötamise, närvilisuse, enda kulutamisega. See oli sulle väikeseks hoiatuseks?
Peeter: Ikka, jaa. Muidugi oli. Aga ma olen ennast harjutanud mõttega, et ühestki asjast tohutu jõuga kinnihoidmine ka ei aita. Ma arvan, et inimestega juhtub midagi siis, kui midagi tõeliselt juhtub. Siis on näha, kui palju ta elu tegelikult hindab või sellest kinni hoiab. Ja kuni seda veel ei ole, siis senikaua sa puhtalt enesekaitse pärast ei … Ma ütleksin pigem niimoodi, et ma ei mõtle selliste asjade peale nagu tuhat filmi, mille sa pead elu jooksul ära nägema või tuhat riiki, mida sa pead külastama. Mul ei ole enam seda arusaamist, et peaks jõudma kõik läbi lugeda, kõik ära vaatama, igal pool käima, kõike tegema, kõike ahmima. Ma ei ahmi enam ammu midagi.
Piret: Aga sa oled ikkagi väga palju lugenud inimene.
Peeter: Kui see kõik on sul peast ära läinud, siis ei ole sellest eriti palju kasu. Mis kasu on raamatust, kui sa ütled, et olen lugenud, aga midagi ei mäleta? Lõpuks jääb meelde autor, siis veel ainult pealkiri ja siis mäletad ainult, et raamat oli kollane …
Piret: Midagi ikka jääb. Ma ei ole ammu nii palju naerda saanud kui „Südameharjutuse“ proovides. See on uskumatu, milliseid näited sa tood ja kuskilt sa neid ju võtad, need ei tule sul niisama. Inimesel peab selleks hea huumorimeel olema.
Peeter: Mõni paradoksaalne või totter näide võib vahel aidata olukorda võimendada. Pingeline situatsioon võib ju tekkida ükskõik mille pealt, olgu see läbipõlenud armastus või katkine kefiiripakk. Ja selles on oma absurd. Mulle meeldib, kui materjalis on kõva koomiline element, mind intrigeerib komöödia matemaatiline võlu. Komöödia tekst ei pruugi olla selline, mille eest sa oma hinge annad või isegi millele sa alla kirjutad, aga selle tegemine ja paika saamine on huvitav. Selline psühholoogia köidab mind teatris kõige rohkem. Ma ei arva, et ma oskaksin ja tahaksin kõike teha, suured ideed ei ole minu liivakast. Ma ei taha lavastusse oma suuri valusid või maailmamuresid panna, pigem naeran koos konnaga kraavis. See pakub mulle endale rohkem.
Piret: Proovides näitad sa ka tihti ise ette.
Peeter: Ettenäitamine on lavastaja jaoks tore asi, sest ta saab niimoodi kõik rollid ise ka ära mängida. Aga milleks seda tegelikult vaja on – ma kontrollin oma keha kaudu, kas see, mida ma tahan näidata, tegelikult ka võimalik on. Sa võid teoreetiliselt ilusa konstruktsiooni kokku panna, aga see peab mingist impulsist lähtuma. See on ju laval kõige põnevam, kui ma saan väga täpselt aru, kust mõte algab. Inimene võib tunda enda pärast häbi pärast suurt tragöödiat, kus näidatakse, et sa oled sellesse maailma väga vähe panustanud, aga ka peale head komöödiat, kus sa saad teistpidi aru, et miks ma olen küll mõned asjad nii tobedalt teinud. Peegel ja äratundmine on inimesele üks oluline asi. See ei pruugi olla peamine, aga mind see köidab. Igaüks jäägu oma liistude juurde, ei ole mõtet hakata tegema säärikuid, kui oled terve elu teinud pastlaid.
Piret: Kuidas sa ennast siin, Linnateatris, tunned?
Peeter: Ma ei usu, et ma oleksin ühegi teise teatri raskustele, muredele ja rõõmudele nii palju kaasa elanud kui Linnateatri omadele. Kuigi sellest ajast, mil ma siin kuus aastat töötasin, on juba terve igavik möödas – kui ma läksin, olid Andres Raagil veel lokid peas –, on mul siin ikka veel palju sõpru ja tuttavaid. Kuigi tegelikult on vahepealsete aastatega pöörane arv inimesi vahetunud, oma kaks kolmandikku teatrist. Selle tööga oli minu jaoks uueks avastuseks Kaspar Velberg – väga kiire, paindlik, taiplik, hea huumorimeelega näitleja, iga lavastaja unistus. Linnateater ei ole esimene teater, kus ma tööle asusin, ega ka see, kus ma olen kõige kauem töötanud, aga minu jaoks on see hingekodu.