Kurbusega teatame, et lahkunud on Linnateatri endine kauaaegne asedirektor Rein Neimar. Neimar lõpetas 1969. aastal Tallinna 20. keskkooli ning 1978. aastal teatrite administratiiv- ja majandusjuhtimise erialal Leningradi Riikliku Teatri-, Muusika- ja Kinematograafiainstituudi. Aastatel 1978–80 oli ta ENSV Riikliku Noorsooteatri, tänase Tallinna Linnateatri peaadministraator, 1980–2014 asedirektor.
REIN NEIMAR
(24. III 1951 – 9. V 2026)
Rein Neimar sündis 24. märtsil 1951 Tallinnas. Tema isa töötas elektriku ja metallilõikaja, ema köitjana. Peresse kuulus ka vanem õde Reet.
Aastal 1969 lõpetas Rein Tallinna 20. keskkooli. Eesmärk oli astuda Tartu Ülikooli ajaloo erialale, kuid prantsuse keele eksamil saadud „kolm“ jättis ta kahjuks sisseastumiskatsetel joone alla. Enne kohustuslikku sõjaväeteenistust oli tarvis leida ajutine töökoht ja nii sattus Rein lavatööliseks toonasesse Noorsooteatrisse. Valik ei olnud juhuslik, sest juba keskkooli ajal oli Rein osalenud Noorsooteatri pedagoogi juhendatud teatrisõprade ringi tegevuses. Siin oli suur mõju kindlasti õel Reet Neimaril, toona ehk olulisematki rolli mängis Reinu enda sõnul tema „pruudi moodi neiuke“ ehk teatrihuviline klassiõde, kes viis Reinu käevangus vaatama kõiki Noorsooteatri lavastusi juba avalavastusest peale.
Kümnele kuule lavapoisina Noorsooteatris järgnes kaks aastat teenistust Nõukogude armees. Pärast sõjaväest naasmist töötas Rein Neimar poolteist aastat Kommunaalprojektis trükkijana, siis aga osutus taas määravaks õde Reet, kes oli 1973. aastal teatriloolasena lõpetamas Leningradi Riiklikku Teatri-, Muusika- ja Kinoinstituuti. Kui Reet läks Eestis kultuuriministeeriumisse töökohta küsima, uuriti tema käest, ega ta ei oska soovitada noort meest, keda võiks saata Leningradi samasse kooli teatridirektoriks õppima. Eesti NSV jaoks oli seal ette nähtud kohustuslik õppekoht majandus- ja administratiivjuhtimise erialale, aga ministeeriumil polnud ühtegi üliõpilaskandidaati pakkuda. Niimoodi, enda sõnul pooljuhuslikult, sattus Rein Neimar viieks aastaks õppima Leningradi Riiklikku Teatri-, Muusika- ja Kinoinstituuti. Õppeprogramm oli tihe, hõlmates erinevaid aineid alates kõrgemast matemaatikast ja raamatupidamisest kuni teatri- ja kunstiajaloo, teatrikriitika ning näitlejameisterlikkuseni. Kui Leningradi minnes ei osanud ta pea üldse vene keelt, siis viie aastaga sai ka vene keel täiuslikult selgeks.
Kõige keerulisem aeg instituudis jõudis aga kätte vahetult enne lõpetamist. Toonase Noorsooteatri peanäitejuhi Kalju Komissaroviga oli juba ammu käed löödud, et pärast diplomi kättesaamist tuleb Rein Neimar Noorsooteatrisse tööle. Aga juba kuus kuud enne lõpetamist kutsuti Rein kultuuriministri telegrammiga järgmiseks päevaks Tallinna, et vastu võtta Noorsooteatri peaadministraatori ametikoht – endine peaadministraator oli ootamatult päevapealt vallandatud. Nii oligi Rein järgmised pool aastat teisipäevast reede lõunani teatritööl Tallinnas, öösel sõitis rongiga Leningradi, kirjutas laupäevast esmaspäevani koos juhendajaga diplomitööd, öösel jälle rongi ja teisipäeval teatrisse tööle. Diplom pealkirjaga „Eesti Noorsooteatri juhtimisstruktuuri matemaatiline analüüs“ sai kaitstud 1978. aastal teema spetsiifika tõttu hoopis Rahandusinstituudis, omandatud eriala nimetuseks oli „teatriteadus ning teatri administratiiv- ja majanduslik juhtimine“.
Aastatel 1978–81 töötas Rein Neimar Noorsooteatri ehk tänase Tallinna Linnateatri peaadministraatorina ning aastatel 1981–2014 asedirektorina – seda viimast mitmete erinevate ametinimetuste all, nagu ka „direktori asetäitja“ ja „asedirektor kommertsalal“.
Kui peaadministraatorina oli Reinu peamiseks ülesandeks tagada, et publik saali jõuaks, siis asedirektorina tuli tegeleda kõigega – alates autorehvidest, lõpetades katuseplekiga. Nõukogude perioodil oli võtmeküsimuseks muidugi teatri varustamine vajaminevate asjadega, mis polnud sugugi mitte lihtne asi ning nõudis nii visadust ja nutikust kui ka lõputut asjaajamist ja ministeeriumite uste kulutamist. „Niisugust mõistet, et „seda ei saa“ ei ole teatris olemas,“ kinnitas Rein.
Reinu kirjutuslaual seisis ka teatri autopargi kasutamise vihik ning tema vastutada olid teatrimajas ohutustehnika ja tuleohutus – mis kujunes legendiks. Kuigi ise kirglik suitsumees, võttis Rein väga tõsiselt, kui lavastuse kavandites tuli ette evakuatsiooniteede mängu võtmist, avariitulede või kustutuskappide dekoratsioonidega katmist või elava tule kergekäelist kasutamist laval.
Reinu oskused ja kogemused kulusid ära ka rahvusvaheliste gastrollide käigus. Kolleegid meenutavad tema täpsust ja kannatlikkust detailsete tollinimekirjade koostamisel ja vene keelde tõlkimisel – sellest hoolimata juhtus aga ka ootamatusi. Kõige markantsem seiklus tabas Reinu lavastuse „Isad ja pojad“ väljasõidul Moskvasse, kui ta Venemaa piiril arreteeriti, sest tolliametnikud pidasid lavastusega kaasas olnud rekvisiitrelvi ehtsateks. Kuid ka selle ehmatava olukorra lahendas ta endale omase stoilise rahu, professionaalsuse ja huumorimeelega.
Teatritöö juures rõhutas Rein alati selle kollektiivset iseloomu. Imetledes väga teatri loomingulist poolt – omades õnne näha prooviprotsessis Ants Eskolat, Jüri Järvetit, Silvia Laidlat, Linda Rummot, Lisl Lindaud, Ants Lauterit, Ilmar Tammurit jne, tunnistada oma silmaga, kuidas teevad proove Panso, Mikiver, Ird, Komissarov, Raid, Karusoo, Unt, Allabert, Šapiro, Nüganen ja paljud teised – hindas ta samavõrra meeskonna neid liikmeid, kes annavad oma panuse lava kõrval, kohal, all või tagatubades. Rein on öelnud: „Kui me jõuame teatri kõige pühamasse kohta, lavale, kus töötavad lavastaja, kunstnik ja näitlejad, on kogu nende looming valgustajate, helitehnikute, lavameistrite, rekvisiitorite, kostümeerijate ja grimeerijate meelevallas. Üks-kaks tehnilist apsakat võivad kogu etenduse aura nulliks muuta. Minu jaoks oli, on ja jääb tõeliseks teatriimeks, kuidas suudavad kümned inimesed, kellel pole isegi silmsidet, sest ühed töötavad lava all, teised töörõdudel lava kohal, kolmandad kulisside vahel, neljandad heli- ja valguspuldis, tõeliselt hingata ühes ja lavastusele ainuomases rütmis. Ja seda sageli täielikus pimeduses, juhindudes ainult näitlejate märksõnadest, saatemuusikast ja iseenda võimest lavastuse rütmi sisse elada.“
Rein Neimari side Linnateatriga ei katkenud ka pärast seda, kui 2014. aastal jõudis kätte aeg väljateenitud vanaduspensionile minna. Tihtipeale sattus Rein teatrimajast läbi, kuni insult võttis liikumisvõime. Sellega koos tuli ka esimene, kahjuks mitte viimane vähidiagnoos. Kuid nagu Rein oli olnud olemas teatrirahva ja oma lähedaste jaoks, ei unustanud need omakorda teda. Tema aknaks maailma said õepoeg Oliver ja õe lesk Kalju, regulaarselt külastasid teda pika teatritee jooksul kujunenud sõbrad Sergei, Jaak, Lauri, Hans, Voldemar, Henn-Valter ja teised.
Telefoni teel pidas Rein ühendust paljude endiste kolleegidega, hoides end kursis uudistega ja unustamata tähtpäevi. Sõltumata tervisest või olukorrast oli ta alati optimistlik, alati rõõmsa häälega, alati huvitatud. Nali ja eluterve huumor olid osa Reinu olemusest ning ta huvi teatri ja sealsete inimeste käekäigu vastu ei kadunud temast kunagi. Alati soovis ta saada teatri kirjastatud trükiseid ja hooaegade ülevaateid, et lisada neid oma mahukasse arhiivi. Sinna kuulusid ka hoolikalt käsitsi tehtud märkmed, nii et sõpradel palus Rein tuua endale lisaks kohvile, sigarettidele ja tulemasinatele ka koopiapaberit ja pastakaid. Suure spordisõbrana pidas ta samamoodi arvet ka sporditulemuste kohta, ikka pastaka ja paberiga.
Kolleegid on nimetanud Reinu läbi ja lõhki teatriinimeseks, kelle puhul eetika ja kriitika käisid käsikäes. Eetika, mis tõi meid maa peale tagasi, kui kippusime liialt põhitõdesid unustama. Kriitika, mis oli õige ja õigustatud. Rein oli keegi, kelle kõrval oli soe ja kindel tunne ning kelleta maailm muutus vaesemaks ja tühjemaks.
Reinu tuba oli Linnateatris kabinet, kus asus tehnilise ja halduspoole staap. Lisaks Rein Neimari kirjutuslauale oli seal oma nurk lavameistritel, autojuhtidel, valgustajatel ning päeva jooksul käis sealt läbi kogu vajalik info. Toal oli aastate jooksul mitu erinevat asukohta, aga kõige pikemalt asus see teatrimaja esimesel korrusel, Panso saali kõrval. Kuigi ruumi otstarve on vahepeal muutunud, on see nime poolest jäänud ikka ja alati Reinu toaks.
Puhka rahus, Rein. Me ei unusta Sind.