IN MEMORIAM
Rein Neimar
(24. III 1951 – 9. V 2026)
Kurbusega teatame, et lahkunud on Linnateatri endine kauaaegne asedirektor Rein Neimar.
Rein Neimar lõpetas 1969. aastal Tallinna 20. keskkooli ning 1978. aastal teatrite administratiiv- ja majandusjuhtimise erialal Leningradi Riikliku Teatri-, Muusika- ja Kinematograafiainstituudi. Aastatel 1978–80 oli ta ENSV Riikliku Noorsooteatri, tänase Tallinna Linnateatri peaadministraator, 1980–2014 asedirektor.
Intervjuus 2011. aasta väljaandele „Tallinna Linnateatri kevad“ kõneles Rein Neimar: „Teatritöö on kollektiivne töö. Ükski lavastus ei valmi ilma rätsepate, tislerite, metallimeeste ja keevitajateta, rääkimata butafooria valmistajatest ja lõuendimaalijatest. Kui lavastus küpseb etenduseks ja mängu tuleb publik, siis maksab ka täna vana ütlus, et teater algab garderoobist. Sellest, kuidas teater oma publikut vastu võtab, oleneb etenduse menu mingil salapärasel, numbrites või protsentides väljendamatul moel. Mõiste „garderoob“ alla mahuvad ka saalikorraldajad, koristajad ja majatehnikud, autojuhtide, majahoidjate ja direktsioonini välja – kõik need töötajad, keda me nimetame teenindavaks personaliks.
Kui me jõuame teatri kõige pühamasse kohta, lavale, kus töötavad lavastaja, kunstnik ja näitlejad, on kogu nende looming valgustajate, helitehnikute, lavameistrite, rekvisiitorite, kostümeerijate ja grimeerijate meelevallas. Üks-kaks tehnilist apsakat võivad kogu etenduse aura nulliks muuta. Minu jaoks oli, on ja jääb tõeliseks teatriimeks, kuidas suudavad kümned inimesed, kellel pole isegi silmsidet, sest ühed töötavad lava all, teised töörõdudel lava kohal, kolmandad kulisside vahel, neljandad heli- ja valguspuldis, tõeliselt hingata ühes ja lavastusele ainuomases rütmis. Ja seda sageli täielikus pimeduses, juhindudes ainult näitlejate märksõnadest, saatemuusikast ja iseenda võimest lavastuse rütmi sisse elada.
Kui etenduse lõpus kõlab aplaus, siis ei ole see isegi monotüki puhul määratud ainult näitlejatele, vaid tänuks ka vähemalt sajakonnale teatritöötajale, kes on andnud oma panuse selle õhtu atmosfääri. /—/
Mida teater mulle on andnud? Eelkõige võimaluse suhelda tarkade inimestega. Loomingulistel inimestel on hoopis teistsugune mõtlemisloogika kui majandusinimestel. Kui sellele pihta saad, suudad kaasa mõtelda, siis on ikka põnev küll. Kõige enam ei ilmne see mitte juttudes, vaid tegevuses. Kõige põnevam asi teatris on proovid. Mul on olnud õnne näha oma silmaga, kuidas teevad proove Panso, Mikiver, Ird, Komissarov, Raid, Karusoo, Unt, Allabert ja nii mõnigi külalislavastaja. Näha prooviprotsessis Ants Eskolat, Jüri Järvetit, Silvia Laidlat, Linda Rummot, Lisl Lindaud, Ants Lauterit, Ilmar Tammurit. Põnev! Valmis etendust pole enam pooltki nii huvitav vaadata, kui näha, kuidas see sünnib.
Muidugi jäävad Panso ja Mari-Liis Küla kõrval igaveseks meelde ka teatri kolm ülejäänud asutajat: direktor Eino Laks, asedirektor Almer Tulvi ja pearaamatupidaja Vally Mõistlik. Võimsad isiksused, oma ala asjatundjad, kes piiritult armastasid oma teatrit.
Neilt õppisin ka selle tõe, kuidas oma tööd organiseerida. Hommikuti peab sul olema suurim soov teatrisse tulla ja tööpäeva lõpus peab sul olema suurim soov koju minna.”