IN MEMORIAM
Ene Järvis
(26. X 1947 – 24. VI 2025)
Lahkunud on Ene Järvis, näitleja, kelle särav anne, isikupärane hääl, terane huumorimeel ja soe isiksus on jätnud ereda jälje Eesti teatriilma, samuti tele- ja filmimaastikule. Ene Järvis oli pea neli aastakümmet, 1970–2009, Tallinna Linnateatri (algselt Noorsooteatri) näitleja, kus tegi ligi kaheksakümmend rolli.
Ene Järvis sündis 1947. aastal Kiidjärvel ja lõpetas 1966. aastal Põlva Keskkooli. 1970. aastal lõpetas ta Voldemar Panso käe all TRK lavakunstikateedri IV lennu ning asus seejärel tööle Noorsooteatri näitlejana.
Algusaastad Noorsooteatris olid töörohked. Esmast tunnustust tõid näiteks Zina roll Mikk Mikiveri lavastuses „Orpheus“ (1973), Rebecca Thatcheri roll Rudolf Allaberdi lavastuses „Tom Sawyeri seiklused“ (1974) ja Marja Antonovna roll Kalju Komissarovi lavastuses „Revident“ (1975). Paljudel on meeles Ene Järvis imekauni Lumivalgekesena Komissarovi populaarsest lavastusest „Lumivalgeke ja seitse pöialpoissi“ (1979), mida mängiti vahel lausa kolm korda päevas, nii eesti kui ka vene keeles. Tempo oli selline, et Ene armastas hiljem muigamisi meenutada, kuidas ta Valga külalisetendusel teatas lastele Lumivalgekese rollis eksikombel, et on Punamütsike.
Noorsooteatri perioodil tegi Ene arvukalt rolle väga erinevate lavastajate töödes. Lisaks juba nimetatud Mikiverile, Komissarovile ja Allaberdile töötas ta sageli koos Kaarel Kilvetiga („Oh armastus, sina kallis, magus mesi“, 1973; „Valge tee kutse“, 1985), samuti mängis Merle Karusoo („Cinzano“, 1978), Ingo Normeti („Molière, 1987), Mati Undi („Bernarda Alba maja“, 1982), Roman Baskini („Rosencranz ja Guildenstern on surnud“, 1989), Eero Spriidi („Jüri Rumm“, 1990), Priit Pedajase („Imearst“, 1992) jmt lavastustes. Teatritöö kõrvalt osales ta Eesti Raadio kuuldemängudes ja Eesti Televisiooni meelelahutussaadetes, kus avastas oma koomilise potentsiaali. Toonased lapsed mäletavad teda kui Karu Katit telelavastusest „Mõmmi ja aabits“ (1976–1977).
Linnateatri ajajärgust on Ene endale väga armsaks ja oluliseks tööks nimetanud Rosaria rolli Jaanus Rohumaa lavastuses „Rocco ja tema vennad“ (1994). Mängides lavastuses viie poja ema, meenutas Ene, et leidis rolli loomisel eeskuju omaenda emast. Ühes nimiosaga Madis Kalmeti lavastuses „Petra von Kanti kibedad pisarad“ tõi see talle Tallinna Linnateatri kolleegipreemia parimale naisnäitlejale aastal 1995. Koostöö Jaanus Rohumaaga osutus inspireerivaks ja andis justkui värske hingamise. Sündisid veel meeldejäävad osatäitmised Rohumaa lavastustes „Arkaadia“ (1997),„Inishmaani igerik“ (2000), „Sild“ (2000), „Võlumägi“ (2001), „Pühapäev“ (2002) ja „Impro 3 – Punane Hanrahan“ (2005).
Ene mängis ka nimiosalist Elmo Nüganeni lavastuses „Elizabeth – naine juhuse tahtel“ (1996), ning tegi kaasa lavastustes „Kolm musketäri“ (1995), „Pianoola ehk Mehhaaniline klaver“ (1995), „Hamlet“ (1999), „Karin. Indrek. Tõde ja õigus. 4.“ (2006), „Wargamäe Wabariik“ (2008) jm. Samuti mängis ta Mart Kolditsa lavastustes „Metamorfoos“ (2004), „Naeruta paik“ (2005) ja „Ohvrit mängides“ (2008) –„Naeruta paiga“ eest pälvis ta ka Tallinna Linnateatri kolleegipreemia parimale naisnäitlejale aastal 2006.
Pärast Linnateatrist lahkumist tegutses Ene Järvis vabakutselise näitlejana, mängides Vana Baskini Teatris, Vanemuises, Variuses ja Ugalas. Korra pöördus ta veel tagasi ka endisesse koduteatrisse, et teha kaasa Uku Uusbergi suures suvelavastuses „Kalaranna 28“ (2022).
Ene Järvis on mänginud muuhulgas filmides nagu „Näkimadalad“ (Tallinnfilm 1989), „Perekonnapildid“ (Tallinnfilm 1989), „Kormoranid ehk Nahkpükse ei pesta“, (Kuukulgur Film 2011), „Deemonid“ (Kopli Kinokompanii 2012), „Kertu“(Amrion 2013) ja teleseriaalides („Õnne 13“, „Kälimehed“, „Süvahavva“, 2012–13).
Enet jäävad mälestama õelapsed peredega, kellele Ene oli armastav ja pühendunud tädi ning vanatädi.
Ene Järvise ärasaatmine toimub 28. juunil kell 15.00 Metsakalmistu kabelist.
