Teatraalsus on viidud järgmisele astmele. EMTA lavakunstikooli 28. lennu tudengid on Tallinna Linnateatri Hobuveskisse toonud värske algupärandi „Kratt“, autoriteks Ingmar Jõela ja Priit Põldma. Värske kodumaine draamatekst peegeldab teatrile igiomaseid siseheitlusi, inimsuhete põhjatuid rägastikke, loomispiina vastutust ning selle kõige sees äärmusest äärmusesse hüppavaid meeleseisundeid, mis vaimu närivad.
Oli aeg taas kokku tulla, et kogetu üle mõtteid vahetada. Ühtlasi kompasime tagamaid, mis on „Krati“ lavale toonud ja mis lavastuse nõnda valjult kajama paneb meie vaimse väsimuse all kannataval ajal. Depressioon, bipolaarsus, piirialane isiksushäire, skisofreenilised kalduvused… tegu pole juhuslike märksõnadega, kokkupuuteid ei tule meist paljudel kaugelt otsida – see on vältimatu reaalsus, milles viibime. Psüühilistel probleemidel on kombeks pingelistes olukordades rängalt võimenduda, kõik loominguga seotu – olgu see siis institutsionaalsemas vormis kunstiteos või inimestevaheline intiimlooming – on sealjuures eriti ohtlik pinnas. Ega ilmaasjata ei peeta kunstiga tegelevaid inimesi paratamatult hullupoolseteks. Kes jagab diagnoose? Mis on terve ja mis haige, mis normaalne ja hull? Ja kuidas vastu pidada ning kohaneda maailmas, kus nõrkusel ja kahtlusel pole kohta, kus tuleb olla kas plekitu edukuse kehastus või trammilt maha astuda ja end psühhiaatriakliinikusse sisse kirjutada?
Seekordne vestlusõhtu lähtus teemast „Kratt. Ühest äärmusest teise“. „Krati“ loojate poolelt olid kohal lavastaja Ingmar Jõela, dramaturg Priit Põldma ja kunstnik Nele Sooväli, väliskülalisena andis lisaperspektiivi kliiniline psühholoog ja Peaasi.ee tegevjuht Anna-Kaisa Oidermaa.