Otsingutulemused:
Priit Põldma
Eesti keeles ilmuva teatrialase kirjanduse vähesuse üle oleks patt nuriseda. Muidugi võib alati soovida veel rikkalikumat ja mitmekesisemat valikut, aga võrreldes mõne teise kunstialaga ilmub teatri teemal päris palju ja päris erinevaid tekste – monograafiaid, mälestusi, artiklikogumikke, näpuotsaga ka teooriat. Suhteliselt harva antakse välja aga maailmateatri suurkujude teoste tõlkeid – mitte niivõrd teoreetilist kirjandust, kuivõrd just memuaare, artikleid jms. Loomulikult võib vastu kosta, et selliste tekstide lugejaskond pole teab kui lai ning valdav osa neist inimestest suudab kindlasti lugeda ka võõrkeeltes – milleks siis raisata ressurssi tõlkimisele ja tõlkeraamatute väljaandmisele? Aga midagi siin siiski on. Võõrkeelset kirjandust on piiritu hulk, nii et valikuid tehes võib mõndagi olulist hõlpsalt kahe silma vahele jääda. Tõlketeosed avardavad erialast keelt ja mõtet, teevad teose meie kultuuriruumi osaks, loovad pinnase selleks, et hulk inimesi loeks ühel ajal üht raamatut ja saaks sel teemal mõtteid vahetada.
Selles valguses on ääretult tähelepanu- ja tänuväärne, et Tallinna Linnateater annab muude tegevuste kõrval välja ka teatriraamatuid. Ja mitte ainult teatri enda tegemisi jäädvustavaid või kunagiste kolleegidega seotud trükiseid, vaid ka tõlkekirjandust: 2018. aastal ilmus Alvis Hermanise „Päevik”, 2021. aastal Peter Brooki tekstide kogumik „Tühi ruum. Nihkuv vaatepunkt. Valitud artiklid kogumikust „Keeleots”” ja aasta hiljem tema mälestusteraamat „Ajalõimed”.
Erialainimeste jaoks on Brooki mälestuste ilmumine eesti keeles kahtlemata sündmuslik, kuid loodan, et „Ajalõimed” ei kõneta üksnes teatritegijaid, vaid pakub ka laiemat huvi. See teos võiks muuhulgas teritada teatrivaatajate pilku ning olla kõnekas inimestele, kes tegelevad igapäevaselt mõne muu kultuurivaldkonnaga. Brook eritleb haruldaselt nüansseeritult ja haaravalt loometöö ja iseäranis loomingulise ühistöö põhiprintsiipe, arutleb loomise ja vastuvõtu vahekorra üle ning mõtestab kunsti rolli ühiskonnas. Lisaks on „Ajalõimed” hämmastama panev ekskursioon 20. sajandi kultuurilukku. Bertolt Brecht, Samuel Beckett, Laurence Olivier, Jean Genet, Yoshi Oida, Helen Mirren… Raamatutest, filmidest, loengutest tuntud nimed, aga ma polnud kunagi varem mõelnud, et leidub üks inimene, kes on nende kõigiga vahetult kokku puutunud ja võib neist pajatada vaimukaid ja isiklikke detaile. Jah, Peter Brook. Ta võtab lugeja kaasa ühte maailma, mis on tulvil erakordselt värvikaid ja väärikaid isiksusi ning nende vastastikku sütitavat loomingulist läbikäimist. Maailma, mis on tänaseks suuresti juba kadunud…
„Ajalõimi” lugedes meenus mulle ühe teise 20. sajandi väljapaistva režissööri mälestusteraamat, nimelt Ingmar Bergmani „Laterna magica”. Esmajoones just seepärast, kui erinevalt võivad kaasaegsed loojaisiksused oma elu ja loomingut mõtestada ja jäädvustada. Kui Bergman lahkab oma kujunemislugu, isiklikke suhteid ja loomingulist tegevust terava skalpelliga, halastamata endale ja lähedastele, siis Brooki mälestused on kantud läbinisti inglaslikust džentelmeni-hoiakust. Ta jutustab lugusid vaimukate detailide ja eluliste kujundite kaudu, jääb alati delikaatseks ja muhedaks, muigab nii ümbritseva maailma kui iseenda väikeste veidruste üle ega lähe kordagi ebamugavalt intiimseks. Ta tunnistab isegi, et selle mälestusteraamatu kõrval, mida ta kirjutab, leidub teinegi, mida ta kunagi kirja ei pane – „salaraamat, mis ei ole mõeldud võõraste silmade ega kõrvade jaoks; need on lood, mida – kui üldse – rääkida öösel voodis iseendale või mõnikord noile vähestele, kes teavad, millest jutt” (lk 126). See on põhimõtteline erinevus Bergmanist, kes leiab just sedasorti lugudes ainese, mis puudutab inimkogemuse sügavust ja on seetõttu jagamist väärt. Olgu öeldud, et võrdluses Bergmaniga puudub hinnang või eelistus – lihtsalt põnev on märgata, kuidas suurte lavastajate isikupära avaldub ka memuaristika žanris.
Peter Brooki eluaastad: 1925–2022; mälestused on kirja pandud 1998. aastal. Huvitav on jälgida ühe Inglismaal sündinud ja kasvanud mehe (kes on tegelikult küll Lätist emigreerunud juutide järeltulija), tundliku ja teravapilgulise intellektuaali suhet 20. sajandi poliitiliste võngetega, nii parem- ja kui vasakpoolsete väärtustega. Kui paratamatult erinev on tema vaade meie omast! Sellega tutvumine võiks ehk aidata mõista ka lääne-eurooplaste praegust suhtumist sõjasündmustesse. Samuti on kõnekas, kuis Brook avastab ja õpib tundma Aafrika ja Aasia kultuuri, kui kiirelt eemaldub ta oma esialgsest paratamatult veidi kolonialistlikust pilgust ning muutub traditsiooniliste kultuuride tähelepanelikuks õpilaseks. Brookilt saab õppida sallivust, uudishimu, lugupidamist.
Millest lugedes puudust tundsin? Raamatus esineb kümneid teatriinimeste ja lavastuste nimesid, mis mulle kahjuks suurt midagi ei ütle. Küll olnuks kena, kui all- või järelmärkustes leidunuks nende kohta olulisem info: eludaatumid, tähtsamad tööd, side Brookiga. See teinuks lugemiskogemuse veelgi rikkamaks ja põnevamaks. Paraku on ses väljaandes kommenteerimisest loobutud (autori lühikese eluloo leiab Linnateatri eelmise Brooki-raamatu kaante vahelt; „Ajalõimedele” on lisatud vaid isikunimede ja lavastuste indeks). Jah, eks me kõik suuda lugeda ühe silmaga raamatut ja teisega Wikipediat, aga siiski pole veel kadunud nostalgiline igatsus, et ühtede kaante vahelt saaks kõik olulise korraga kätte. Samuti rõõmustanuks pildivalik lavastustest ja inimestest, kellest teoses põhjalikumalt juttu.
Kuid miks nuriseda selle üle, mida pole, kui võib tunda heameelt selle üle, mis on. Värvikas killuke Euroopa kultuuripärandist on meile taas kättesaadavam, ühe 20. sajandi mõjukama teatritegija ja -mõtleja vaimukas enesepeegeldus aitab meil asetada oma igapäevased tegemised avaramasse konteksti. Peter Brook on tulnud Eestisse, veel ühe raamatu kaudu!
Ja muidugi ei saa jätta esile tõstmata Anu Lambi nõtket ja tundlikku tõlget. Juba selle pealkiri on silmapaistev – originaaltiitli „Threads of Time” eestikeelne vaste „Ajalõimed” kõlab nii lummavalt ja loomulikult, et sedasi võiks ka mõni eesti keeles kirjutav looja oma mälestused pealkirjastada.