Uudisvoog

Intervjuu teatritöötajaga: publikuteenindaja Juta Olesk

Blogi - 30.09.2019

Publikuteenindaja Juta Olesk on Tallinna Linnateatri raudvara. Olles juba üle 40 hooaja töötanud, võib Jutat pidada sama tuntud näoks kui meie teatri näitlejaid temaga kohtumist oodatakse, teda kuulatakse ja austatakse. Teatris töötatud ajast ning elust väljaspool teatrit vestles Jutaga kirjandustoimetaja Helen Männik.

Kuidas sa Noorsooteatrisse sattusid?

Väga juhuslikult. Nõukogude Liidus oli igasse noorsooteatrisse ette nähtud pedagoogi ametikoht, kes valgustas koolilapsi kohalikust teatrielust ja kultuurisündmustest. Selle koha peale pidi esialgu tööle tulema minu vennanaine Sirje Olesk, aga ta lõpetas ülikooli aasta hiljem kui mina ning seetõttu oli talle ette nähtud kohustuslik kolmeaastane pedagoogiline praktika. See kool, kuhu Sirje praktikale määratud oli, ei lasknud teda minema. Peeter Olesk [Juta vend – toim] rääkis siis tolleaegse teatrivalitsuse juhatajaga, et Olesk on Olesk ning ka tema õde otsib momendil tööd. Ema oli mul pedagoog olnud, ma olin just ülikoolis filoloogia eriala lõpetanud. Nii ma siis tulingi: 2. septembril 1977. Teatritöö kõrvalt olin 12 aastat lasteaias kasvataja, pärast seda 30 aastat muusikaõpetaja. Ja olengi jäänud kahe ameti peale: väike pedagoog ja väike teatritöötaja.

Mis see pedagoogi ametikoht täpsemalt tähendas?

Põhiliselt oli see töö koolidega. Tol ajal oli teatri repertuaaris nii eesti kui vene lavastusi ning siis ka lastelavastusi. Ma käisin koolides ning muretsesin enda ümber noorte õpetajate ringi, kes koolilapsi teatrisse tooma hakkasid. Nii sai organiseeritud kohtumisi kuulsuste ja poolkuulsustega. Tolleaegne teatri kirjandusala juhataja Mati Unt ja Hando Runnel rääkisid nendega, siis käis külas ka Lilian Vellerand, kes oli nõus aeg-ajalt arutlema uute lavastuste üle. Märtsis ehk teatrikuul oli vaja organiseerida kohtumisi näitlejatega ja aru anda, kes kellega kohtus. Lisaks toimus teatrikuu kirjandite või arvustuste võistlus. Sealt tuli päris mitu hilisemat kuulsust, kes jäidki kirjutama: näiteks Kristel Pappel, kes läks teatrist kirjutamisest muusikale üle. Piret Kruuspere mäletab samuti, et tal läks võistlusel hästi ning kirjutab praegugi raamatuid. Koolid võtsid osa ka oma stsenaariumite ettekandmisest. Raimo Pass ja Toomas Hussar tegid siin Väikeses saalis tookord väga kummalise etteaste, aga võta näpust: ühest tuli näitleja ja teisest režissöör. Aga siis millalgi kaotati see pedagoogi ametikoht ära ja ma jäingi administraatorite tuppa. Minu laud oli seal alati olnud ning töö oli üsna sarnane: muretsesin publikut ja natukene sain ka muid ülesandeid juurde.

Alguses meil ei olnud kombeks enne etendust saalis ollagi. Piletid müüdi ära, inimesed tulid õhtul teatrisse, etendus läks käima ja võis ära minna. Hiljem tuli see, et oli vaja terve etendus kohapeal olla, et äkki midagi juhtub.

Kas sul teatri endaga oli teatav suhe juba enne, kui sa tulid, või tekkis see siis, kui siin töötasid?

Ma ei oska öelda. Teatriga oli suhe nagu igal kultuuriinimesel, kes teatris käib. Kui sind juba väiksena teatrisse viiakse, siis see huvi on ja tekib. Lehtede arvustused said alati läbi loetud. Iga lavastust ma muidugi ei vaadanud. Käisin ka Salme tänaval neid Panso-aegseid hitte vaatamas.

Kui palju sul endal on õnnestunud lavale pääseda?

Mitte väga palju. Talvo Pabut tegi ühe lastelavastuse „Nõiutud puding“, seal me laulsime Riina Roose segakooriga. Ja siis Elmo tegi kunagi lavastuse „Naine juhuse tahtel“, kus oli ka vaja laulda Mart Saare „Lindude laulu“ – jälle olid kostüümid seljas, seisime kuskil foonis ja laulsime. Ma pole laval käinud nii palju nagu meie lavapoisid, kes pea igas lavastuses jälle laval on.

Sul on publikuteenindajana tööstaaži mitukümmend aastat. Kas ja kuidas on publik selle ajaga muutunud?

Palju see inimene ikka 50 aastaga muutub, ikka on samasugune. Kui tal on teatrihuvi, siis tuleb ta teatrisse. Kui ta on harjunud käima ühes teatris, siis käib ta seal rohkem etendusi vaatamas kui teisi. Kui sattuda näiteks Draamateatrisse, siis seal on näiteks hoopis teistsugune publik. Meie publik käib valdavalt palju siin, Linnateatris, aga ma olen nendega rääkinud ja tean, et nad käivad ka mujal. Kui inimese sees on teatrihuvi, siis ta lihtsalt on. Komissarovil oli selline juhtmõte, et kassipoeg tuleb piimakausi juurde panna ninapidi sisse, muidu ta seda piima jooma ei hakka. Tänapäeval keegi enam niiviisi vägisi teatrisse ei too.

Kes on kõige kuulsam inimene, kes on sinul saalis istunud?

President ilmselt. Lennart Meri käis tihti teatris koos Helle Meriga. Praegune president on ka viimasel ajal tihti käinud.

Kui palju sa ise teatris käid arvestades, et sa töötad ise õhtuti publikuteenindajana?

Kui tuleb mõni vaba õhtu, siis mõtled, et parem ei läheks teatrisse. Aga käin ikka, peamiselt teiste teatrite paremaid asju vaatamas – Draamateatris ja Estonias näiteks.

Mida sa teatritüki puhul kõige olulisemaks pead?

Esiteks peab olema hea tekst. Seal ei ole mingit kahtlust. Ma olen tähele pannud, et filoloogina taban ma selle materjali kiiremini ära. Tavapublik tahab vaadata, et oleks möllu, armastust ja kõike sellist. Inimene, kes tuleb üks kord teatrisse, jälgib tegevust ja süžeeliini. Ta ei mõtle, et millelgi spetsiifilisel on laval huvitav lahendus. Mu sõbranna Helene Vannari tegi Raimo Passiga kunagi kaheinimesetükki. Kogu näidend koosnes ühesõnalistest lausetest. See oli lõpmata huvitav: nad pidid mängima hästi, et see üks sõna muutuks arusaadavaks saalis istujale. Meil on olnud ju ka niisuguseid tükke repertuaaris, kus tavapublik ütles, et nad ei saanud midagi aru. Kõige rohkem olin ma masendunud, kui „Meie, kangelased“ väga paljudele ei meeldinud – see oli kindlasti üks paremaid tükke, mida näinud olen.

Sa mainisid sõbranna Helene Vannarit. Millal teist sõbrannad said?

Sõbrannadeks saime 1977. aasta sügisel, kui ma teatrisse tulin. Tema tuli aasta varem ja töötas siis inspitsiendina. Ühel õhtul koju minnes oli ta vaadanud, et tuttav inimene teatrist, astus juurde ja siis selguski, et me elame lähestikku. Juttu jätkus kauemaks kui tolleks õhtuks ja nii hakkasimegi suhtlema. Mäletan, et kukkusime kord Kaarel Kilveti lavastuse üle omavahel bussis arutlema. Kilvet oli järgmisel päeval läinud Leeni juurde ja aasinud, et me olla eile bussis jõudnud kõik detailid läbi võtta. Selgus, et Kaarli õde oli istunud meie selja taga ja kuulanud, mis naised omavahel rääkisid. Siis me Leeniga leppisime kokku, et rahvarohketes kohtades enam “valusaid teemasid” ei puuduta.

Me oleme Leeniga koos palju reisil käinud, peamiselt Euroopas: mitu korda Itaalias, Inglismaal, Norras ja veel siin-seal. Suvel on meil samal ajal puhkus, siis saabki ilusti kohaldada ja koos minna.

Olen märganud, et sa räägid igal õhtul saali ees publikule pisut erinevat juttu. Kuidas see pöördumine kujuneb, kas sa valmistad end ka kuidagi ette?

Meie saalid on väga erinevad: Väikeses saalis on vähem rahvast, Taevalaval on vaja kõrgustesse hõigata. Ma tajun juba siis, kui inimesed trepist üles tulevad, milline seltskond saalis istuma hakkab. Neid on väga erinevaid. Vahel on palju noori, vahel pensionäre, vahel keskealisi inimesi. Mõnikord on keegi väga sapine ja tuleb juba vihaselt trepist üles. Siis aga tulevad inimesed hoopis naeratades ja kuulen viisakaid teretusi. Vastavalt sellele ma saali ees ka midagi ütlen.

Ma ei ütleks, et ma peaks olema nagu helilint – igal õhtul samasugune. Õues on see lint muidugi suurepärane. Mida suurem saal, seda rohkem olen lindistuse poolt. Aga kui on ainult 100 inimest saalis, siis pole linti vaja. Ma näen publikut, nende nägusid, seda, kas ta vaatab mulle otsa ja elab mulle kaasa või mitte.

On sul mõni lõbusam seik, mis sulle meenub?

Ükskord tuli üks noormees „Amy seisukoha“ piletitega minu juurde, näitas neid ja küsis: „Vabandage, mul on seisukoht, kus ma pean seisma?“ Ma ütlesin, et lugege piletit tähelepanelikult: see on tüki pealkiri ja teie koht on ikka istumisega tooli peal. See oli nii naljakas, et jäi mul kauaks ajaks meelde.

Lõpetuseks, kas sul oleks meie publikule mõni näpunäide või õpetussõna öelda?

Seda võiks publik ikka teada, mis kellaks ta teatrisse on kutsutud. Ja et ta on ikka teatris, mitte suurel vabaõhuüritusel. Mõnikord ei peaks omavahelisi jutte saalis ajama või telefonist taksot tellima. Ent sellegipoolest, üldjoontes tundub mulle, et meie publik on mõistev, arusaav ja vestlusaldis.