Intervjuu “Krumi” lavastaja Marta Aliide Jakovskiga ajalehe KesKus novembrikuu numbris 2024

Intervjuu Marta Aliide Jakovskiga, ilmunud ajalehes KesKus novembris 2024

VAADATA VAATEAKNA TAHA

POLIITILINE ILMA POLIITILISUSETA: Triin Sinissaare intervjuu äsja Linnateatriga liitunud lavastaja Marta Aliide Jakovskiga, kelle järgmine lavastus Linnateatris põhineb Hanoh Levini 1975. aasta näidendil “Krum”. “Levin surfab kõrge ja madala vahel ja läbi selle tabab väga palju olulist. Tema näidendid on minu meelest universaalsed,” ütleb Jakovski.

Marta Aliide Jakovski, kes on Tallinna Linnateatris varem toonud lavale Rasa Bugavičute-Pēce näidendi “Poiss, kes nägi pimeduses”, kuulub selle hooaja algusest teatri koosseisuliste lavastajate hulka.

Hanoh Levin on Iisraeli kirjandusklassik, aga eesti keelde on varem tõlgitud ainult tema “Kummikauplejad”, mis esietendus Draamateatris aastal 2002. Kuidas selle autori enda jaoks avastasid ja millega tema näidend “Krum” sinu tähelepanu köitis?

Lugesin mingil hetkel üsna palju näidendeid, ja eeskätt just maade kaupa, ning sattusin täiesti juhuslikult “Krumi” peale. Seda lugedes tekkis juba esimese stseeniga tunne, et siin on midagi. Peale “Krumi” lugesin veel mitmeid Hanoh Levini näidendeid ja veendusin, et jah, on minu veregrupp. Tasandid, millega Levin tegeleb, köidavad mind – ta on hinge kriipivalt valus, koomiline, samal ajal väga poeetiline ja kolmandaks räme ja groteskne. Ta ei peida midagi. Ja tegeleb ikka suuresti eksistentsiaalsete küsimustega.

Jah, seal peidus on ka kapitalism, demokraatia, filosoofia. Ta tabab väga täpselt inimese tuuma ja mõtteloogikat. Tekstis võib olla kõik ühel hetkel püha ja piibellik, järgmisel hetkel tobe ja groteskne. Ta tõepoolest surfab kõrge ja madala vahel ning läbi selle tabab väga palju olulist. Tema näidendid on minu meelest universaalsed.

“Krum” on ühelt poolt naljakas, terav ja absurdne komöödia, aga samas on selles näidendis mingi suur inimlik kurbus, tüdimus või lootusetus. Millised teemad sealt sinu jaoks ennekõike olulised on?

Minu jaoks on Hanoh Levin eksistentsialistlik autor. Krum on nagu tänase päeva Hamlet. Ja Hamlet on minu silmis teatavas mõttes punk – täis tulist viha, kahtlusi, küsimusi, suutmatust otsustada. Küsimus on selles, et kus see isa vaim meil selles näidendis end ilmutab. Mis kujul ja mis ülesanne Krumil sellega seoses on. Mis on see maailm, kuhu ta tagasi tuleb. Kes on Krum? Mis ülesanne tal selles maailmas täita on? Kellega ja mis võitlust Krum peab?

“Krum” vaatleb ühe mehe teekonda, kes proovib projitseerida sellist elu, mis talle sobiks, aga paraku peab ta seal sees hakkama võitlema omaenda deemonitega. Pole lihtne ülesanne elada maailmas, mis sulle endale ei meeldi. Levin vaatleb kodanlikku elu ja ironiseerib selle üle. Samuti paneb küsimärgi alla traditsioonid. Aga annab ka samal ajal mõista, et mingites olukordades võivad need „banaalsed tahtmised“ olla ainsad asjad, mis loevad.

Näidend on kirjutatud 1972. aastal, aga mõjub kaasaegselt. Mis on see maailm, kus me kõik praeguses ajas viibime? Elame vaateakna maailmas. Kõik on vaatamiseks, väline on oluline. Kogu aeg on kõike vähe – elu on justkui pealiskaudne film, melodraama. Aga mis on selle melodraama taga? Miks me tahame näha väikese inimese kannatusi ja rõõme? Miks me ei suuda oma elus otsuseid vastu võtta? Mis on see ideaal, mille poole me pürgime? Mulle tundub, et Levin tegeleb “Krumis” tugevalt just selle viimase küsimusega.

Levin on Iisraeli autor. Kuigi ta suri juba 1999. aastal, tekib tänases olukorras paratamatult küsimus, kas tegemist on poliitilise näidendiga.

Minu jaoks on tekstid, mis ei räägi poliitikast otse, kõige enam poliitilised. Seega, jah, võib ka nii öelda, et “Krum” on poliitiline. Kõik sõltub sellest, kuidas materjalile läheneda.

Lisaks ei saa unustada, et eksistentsialism ja absurd on sõja järelkaja. Minu jaoks on kõik Levini tekstid teatud mõttes poliitilised. Ta oli sõjast läbi tulnud ja oma loometee alguses kritiseeris sõda väga otseselt, sealjuures oli ka väga kriitiline Iisraeli enda suhtes.

Pärast 1967. aasta kuuepäevast sõda oli Levin üks esimesi kirjanikke, kes kritiseeris Iisraeli okupatsiooni Palestiina aladel ja selle kohutavaid tagajärgi mõlemale poolele.

Palun räägi veidi meeskonnast, kellega koos tööle hakkad.

Dramaturg Piret Jaaksiga oli mul väga hea koostöö Vanemuises. Tegime dokumentaallavastuse “Lõpp”, kus keskendusime surma müsteeriumile. Intervjueerisime hingehoidjaid, pühakirja ja rahvapärimuse tundjaid ja surijaid. Sel hooajal on veel võimalik seda näha. Julgen soovitada. Vastukajast ilmneb, et inimesed on saanud sellest lavastusest väga palju tuge. See oli väga oluline koostöö.

“Krumi” osas – kohandame Piretiga tõlgitud teksti. Minu jaoks on oluline, et proovides oleks ka dramaturg kohal, seda selleks puhuks, kui tekib soov mõningaid stseene edasi arendada, improviseerida, muuta. Minu jaoks on Levini tekst algtõuge, impulss – vaatame, mis proovides juhtuma hakkab.

Muusikaline kujundaja on Jakob Juhkam, kes lõi muusikalise kujunduse ka lavastusele “Poiss, kes nägi pimeduses”. Jakob on väga eriline ja põnev muusik/helilooja. See on võrratu, kui tundlikult ta tajub materjali ja kui maitsekalt loob erinevaid atmosfääre žanrite üleselt.

Kunstnik on Laura Pählapuu. Lauraga on see mul esimene koostöö. Tükk aega olen tema kunstnikuteekonda jälginud ja lootnud, et meil õnnestub midagi ühiselt teha. Nüüd avanes võimalus ja olen selle üle väga rõõmus. Laura on ülimalt põhjalik ja väga põneva käekirjaga kunstnik. Valguskunstnik on Emil Kallasega pole ma samuti varasemalt koostööd teinud, aga tean, et sellest tuleb hea otsing!

Milliste ootuste ja lootustega asud tööle Linnateatri koosseisulise lavastajana?

Olen põnevil! Tean, et saan Linnateatris teha seda, mida soovin – piiranguid pole. See on lavastajale väga oluline. Ootan muidugi uue maja avamist ka.

Uut hingamist, mis sellega kindlasti kaasneb.

Ja proovin omalt poolt anda kõik endast oleneva, et sünniksid otsingulised lavastused.