Meediablogi

Intervjuu: Karl Laumetsa ja Kristjan Suitsu kujundlik ja otsinguline teater

Blogi - 05.08.2021

„Balti tragöödia“ lavastaja ja kunstnikuga vestles Oliver Berg, intervjuud toimetas Triin Sinissaar. Jutuajamine toimus 2. juulil 2021.

Karl ja Kristjan, kuidas teil läheb ja millega parasjagu tegelete?

KARL LAUMETS: Hästi läheb. Äsja esietendus Vanemuises lavastus „1984“ ja nüüd puhkan.

KRISTJAN SUITS: Minul on olnud ehitusnädal – lõpetasin just Hiiumaal ühe lavaehituse, nüüd ehitame lava Sakalas ja homme lähen Kaelasele.* Ehk siis olen suvelavastuste hooajas. Suvi on ilus ja mõnus, lavastused tulevad huvitavad ja eriilmelised. Ma arvan, et punkti saab minu suvi „Balti tragöödiaga“.

Te olete olnud lavastaja-kunstniku tandem juba mõnda aega. Kuidas teie koostöö algas ja mis hetkel saite aru, et võiks veel midagi koos teha?

K. L.: Meie esimene ühine töö oli „Kalevipoeg“ Vanemuises. Sellega vist saigi selgeks, et on mõtet koos edasi töötada.

K. S.: „Kalevipojaga“ sai palju asju katsetatud ja uuendusi leitud või otsitud. Vormiline ja sisuline otsing võib-olla ongi meie koostöö alustala. Meil stiilitunnetus klapib, ei ole vaja liiga palju omavahel suhelda, suudame mõista poolelt sõnalt või pilgust. „Kalevipojast“ sai kõik alguse ja edasine on juba tibusammul edasi arendamine.

Mis teile teineteise tööstiili juures meeldib?

K. L.: Mulle meeldib Kristjani vaade teatrile üleüldse. Kristjan läheneb abstraktsemalt ja ma arvan, et alates „Kalevipojast“ olen õppinud temalt samuti rohkem abstraktset mõtlemist. Lisaks sellele suudab Kristjan leida nende mõtete väljendamiseks jõulised, suured kujundid. Tema poeetiline lähenemine, poeetiline-visuaalne keel on väga tundlik. Ja ikkagi otsingulisus, mis meile mõlemale sobib. Me ei tegele nii palju olmega ja see sunnib leidma uusi võimalusi, kuidas mingit lugu jutustada.

K. S.: Mina arvan, et Karl on üks töökamaid ja põhjalikumaid lavastajaid, keda ma tean. Ta töötab materjali väga süvitsi läbi ja tunnetab selle nüansse. Ja Karl on väga julge. See julgus ongi minu arvates kõige olulisem. Julgus võtta riske ja vahest võib-olla ka natuke eksida, mitte teha asju selle mõttega, et läheks kindla peale täppi, sest siis ei sünni mitte midagi uut. Just julgus otsida ja riskida, mille kaudu võib sündida väga suuri ja huvitavaid asju. Ja teiseks ikkagi töö näitlejaga ja tema loomuomane põhjalikkus. Ma pole kohanud ühtegi teist lavastajat, kes teaks tervet materjali peast. Kui näitlejal tekst peas ei ole, siis Karlil on, ja ta ütleb näitlejale ette. See näitab väga suurt pühendumust.

K. L.: Mul lihtsalt jääb tekst pähe.

Mõned märksõnad juba kõlasid, aga kuidas te kirjeldaksite seda teatrit, mida olete koostöös teinud?

K. S.: Minu arvates on see heas mõttes kujundikeskne, visuaalne ja tugeva filosoofilise alatooniga teater. Nii tekstid kui ka materjalid on pigem filosoofilised, mõtlemapanevad kui olmelised.

K. L.: Olen nõus, oleksin ka filosoofilise tahu välja toonud.

K. S.: Ja siis võib-olla eluilu. Või lavailu. Esteetiline nauditavus. Nii kehaline kui ka visuaalne. Kõik, mida sa laval näed, on esteetiliselt nauditav – et inimesel oleks hea vaadata just seda filosoofilist mõtisklust ja mingisugune olmeline prügi ei ajaks tema mõtteid valedele radadele. Kõik on väga kaalutletud, iga rekvisiit, iga asi on täpne ja mida vähem asju, seda parem.

Jutust on läbi jooksnud materjali olulisus ja töö tekstiga. Karl, kuidas sa üldse jõudsid „Balti tragöödiani“ ja kust tuli mõte, et tahaks seda lavale tuua?

K. L.: Lavakunstikooli ajal läbisime Anu Lambiga Eesti kultuuriloo kursuse, mille raames me õppisime baltisaksa ajalugu ja lugesime selle kohta palju ning lugesime kõik ka „Balti tragöödia“ läbi. Ühel hetkel rääkis Anu ka, et oli käinud Lätis „Balti tragöödia“ lavastust vaatamas. Ja siis, koroona-ajal, eelmise aasta aprillis või kuskil sealkandis, lugesin selle romaani uuesti läbi ja just sel hetkel tundus mulle, et see on materjal, mille peaks kohe ära tegema. Aga esimene tutvus oli tänu Anu Lambile.

Mis sind selle materjali juures just sel momendil kõnetas?

K. L.: Paljud asjad tekitasid seoseid, alates sellest, et kui meie tänane maailm on aina enam polariseeruv, siis „Balti tragöödias“ on samamoodi väga palju kardinaalselt erinevate poliitiliste ja eluliste vaadetega inimesi, kes üritavad ühist meelt leida. Üks selle teose läbivaid teemasid ongi õiglus. Et elus on õiglus väga oluline, aga õiglusel ilma armastuseta ei ole mingit kaalu. See on üks asi, mis on minu meelest meie praeguses poliitilises õhkkonnas väga-väga puudu. Ja teiseks, – mida me üritasime lavastuse jooksul kogu aeg silmas pidada – meie ise kui baltisakslased. Me elame väga privilegeeritud maailmas, samamoodi nagu baltisakslased, meil on palju luksust, mida ühiskondlik areng on võimaldanud. Me elame väga heal ajal, aga samas on näha, et me peame õppima mingitest asjadest loobuma või iseendale piire seadma, muidu me lihtsalt rikume selle maailma ära. Need ongi teemad, millega peategelane Aurel silmitsi seisab. Meie lavastuses, mille tegevus algab aastal 1905, on ta 18-aastane noor inimene, kes tunnetab teravalt ebaõigluse küsimust. Seda, et miks on inimeste vahel niisugused lõhed ja müürid. Aurel tunneb, et see ei peaks nii olema. Samas on ta sündinud teatud keskkonda ja me näeme, kui keeruline on neid mustreid muuta. Nii et sellest see kõik räägibki – väga raske on muuta oma elustiili, aga kõik algab siiski meist endast.

Oled lavastanud mitmel pool, püsivamalt oma koduteatris Vanemuises, aga Tallinna Linnateatris on see sinu esimene töö. Mis on sulle selle tööprotsessi juures seni meelde jäänud ja kas see erineb kuidagi sinu varasematest kogemustest?

K. L.: Ma arvan, et erineb vägagi, sest Linnateatril on täiesti oma vaimsus. See on väga uudishimulik teater ja siin on väga ärgas trupp. Ja professionaalne ja üliandekas. Näitlejad on hästi avatud uutele otsingutele. Kogu teater on soe, nii palju, kui oleme proove teinud, on mulle jäänud mulje, et see on soe, avatud ja südamlik teater.

Meil oli ennist juttu koroonaviirusest. See olukord on kestnud nüüdseks umbes poolteist aastat ja pole veel lõppenud. On ka öeldud, et päris vana juurde enam tagasi minna ei saa. Mis on teie jaoks olnud selle aja õppetunnid? Kas midagi peaks muutma?

K. S.: See, mida mina püüan aina enam mõtestada, on keskkonnateema üleüldiselt. Mõnes mõttes on see minu puhul võib-olla vana teema, aga praegune olukord on andnud jõulisema noodi teadmisele, et me peame üha rohkem oma keskkonnale mõtlema, sest minu arvates ei ole see pandeemia tingitud inimlikest eksimustest, vaid see on lihtsalt tagajärg inimkonna laastavale suhtumisele. See on pannud mind väga paljuski mõtlema valikutele, mida ma igapäevaselt teen, ja andnud jõudu, et selle teemaga ka laialdasemalt teatris tegeleda.

K. L.: Mina mõtlen, et lisaks keskkonnateemale on see õpetanud inimesi kohanduma. Väga intensiivselt ja igapäevaselt. Eriti neil kõige kriitilisematel päevadel olid iga päev uued uudised, uued suunad, uued arengud ja me kõik elasime, elame siiamaani, hoopis teistsuguses maailmas. Tulid uued olud, millistes mitte keegi meist polnud varem elanud, ja tekkis küsimus, mismoodi keegi sellise raske situatsiooniga toime tuleb. Ma arvan, et kõik pidid selle nimel iga päev iseendaga tööd tegema. Ja samaaegselt on meil mingisugune asi, ütleme – tragöödia, mis meid kõiki puudutab ja ühendab. Õpetab mõnda asja, mis meil olemas on, rohkem väärtustama. Rohkem iseendaga aega veetma, nagu me kõik olime sunnitud isolatsioonis tegema. Mulle tundub, et see on olnud inimestele ühtaegu vajalik ja kasulik, kuigi need on muidugi need asjad, milles üritad leida kõige halva juures midagi head.

See mõjutas üsna suurel määral ka „Balti tragöödia“ lavastusprotsessi. Kuidas sa prooviprotsessi just selles prismas kirjeldaksid? Mis oli teisiti?

K. L.: Väga palju oli teisiti. Oli tunda, et mitte keegi pole kunagi sellistes tingimustes proovi teinud, olukord oli kõigi jaoks uus ja me pidime leidma võimaluse, kuidas ikka koos ühise eesmärgi nimel edasi minna. Vahepeal tuli prooviperioodis pause teha ja leida viise, kuidas teha teatrit nii, kus kõik tunneksid ennast ohutult. Samal ajal oli väga inspireeriv, et me saime kogu seda koroonaaega lavastusprotsessis ära kasutada, sest loo esimene vaatus toimub 1905. aasta revolutsioonisündmuste keskel, kus ümberringi põletatakse mõisaid ja inimeste jalgealune kõigub, ning teine vaatus toimub juba Esimese maailmasõja ajal, kus inimesed on samamoodi äraootavas olukorras. Tegime proove maskidega, mis oli alguses väga häiriv, aga mingis etapis harjusime sellega ära ja leidsime, et selle juures on isegi teataval määral õpetlik element, sest kui näitlejalt võetakse üks ääretult oluline väljendusvahend ära, on ta sunnitud kasutama teisi. Kujutan ette, et näitlejad muutuvad partneri suhtes tähelepanelikumaks ja püüavad rohkem tabada tema pilku või teisi märke. Aga loomulikult ootame seda, et saame augustis teha proove ilma maskideta ja lasta lavastusse elumahlad sisse – kui esietenduse eel tahavad näitlejad hakata täie hooga mängima, siis jääb mask ilmselgelt ette. Ütleme niimoodi, et täpselt selle piirini, kus oli veel võimalik maskiga mängida ja isegi näha selles mingisugust positiivset elementi, me kevadel proove ka tegime, aga katkestasime seal, kust enam edasi minna ei saanud.

Kui „Balti tragöödia“ lühidalt kokku võtta, siis millest see lugu räägib?

K. L.: Ühe minu jaoks olulisema lause ütleb Aureli ema tegelaskuju: „Peab kõik kaotama, kui tahad kõike võita.“ See lugu räägib baltisakslaste keerulisest ajaloost ja näitab ka, et mitte keegi ei ole kaitstud tragöödia eest, mis ei tulene meie endi tegudest, vaid võib meid tabada välistel põhjustel. Ja sellest, mis on see oluline, mille sa võidad, kui oled kõik kaotanud. Lisaks, kui suunata meie baltisaksa rõhujate ajaloole pilk nende vaatepunktist, näeme, et nad olid samasugused inimesed, kellest kõik ei olnud sugugi pahatahtlikud ega kurjad, vaid elasid oma elu neis tingimustes, millesse nad olid sündinud. Ma arvan, et üritada mõista nende elusid nende vaatepunktist on meie kõigi jaoks õpetlik ja see aitab aru saada ka inimestest, keda me esialgu ehk ei mõista või kes on meist väga erinevad ja kelle seisukohad tahaksime kohe maha laita. Aga selleks, et teist inimest mõista, on vaja palju armastust ja enamgi veel.

 

* Kristjan Suits oli kunstnikuks või kunstnik-lavastajaks SKENE suvelavastustele „… ja Margus Nõukogude armeest“ Kärdla sadamas, „Ujuja“ Sakala 3 teatrimajas ja „Stseenid ühest abielust“ Jaanihanso Siidivabrikus Kaelasel.

 

 

Foto autor Heigo Teder