Otsingutulemused:
IN MEMORIAM
Helene Vannari
20. III 1948 – 16. III 2022
Sügava kurbusega teatame, et meie seast on lahkunud armastatud näitleja, Tallinna Linnateatri trupi kõige kauaaegsem liige, unustamatu anderikkusega Helene Vannari.
Helene Vannari sündis 20. märtsil 1948 Kilingi Nõmmes. 1966. aastal lõpetas ta Tartu 1. töölisnoorte keskkooli ja asus õppima Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedri IV lennus, kust sai 1970. aastal näitlejadiplomi. 1969. aastal abiellus näitleja Peep Pillakuga ja kandis edaspidi väljaspool lava abielunime Pillak. Aastatel 1970–74 töötas Helene Vannari näitlejana Viljandi Ugalas. Koos tütre sünniga kolis Tallinnasse ja asus 1976. aastal tööle Eesti NSV Riiklikus Noorsooteatris, esmalt inspitsiendina, 1977. aastast näitlejana. Noorsooteatrist, hilisemast Tallinna Linnateatrist sai tema koduteater kogu eluks.
Inimesena oli Helene, sõprade ja kolleegide jaoks Leeni, soe, vahetu ja tagasihoidlik, laval aga julge, mitmekesine, mitmekihiline, sageli üllatav, võrratu huumoriga. Ugala-aastatest kuulus tema meeldejäävamate rollide hulka Valentina osa Roštšini „Valentinis ja Valentinas“ (lav Heino Torga, 1972). Helene ligi viiekümnest osatäitmisest koosnev rolligalerii Noorsooteatris/Linnateatris küündis peenekoelisest absurdist (Eugenia – Mrożek, „Tango“, lav Mati Unt, 1989) värvikate karakterosadeni (Amm – Shakespeare, „Romeo ja Julia“, lav Elmo Nüganen, 1992), sügavatest draamarollidest (Kõige vanem naine – Lagarce, „Olin kodus ja ootasin, et vihma hakkaks sadama“, lav Anu Lamp, 2016; Felicity – Cristofer, „See hetk“, lav Alo Kõrve 2016; Evelyn Thomas – Hare, „Amy seisukoht“, lav Mladen Kiselov, 2011; Kate Osbourne – McDonagh, „Inishmaani igerik“, lav Jaanus Rohumaa, 2000; Betty – Adams, „Hall mees“, lav Eero Spriit, 1999) lustakate osatäitmisteni lastelavastustes (Kass Madrusson – Uspenski, „Onu Teodor, kass ja koer“, lav Peeter Tammearu, 1998; Õnneseen – Vasar/Komissarov, „Lumivalgeke ja seitse pöialpoissi“, 1979). Vannari meisterlikult esitatud monoloog eksperimentaalses lavastuses „Keskööpäike“ (Valdes/Lamp, lav Anu Lamp, 2010) teenis talle pea igal etendusel marulise vaheaplausi publikult ja Eesti Teatri Auhinna parima naiskõrvalosa eest. Aastapreemiaga hinnati ka eelpoolnimetatud rolli „Tangos“ ja Maali osatäitmist Raudsepa „Vedel vorstis“ (lav Mati Unt, 1989), samuti tunnustati Vannarit läbi aastate neljal korral teatri kolleegipreemiaga.
Lisaks tööle koduteatris tegi Helene Vannari kaasa Endla, Eesti Draamateatri, Kuressaare Linnateatri, Vanalinnastuudio, Rändteatri, Randlase, Smithbridge Productionsi, Pärimusteater Loomise, Vana Baskini Teatri ja MTÜ Kell Kümme lavastustes, samuti mitmetes filmides („Rahu tänav“, Tallinnfilm, 1991; „Minu Leninid”, Faama Film / Lenfilm, 1997; „Meeletu”, Taska Film / ETV 2006; „Eestlanna Pariisis”, Amrion / TS Productions / La Parti Production, 2012; „Kertu”, Amrion, 2013), esines Eesti Raadio meelelahutussaadetes, lugemistundides ja kuuldemängudes (Eesti Raadio näitlejapreemia 2000). Televaatajad jäävad teda mäletama tiiger Urrina telelavastuses „Onu Tik-Taki seiklused“ (1981), kohvikupidajana „Wikmani poistes“ (1995) ja koloriitse Aino Kessnerina „ENSV-s“ (aastast 2010).
2004. aastal annetas president Arnold Rüütel Helene Vannarile Valgetähe IV klassi teenetemärgi. Aastal 2021 pälvis Helene Oskar Lutsu huumoripreemia.
Helenet jäävad mälestama tütar Annaliisa Pillak ja tütretütar. Salme Kultuurikeskuse kassas asub mälestusraamat, kuhu on kuni 3. aprillini oodatud sissekanded kõigilt, kes Helene Vannarit armastasid ja temast lugu pidasid.
Ärasaatmine toimub 3. aprillil 14.00 Salme Kultuurikeskuses. Lähedased paluvad pärgi ja kimpe mitte tuua.
Tallinna Linnateater
Eesti Teatriliit
Eesti Näitlejate Liit
Teater Ugala
Teater Endla
Eesti Draamateater
Vana Baskini Teater
Eesti Etendusasutuste Liit
Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum
Tallinna Linnavalitsus
Eesti Vabariigi Kultuuriministeerium