„Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimased päevad“ | Jaagup Roomet: „Mulle meeldib maailmu luua“

Filmi- ja teatrikunstnik Jaagup Roometi looming on Linnateatri publikule juba tuttav: ta on loonud lava ja kostüümid Mart Kolditsa lavastusele „Pál-tänava poisid“ ning Diana Leesalu lavastustele „Krabat“ ja „Inimesed, kohad ja asjad“. Sel suvel toob Jaagup ühes Diana Leesaluga Lavaaugus lavale Eduard Bornhöhe romaanil põhineva lavastuse „Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimased päevad“. Lisaks teatrile on Jaagup olnud mitme maineka kodumaise filmi kunstnik: tema portfooliosse kuuluvad näiteks „November“, „Vehkleja“, „Polaarpoiss“, „Kertu“ ja sel aastal esilinastuv „Seltsimees laps“. Hetkel tegutseb ta aktiivselt ühe viimase aja oodatuima filmi „Tõde ja õigus“ kallal. Jaagupiga vestles kirjandustoimetaja Helen Männik.

Sa oled parasjagu hõivatud suurfilmi „Tõde ja õigus“ filmivõtetega, mis esilinastub juba järgmisel aastal. Kas sa tunned selle materjali ees ka mingit erilist vastutust?

Kindlasti on vastutus suurem kui tavaliselt, kuna see on nii oluline teos. Alustekst, nagu öeldakse. Et see materjal toimiks ka filmina – ta on ju väga mahukas –, siis sa pead välja selekteerima olulised asjad. Enamikul eestlastest on olnud maal vanavanemad, mistõttu nad mäletavad, kuidas asjad päriselt käisid või olid. Seetõttu on igal inimesel oma arvamus, kuidas mingi asi peaks olema. Fakte peab palju kontrollima ja valikud teadlikult tegema. Meil on palju abi olnud Eesti Vabaõhumuuseumi ja Eesti Põllumajandusmuuseumiga koostööst – helistame neile pidevalt, kui mingi küsimus tekib. Ent eks igas talus oligi tegelikult isemoodi: ühes kohas tehti mingit asja ühtmoodi, teises jällegi teistmoodi. Mõnikord on jutud täitsa vastandlikud – lõunas tehti nii, aga saartel hoopis naa. Mõnistes, kus me filmime, on jällegi läti mõjutusi palju. Kunstnikuna peadki terad sõkaldest eraldama.

Sa teed kunstnikuna tööd nii teatri- kui filmimaailmas. Oled sa mõelnud, kumb sinu jaoks suuremat rolli on mänginud?

Minu jaoks täiendavad need maailmad teineteist. Mõlemad on ka Eestis piisavalt väikesed ringkonnad, et inimesed kipuvad korduma. Tundub, et kui sa jääd mingisse ühte valdkonda kinni, siis ta ammendab ennast ruttu. Teater ja film täiendavad ja peegeldavad teineteist väga hästi. Samamoodi on ka nende projektidega, mis ma muuseumidega koostöös teinud olen, ja ka igasuguste pildistamistega – sa korjad igalt poolt elemente ja õpid ise kogu aeg midagi juurde. See on tohutult huvitav minu jaoks. Ent alati, nii kujunduste, filmi kui mõne teise projekti puhul, meeldib mulle alustada nullist, olukorrast, kus ma ei tea veel mitte midagi.

Mis sind teatri- või filmimaailma juures eelkõige võlub? Kas teatris on midagi, mida filmis ei ole?

Ma olen mõelnud, et mis mulle filmi või teatri puhul meeldib. Filmis pead sa kontsentreeruma, kõik toimub selles ühes hetkes: sa teed kogu võttepaiga valmis, näitlejad pole seal käinud, kaamerad tulevad kohale ja hakatakse peale. Kogu fookus on selles ühes punktis: sul peab olema kõik ideaalne, kontsentreeritud sellesse ühte ajahetke. Mingit taganemisteed ei ole. Kui on halvasti, siis see jääb ka sinna kaamerasse niiviisi – võimatu on midagi parandada.

Teatris mulle jällegi meeldib just see protsess: sa saad kasvada, koos näitlejatega väiksemaid asju proovida ja näha, kuidas rollid sünnivad. Saad jooksvalt tagasisidet osatäitjate käest ning kui midagi muuta on vaja. Minu vaatenurgast on just see põhiline erinevus, mitte see, et ühes on kaamera ja teises silmad.

Millest sa tavaliselt alustad? Kas sul on oma töös välja kujunenud ka see esimene samm, millest kõik alguse saab?

Ikka loost endast. Kui sa juba lugu loed, tekib mingi ettekujutus, kuidas mingi asi võiks olla. Teinekord võtab selle õige mõtte tekkimine jällegi kõvasti aega. Mulle meeldib, kui mul on piisavalt aega. Kui mul tuleb mingi mõte, siis ma ei julge seda kohe välja käia – äkki on see ikka täielik jama. Ma tahaks, et mul oleks mingi ajaperiood, et ma saaksin seda mõtet aina uuesti ja uuesti mõelda – kui see ka näiteks nädal aega hiljem kehtib, siis ma olen kindlam ja võin selle mõtte taga seista – siis pole see enam hetkeemotsioonil tekkinud idee. Mõte tiksub ja kasvab ning käib peas ringi. Vahel on jällegi mitu mõtet peas – siis peab kaaluma, kumb mõte parem on, mis toimiks paremini. Ma pole selline püstolkunstnik, et kohe tulistan ja asjad on valmis. Mingid asjad võtavad aega – kui ma olen täitsa ummikusse jooksnud, siis ma lähen jalutama ning käin kilomeetrite kaupa. Nii näed inimesi tänavatel, linde puuoksal ja maju ning siis, kuidagi täiesti juhuslikest kohtadest tulevad need mõtted. Mulle meeldib, kui need mõtted, mis hiljem filmis või teatrilaval on, on pärit reaalsest maailmast. Need tunduvad mu enda jaoks siis hästi värsked, kui elu ise ideid pakub.

Kas sulle meeldis ka lapsepõlves niiviisi fantaseerida? Või jõudsid sa stsenograafia õpinguteni kuidagi teisiti?

Eks see ole eluaeg niiviisi, et kui raamatut loed, siis hakkavad pildid jooksma ja fantaasia tööle. Lapsena oli samamoodi seda fantaasiat palju. Aga ma tegelikult ei tahtnud saada kunstnikuks, minul ei olnud sellist ambitsiooni ja ma ei mõelnud sellele üldse.

Kas sa tahtsid siis kellekski teiseks saada?

Ma ei tahtnud kellekski saada. Kuna mu vanemad ja vanavanemad on kunstnikud, siis nad ikka rõhutasid, et ma peaks endale mõne asjalikuma elukutse valima. Aga kuidagi läks kõik ikkagi niimoodi. Ma ei osanud sealt kõrvale hiilida. Vanaisa oli mul maalija ja kõige rohkem mulle tegelikult imponeeriski just maalimine. Ema ütles jällegi, et mingu ma õppima midagi muud, ainult mitte maalimist. Maalida võib kogu aeg, kui tuju on. Mulle on eluaeg meeldinud joonistada, aga sellist ambitsiooni pole kunagi olnud. Kui ma veel ülikoolis õppisin, siis mulle meeldis Jüri Sillarti ütlus, et sa oled nagu väike jumal ja lood oma maailma. Võib-olla ma sellepärast olengi kunstnik: mulle meeldib maailmu luua. Sa mängid asjadega ja oled väike jumal, ehitad omaenda kosmose ja saad olla, kes sa iganes tahad olla.

Kui sa stsenograafiat õppima läksid, siis see oli peamiselt teatribaasil õpe. Kuidas sa filmini jõudsid?

Me õppisime stsenograafias nii teatrit, filmi kui animatsiooni. Teatri poolt olid juhendajateks Aime Unt ja Pille Jänes, filmi poolt Jüri Sillart ja animatsiooni poolt Riho Unt. Mulle istus animatsioon väga hästi, mängufilm mind tookord üldse ei huvitanud. Ma ei ole väga hea suhtleja ja kuna see on kunstnikuna mu nõrgim külg, siis ilmselt seepärast istuski hästi: animatsioonis oledki nagu väike jumal – sul on hunnik väikeseid paberitükke pimedas ruumis, sa liigutad neid seal ise, pole teisi, kes sind tüütaks – kõik sõltub sinust endast. Animatsioon on minu jaoks siiani sümpaatne, ehkki ma pole tükk aega midagi selles valdkonnas teinud.

Aga animatsioonist sai ikkagi mängufilm.

Ma ei mäletagi, kuidas see tuli. Inimestega suheldes viis üks asi teiseni ja eks kutsuti ka. Ma ei ole ise trüginud sinna maailma, elu ise viis sinnapoole. Kui sul on see „miski“ olemas, siis võid tegeleda ükskõik millega. Stsenograafias meeldiski mulle, et sa saad väga mitmekesiselt kunstiga tegeleda: meil oli ka väga tugev joonistamise ja maalimise õpe. Nii palju jäetakse vabadust, kuhu sa tahad pärast minna. Kui sul on väga kitsas eriala, siis pead olema rohkem fokuseeritud. Mulle meeldib ka fokuseeritult ühe projekti kallal töötada, aga mingil hetkel tahaks jälle midagi hoopis teistsugust teha.

Linnateatris teed sa saabuval suvel oma neljanda töö kunstnikuna, täpsemalt Diana Leesalu suvelavastusega „Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimased päevad“. Dianaga koostöös on juba valminud ka „Krabat“ ja „Inimesed, kohad ja asjad“. Kuidas iseloomustaksid oma koostööd Dianaga?

Meil läheb koostöö väga hästi. Me räägime ühtsama keelt, saame väga kergelt teineteisest aru. Alati, kui Diana midagi pakub ja mul on ajaliselt võimalus seda teha, olen ma heameelega alati ka teinud. Nii ka seekord.

Dianaga tehtud lavastused on siiani väga erinevad olnud, müstilisest võlumaailmast narkootikumideni välja. Nüüd siis Eesti ajalugu. 

Eks kunstnikuna peab endale aru andma, et kõikide asjade ekspert olla ei saa, peab teisi ka kuulama. Sa õpid kogu aeg erinevaid asju ja detaile ning kuidas midagi teha. Ma olen „Tõe ja õigusega“ väga palju õppinud sellest, kuidas see talurahva eluolu oli. Hakkad raamatuid lugema, käid ja vaatad neid asju ja siis iseenesest hakkavad otsad kokku jooksma. See ongi minu jaoks huvitav: ma eelistan selliseid projekte, kus on see võimalus ise uurida või mõelda, kuidas seda maailma luua ja mis need võtmed seekord on.

Paratamatult on nii, et kui sa teed klassikalist draamat viis korda järjest, hakkavad mõtted otsa saama ja ennast ammendama. Kui sul endal on põnev mingit asja teha, siis on võib-olla teistel äkki põnev vaadata ka. Kui miski muutub enda jaoks igavaks, siis ilmselt muutub ta teiste jaoks ka igavaks.

Kas sa oled oma töös tundnud, et kipud end kordama või töö muutub ammendavaks?

Sellist tunnet pole veel olnud, ent alateadlik hirm on ikka olemas. Eriti alguses, aga pärast imeb protsess su juba endasse. Ei tohi karta kasutada samu asju, kui see on põhjendatud. Mina ei karda kasutada vanu asju, kui need toimivad. Kui ainult stampide peale minna, siis on muidugi halvasti. Aga kui asjad on omas kontekstis ja põimitud, siis on kõik hästi. Pigem on hirm, et kas minus on nii palju, et ma suudaks anda ka midagi uut lisaks vanale. Sa ei saa kõike ise luua, mingid mõjutused on ju teistelt. Need valikud tulevad alateadlikult. Kui mingi idee tekib, siis see on alateadlik otsus, et sa kasutad selle realiseerimiseks mingeid teatud võtteid. Sa tegeled ikka sellega, mis sind huvitab. Mind huvitavad päris mitmed asjad. Ja see ei lasegi ammenduda.