„Vihmausside elust“ | Elav klassik P. O. Enquist

Anu Saluäär
Loomingu Raamatukogu toimetaja

Igaüks, kes tahab Per Olov Enquisti (s 1934) loominguga lähemalt ja laiemalt tutvuda, haaraku Loomingu Raamatukogu järele. Aastate jooksul on LR-sarjas ilmunud neli vihikut: 1984 „Vihmausside elust“ (tlk. Arnold Ravel), 1998 filmijutustus „Hamsun“ (tlk. Ülev Aaloe), 2002 kaks draamateksti: „Tribaadide öö“ ja „Pildimeistrid“ (tlk. Ülev Aaloe) ning 2009 sümbolistlik või sürreaalne lühiromaan „Allatõugatud ingel“ (tlk. Mati Sirkel). Viimast koos suure ajaloolise romaaniga „Ihuarsti visiit“ (eesti keeles ilmunud „Põhjamaade romaani“ sarjas, tlk. Anu Saluäär) hinnatakse kui rootsi kirjanduse aegumatuid pärleid („Tuhat rootsi klassikut“).

Eesti lugeja tegi Enquistiga esimest tutvust juba 1975. aastal, kui Ülev Aaloe tõlkes ilmus tema „Magnetisööri viies talv“ (originaalis 1964) – ajalooaineline ja samas XX sajandiga suhestuv romaan Šveitsi imearstist Mesmerist, „animaalse magnetismi“ prohvetist (romaanis Meisner). Siiani on tõlkimata Enquisti 1968. aastal ilmunud „Leegionärid“, uurimus Rootsi riigi südametunnistusel lasuvast skandaalsest baltlaste väljaandmisest 1946. aastal – teos, mille tagamaid valgustab P. O. E. 50 aastat hiljem oma elulooraamatus „Üks teine elu“ (2008). Kolmandas isikus kirjutatud 500-leheküljelise autobiograafia kokkuvõtte leiab huviline lugeja Ülev Aaloe pikas ja põhjalikus järelsõnas „Allatõugatud inglile“.

Enquist on ühiskonnatundlik kirjanik ning ajaloosündmused ja ajaloolised tegelased on enamasti ettekäändeks ja selgrooks kõikidele tema teostele. Iseasi, kuidas ta eeskujusid või prototüüpe oma käe järgi tõlgendab ning tegelasteks kujundab. Selles mõttes võib teda pidada rootsi Jaan Krossiks, ning seda ka loomingu ulatuse ja kaalukuse poolest. Nii on suure ajalooromaani „Lewi teekond“ (2001) peategelaseks rootsi nelipühilaste äratusliikumise juht Lewi Pethrus, kelle mõju all oli Põhja-Rootsis Norrbottenis ka Enquisti enda lapsepõlvekodu. „Raamat Blanche’ist ja Mariest“ (2004) on kahe naise draama, üks neist Pariisi Salpetrière’i vaimuhaigla kuulus hüsteeriapatsient ja teine kahekordne Nobeli laureaat Marie Curie.

Omamoodi ajaloodraamad on ka P. O. E. stsenaariumid, draamad ja filmijutustused. Tema stsenaariumi järgi valmis Rootsi Televisioonis seriaal „Strindberg – üks elu“ (1984) ja Bille Augusti film „Vallutaja Pelle“ (1987). Filmijutustuse „Hamsun“ (aluseks taani kirjaniku Thorkild Hanseni kolmeosaline biograafia „Protsess Hamsuni vastu) tegi Jan Troell filmiks 1996. aastal.

Kultuuriloost ja ajaloolistest tegelastest inspireerunud lavadraamad süüvivad Enquisti juhtimisel kirjanike ja kunstnike alateadvuslikesse sügavikesse. „Vihmausside elust“ (1981) jutustab H. Chr. Anderseni ja Heibergide abielupaari keerulistest suhetest. „Tribaadide öö“ lähtub Strindbergi lühinäidendist „Tugevam“ ja lahkab kirjaniku esimest abielu. Näidendi „Pildimeistrid“ (1998) peategelased on Selma Lagerlöf ja Victor Sjöström (1879–1960, rootsi filmiklassik, kes alustas 1920ndatel tummfilmirežissöörina Lagerlöfi „Surmakutsariga“ ja lõpetas 1957 hiilgerolliga Ingmar Bergmani „Maasikavälus“ professor Isak Borgina). „Pildimeistritele“ on autor lisanud traktaadi mõõdus järelsõna, kus ta avab oma tõlgenduse Selma Lagerlöfi loomingust. Taustaks on Enquisti enda aastatepikkune võitlus alkoholismiga, millest ta oli selleks ajaks üle saanud. Selma elus oli tema arvates määravaks isa joomatõbi, mis tegi noorest naisest n-ö kaassõltlase või kaassüüdlase. Isa rehabiliteerimisest ja mahajoodud mõisa tagasisaamisest sai Selma kinnisidee, mille ta lõpuks Nobeli preemia abil ka teoks tegi. Mårbackast sai eeskujulik mõis ja tänapäeval on see kirjanduslike palverännakute sihtkoht. „Pildimeistrid“ lavastas Kuninglikus Draamateatris Ingmar Bergman ja tegi sellest hiljem ka telefilmi (2000).

1999. aasta aasta nobelist Günter Grass on öelnud, kui temalt küsiti järgmise võimaliku Nobeli auhinna kandidaadi kohta: „Ma soovin, et Rootsi Akadeemial leiduks julgust anda see suurele Euroopa kirjanikule Per Olov Enquistile…“

Kahjuks pole seda siiani juhtunud ja ei tea, kas enam juhtubki.