„Õed“ | Vestlus Pascal Rambertiga

Jah, ma mäletan seda väga hästi – see siis, kui me tegime esmakordselt proovi kahe õe stseeniga lavastuses „Näitlejanna“. Kui me lõpetasime, siis ma teadvustasin endale, kui hea energia selles oli valitsenud. See lausa torkas silma. Mul oli juba olemas idee kirjutada näitemäng kahest õest ühe projekti jaoks, mida ma tahtsin teha Hispaanias, aga mul oli tarvis enne kuidagi testida, kas see mõte kannab. Ja ma mäletan, et läksin koju ning ütlesin endale: no näed, ma võin kirjutada selle nende kahe jaoks. Tavapärasest erinev oli see, et ma ei osanud oodata, et kirjutan selle valmis nii ruttu. Tegelikult tuleb soov kirjutada alati justkui vastusena millelegi. Kui ma nägin neid esmakordselt tegemas proovi õdede stseeniga „Näitlejannas“, märkasin seal midagi erakordset. Ja olin justkui ära tehtud. Miski tõmbas mind kirjutama ja ma pidin sellele kutsele vastama. See ei toimi mitte nii, et ma tahan midagi kirjutada, vaid ma lihtsalt pidin reageerima millelegi, mida ma nägin. Nende mängus toimus midagi ja mina pidin sellele reageerima. Sellest hetkest alates, kui see asi on minus vallandunud, ei suuda ma enam peatuda. Sõnadel on nii võimas jõud, nad trügivad mu seest välja, nii et ma ei suuda neid takistada. Energia voogab nii tugevasti, et ma ei suuda poole näidendi pealt peatuda. Kui see on kord juba vallandunud, siis mina seda enam ei valitse. Niisiis nägin meie teisel proovipäeval midagi niisugust, et ma teadsin, et ma pean selle kindlasti teoks tegema. Mul ei ole valikut. Aga selles valikuvabaduse puudumises on oma nauding. Selles on tohutu nauding. Ma tean, et mõlemad tegelased tiirlevad millegi ümber, mis minu peas on kristallselge, aga millest vaatajal neid kuulates esiti aimugi ei ole. Midagi läks nende ema surma puhul valesti. Marina viibis juures ja tol hetkel öeldi midagi välja. Tekib tõeline vastasseis seoses ühe asjaga, mis paigutub kusagile vale ja minnalaskmise vahepeale, midagi selle kohta, et kedagi ei teavitatud millestki õigeaegselt. Ja neil tekib tugevaid lahkarvamusi ka teineteise elukaaslase osas. Nagu „Näitlejannas“, nii on ka siin surm see, mis toob inimesed, kes peavad teineteist kalliks, aga pole ammu kohtunud, uuesti kokku ja sunnib neid omavahel rääkima.

Kümmekond aastat tagasi otsustasin need teemad fookusesse võtta. Mind on alati puudutanud Perdicani monoloog Musset’ näidendis „Armastusega ei vallatleta“: ükskõik, mida me ka ei teeks, tähtis on see, et me oleksime armastanud. Ma korrutasin neid sõnu liigagi sageli, kui olin koos Emmanuelle Béart’iga laval ja mängisin seda rolli. Kasutasin seda uuesti oma näidendis „Taasloomine“, kus tegelane on rinnavähki suremas. Perekond, surma lähedus, teostumata või läbi elamata jäänud armulood, see on mulle omane materjal. See ei ole kuigi lai territoorium, aga oluline on see, et ma suudan selle läbi käia. „Arhitektuur“ kannab sama teemat. See on inimeste ajalugu, kes surevad ja naasevad, kes räägivad üksteisega vaimude kaudu. See on täielik varjudemaa. „Vaidlus“ andis mulle mingis mõttes vabaduse aja suhtes. Ma ei olnud enam sunnitud jääma realistlikesse piiridesse. Sest ma võin rännata erinevates ajastutes. See lubab mul mitte jääda kinni ainult tänapäeva maailma. Mul on kogu aeg tunne, et ma elan maailmas, mis on minu maailm, sõnade maailm. Ma lõin endale maailma ja elan selles nagu mingis sõnade mullis. „Õdedes“ ei ole vaime. Seal toimub kõik näost-näkku.

See on uus perekond, selline, kelle ma ise olen endale valinud. Iga kord valid endale uue pere. Kui ma seda perekonda ei armasta, siis valin endale uue. Esimene lavastus, mille ma välja tõin, „Pariislased“ aastal 1989, puudutas täpselt seda küsimust. Seal oli tohutu peresisene konflikt vendade, õdede ja Jean-Paul Roussilloni vahel, kes oli omamoodi inimsööja, ühtaegu heatahtlik ja samas hullumeelne, kes õgib oma lapsi.

Igas senises kooselus on mu elukaaslaseks olnud naine, kellel on õde, ja oma karjääri alguses töötasin koos kahe õega, kahe iraanlannaga, kelle seltsis ma veetsin peaaegu viieteistkümne aasta jooksul väga palju aega. Kuna nad olid iraanlannad, siis oli mõlemal äärmiselt võimas, ülekeev temperament. Ja kuna me töötasime kogu aeg koos, olid meie tajud pidevalt väga tundlikud. Nende vahel valitses alati tohutu pinge, aga samas ka mingi vankumatu teadmine, et ainult surm võib neid lahutada. Kirjanikuna on minu jaoks hea, kui mul on need kaks vastandpoolust olemas. See on nagu siis, kui koreograaf selgitab tantsijale, et kõrgemale hüppamiseks peab end hästi tugevasti maast lahti tõukama – tuleb otsida kindlat toetuspinda, et suuta kõrgemale lennata. Ja see pakub mulle huvi, mulle meeldib see pingete põrkumine, see soov elada teineteisest võimalikult kaugel, mitte kohtuda, tingimata mitte asju omavahel jagada, kuid siis tagasi tulla ja kohtuda seoses mingi sündmusega, mis on juhtunud. Minu jaoks toimib energia Marina ja Audrey energiate koosmõjus ning ta justkui kinnitab topelt seda energiat, mis minus selle projektiga seoses juba tekkinud oli. Kohe pärast esietendust Prantsusmaal alustan ma tööd sama materjaliga Hispaanias, nii et esmakordselt elus kirjutasin ma – ja see on äge – näidendit kahele tegelasele, pidades füüsiliselt silmas nelja inimest. See tähendab, et ma kirjutan ühtaegu Marinale ja Audreyle ja Barbara Lenniele ja Irene Escolarile. See neljakordne energia mõjus hiiglama hästi. Ma ei oleks kunagi osanud ette kujutada, et mul tekib võimalus niimoodi töötada. Niisiis tuleb sellesse loosse hästi palju energiat.