„Vanja“ | Māra Ķimele

Juhtusin ma astuma armsa Māra kambrisse.
Tulvil Māra väike kamber
pisikesi hällikesi.
Kui ma ühte kiigutasin,
teised kaasa liikusid.

(Läti rahvalaul)

Läti rahvalaulude kolm peamist jumalust on Jumal, Māra ja Laima. See kolmnurk on ka paljude rahvalike ornamentide aluseks. Jumal on justkui katus materiaalsele ja vaimsele maailmale – Mārale ja Laimale. Māra annab inimesele kehalise, ainelise kuju. Māra on kõikide emade koondkuju. Ta ühendab endas Maaema, Mereema, Põõsaema, Metsaema – rahvalauludes võib kohata umbes kahtkümmet ema, loitsudes palju rohkem.

Läti lavastaja Māra Ķimele on sündinud näitleja Vilis Ķimelise peres 1943. aasta 20. detsembril, tema vanavanemad ema Dagmāra poolt olid aga läti lavastaja Anna Lācis (laiemalt tuntud kui filosoof Walter Benjamini inspireerija) ning kirjanik Jūlijs Lācis. See fakt on tähendusrikas Māra Ķimele kui isiksuse ning tema lavastuste sõnumi sügavamal lahtimõtestamisel – on ju Läti teatris vaid üksikuid kunsti ja kultuuriga kolmandat neljandat põlve seotud kunstnikke.

Teine tähendusrikas fakt, mis eristab Māra Ķimelet paljudest teistest Läti lavastajatest: tema haridus pärineb Moskva Teatriinstituudist, NSV Liidu kesksest teatriharidusasutusest, aga mis olulisemgi – ta on õppinud 60. ja 70. aastate ühe kõige progressiivsema ja loomingulisema lavastaja Anatoli Efrose käe all, tulemuseks nüansipeened ametioskused ja loominguline mõttevabadus, pealekauba ulatuslik esteetiline ja intellektuaalne pagas Moskva elitaarsest kultuurimiljööst. Kolmandaks oluliseks faktiks on Māra Ķimeles sügavalt juurdunud rahvusliku mentaliteedi tunnetus, mis on kogu elu vältel andnud talle indu ja oskust süüvida läti klassikatõlgendustesse, erilise tähelepanuga Rainise, Rūdolfs Blaumanise ja Anna Brigadere teostele (muuhulgas on ta ainus läti lavastaja, kes on toonud lavale Brigadere muinasjutunäidendite triloogia), ning pannud teda huvi ja austusega paotama teatriust läti algupärase dramaturgia esmalavastustele. Neljas tähtis fakt: Māra Ķimele on ise pedagoog, ta on töötanud paljude näitlejakursustega, juhendanud neist kahte (1992 ja 2004), 2021. aasta kevadel aga lõpetab tema teine lavastajate lend. Viies: aastail 1969–1990 töötas Māra Ķimele Valmiera Draamateatris, kus on sündinud tema olulisemad tööd, aastail 1993–2018 oli ta lavastajaks Riia Uues Teatris (Jaunais Rīgas Teātris), luues aeg-ajalt lavastusi ka teistes Läti teatrites. Kokku on tema kontol üle saja teatrilavastuse.

Nende pealkirjade taga peituvad säravad kunstiteosed, mille esteetilised ja emotsionaalsed jäljed vaatajates, kolleegides-lavastajates ja näitlejates on kujundanud edasise Läti teatri näo – see on tark, vaba, lätilik ja väga inimlik teater. Kuidas ka ei tahaks, ei ole selles lühikeses kirjatükis võimalik anda neist kümnest parimast lavastusest isegi mitte visandlikku ülevaadet. Üht-teist lubavad siiski aimata ka lihtsalt autorite nimed ja lavastamisaastad:

Jean Anouilh, „Medeia”, Valmiera Draamateater, 1975

Somerset Maugham, „Vihm”, Valmiera Draamateater, 1975

Tšehhov, „Onu Vanja”, Valmiera Draamateater, 1983

Dale Wasserman ja Ken Kesey, „Lendas üle käopesa”, Valmiera Draamateater, 1984 (pandagu tähele – veel enne Miloš Formani filmi jõudmist nõukogude kinolinale)

Rainis, „Puhu, tuul!”, Valmiera Draamateater, 1985

„Ruti raamat” (Vana Testamendi ainetel), Riia Uus Teater, 1994,

loodud Soome teatrifestivalile „Piibel 1994“

Inga Ābele, „Tumedad hirved”, Valmiera Draamateater, 2001

Rūdolfs Blaumanis, „Kadunud poeg”, Valmiera Draamateater, 2002

Ivan Turgenev, „Kuu aega maal”, Riia Uus Teater, 2005

Ingmar Bergman, „Sügissonaat”, Riia Uus Teater, 2016

Māra Ķimele tööprintsiibiks on ühelt poolt olnud avada noortes nende endi mina, vabastada neid ujedusest ja pannaiseennast kuulama, arendada noorte näitlejate üldiseid ametioskusi, aga peale selle teha kõike, ja rohkemgi kui kõike, mida õpingute aeg ja maht võimaldab, et ilma armuta rebida noored lahti nende kooliaja enesekesksusest, panna nad maha Kunstiookeani kaldale ja näidata selle ammendamatust, näidata, et tõelist näitlejat ei inspireeri ainuüksi tema intuitsioon ja elukogemus või ametialased teadmised, vaid ka läbitunnetatud ja läbimõtestatud muusika, kirjandus, eriti luule, maalikunst, folkloor, kino, arhitektuur ja kõik muu, ka maailma usundid. Sealjuures on Māra Ķimele õpetaja, kes sõna otseses mõttes kasvatab oma eeskujuga, näidates oma pädevust ja orienteerumist mis tahes kunstisuundumustes. Teiseks keskseks jooneks tema pedagoogilises praktikas on eruditsioon ja intuitsioon näidendi tegelaskujude tegutsemismotiividesse süvenemisel. Māra Ķimele enda sõnastatud printsiibi kohaselt tuleb näidendit lugeda äärmise hoolega nii kaua ja nii mitu korda, kuni õnnestub jõuda autori territooriumile, lugeda välja nii sõnadega kui ka alltekstina väljendatu. Māra Ķimelel on oskus teha ühtaegu emaliku pehmuse ja isaliku karmusega noorele näitlejale nähtavaks tema ettekujutused, tema oletused ja kaitsekihid, vaadata sisse tema libiido, egoismi ja halastamatuse tsooni, mida kasvatus sunnib igaüht omal moel varjama, ent mis alateadvuse tasandil on kõigil identne ja mida saab tulemusrikkalt kasutada nii rolli loomisel kui ka isiksuse kasvatamisel. Kokkuvõtteks: Māra Ķimele hellitab, lööb ja hellitab jälle oma tudengeid, ja see on ka üks põhjus, miks nad on teatris nii vastupidavad – näitlejad teavad, et kardiogrammilaadsed võnked on selle ameti paratamatuks osaks mitte üksnes kokkupuutes lavastajate, kolleegide ja kriitikaga, vaid ka suhetes rolliga. Kõiki tema kasvandikke ühendab loominguline rahutus, suur töövõime, avatus värvikale mängulaadile ning inimese psühholoogia ja seksuaalsuse süvitsi mõistmine, mis lubab näha inimese kehas mitte pelgalt töövahendit, vaid ilu per se, lojaalsus maailmale ja samal ajal väljapeetud lätilikkuse geen. Teatrielu teeb mõistagi oma korrektuure, aga alustavad nad samalt stardipakult.

Tema saladus 2007. aastal ilmus nende ridade autori sulest raamat Māra Ķimelest. Selle struktuur, inspireerituna Solomon Volkovi vestlustest Jossif Brodskiga, põhines temaatiliselt suunatud vestlustel ja sai ka nimeks „Vestlused Māra Ķimelega”. Raamatu epiloogi kirjutasin: „Māra Ķimeles on midagi nõiduslikku, midagi sellist, nagu seda on spīgana läti mütoloogias – naisolend, kes oma hiilgusega eksitab nagu virvatuli. Ma ei teagi, kes täpselt on see spīgana, midagi nõia ja haldja vahepealset, ja ka see sõna ise viitab hiilgamisele, särale. Sedasama hiilgust kohtab ka Spīdola nime- ja tegelaskujus, Rainise näidendi “Tuli ja öö” naispeategelases, igavese ilu ja tarkuse sümbolis. Seepärast jätkaksin nii: Māras on midagi Spīdolast. Vähemasti selles Māras, keda näevad ümbritsevad inimesed teatris või teatrist rääkimas, õpilased tundides, inimeste seas, avalikus ruumis. Ta on inimene, kellel on, nagu ta ise ütleb, ligipääs peenemale plaanile – ja ega teisiti saakski olla silmapaistev lavastaja, kel tuleb mõista ja avada suurvaimude sõnu esmalt näitlejatele ja edasi juba näitlejatega koos vaatajatele. Inimene, kelle suhtes tuleb vahel olla ettevaatlik, sest ülevoolav temperament ja energia surub maha ja surub nurka, kohutab, aga samal ajal ka lummab, sunnib end imetlema ja kutsub kaasa. Tema mõistuses peitub jõud. Ja jõud peitub ka tema sõnades. /../ Māra on inimene, keda tahaks aina kuulata, sest näib, justkui oleksid tema käes vastused. Ja tihtilugu ongi.” Kolmeteistkümne aastaga, mis raamatu ilmumisest möödunud, ei ole Māra muutunud. Endiselt köidab teda kõik uus, endiselt näeb ta ära, kus on kelle koht – nii, nagu lavastuse kompositsiooni, näeb ta ka elu suurt kompositsiooni või, rahvapäraselt väljendudes, elu kirja, ornamenti. Seepärast on mul põhjendatud kahtlus, et ta on läti jumaluse Māra kehastus meie ajas ja ruumis. Armas Māra. Iginoor Māra. Nutikas Māra.