„Väike prints“ | Kõik tähed õitsevad

2018. aasta sügisel alustas Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunsti osakonna 29. lend oma bakalaureuselavastustega rännakut mööda erinevaid Eesti teatreid. Tudengite esimeseks maandumispaigaks sai Tallinna Linnateater, kus esietendus novembris Elmo Nüganeni lavastus „Väike prints“. Kirjandustoimetaja Helen Männik
küsis tudengitelt lavakunsti osakonnas õppimise kohta kaks küsimust – mida noored lavakas õppimise kohta arvasid, et kooliaastatel õpivad, ning mida mitte.

Mida sa arvasid, et lavakas õpid?

Maria Liive: Ma arvasin, et see kool annab mulle võimaluse tegeleda süvitsi sellega, mida olen igatsenud terve oma elu, varajasest lapsepõlvest alates.

Martin Kork: Läksin kooli kodulehele ja sealt sai lugeda järgmist: „Näitleja õppesuuna üliõpilased õpivad nelja aasta jooksul erialastest ainetest näitleja tööd, lavakõnet, soolo- ja ansamblilaulu, lavalist liikumist ja tantsu (klassikaline ja karaktertants, peotants, stepptants, ajalooline tants, estraad ja muusikal), raadio- ja teletööd, Alexanderi tehnikat, vehklemist, akrobaatikat, jumestust jm. Teoreetilistest ainetest õpitakse teatriajalugu, kirjandusajalugu, muusikaajalugu, kunstiajalugu, psühholoogiat ja filosoofiat. Koolil ei ole oma teatrit, seetõttu etenduvad õppelavastused ja bakalaureusetööd Tallinna ja teiste linnade teatrite lavadel.” Kuna mujalt mul infot polnud võtta ja suurt muud ma ei teadnud, siis eelnevat nimekirja pidasingi selleks, mida lavakas õpitakse.

Maris Lüüs: Ma arvasin, et ma õpin, kuidas olla parem näitleja.

Oskar Punga: Spagaati.

Lena Barbara Luhse: 1. distsipliini; 2. koostööd; 3. näitlejatehnikat.

Mihkel Kohava: Teadsin, mis ained tulevad, olin õppekava enne katseid läbi lugenud. Ilmselt ootasin õppima asudes, et paljudele teatrit puudutavatele küsimustele on olemas lõplikud vastused. Tuli välja, et on rohkem.

Kaarel Pogga: Kuna ma polnud üheski teatriringis käinud, ega tundnud kedagi, kes lavakas õpib või õppinud on, ei kujutanud ma ette, millega seal igapäevaselt tegeletakse, kuidas toimub näitlejaõpe. Olin avatud kõigele, aga ma ei osanud oodata sellist põhjalikkust, sügavust, terveid maailmu, mille olemasolust ma teadlik ei olnud. Arvasin, et näitlejaks õpitakse, sain aru, et isiksuse areng on ühtlasi näitlejaareng, et kool on eneseületuste maraton.

Elise Metsanurk: Arvasin, et õpin, kuidas teater käib. Pole veel selgeks saanud.

Kristiin Räägel: Lavakas on kurikuulus oma intensiivse ja halastamatu õppe poolest ning seda ma sinna otsima läksingi – tahtsin iseennast proovile panna. Tundub, et olen õiges kohas.

Oskar Seeman: Arvasin, et õpin ennast tundma.

Andreas Aadel: Aus vastus oleks see, et ma ei läinud lavakasse mingite ootustega. Arvasin, et ise peab kõik tegema. Aga sain palju tuge. See on hea.

Maarja Johanna Mägi: Arvasin, et õpin Tallinna paremini tundma, aga õppisin tundma vaid kooli ja kodu vahelist teed.

Markus Ilves: Kuidas produktiivselt õppida oma aega planeerida, mis on ääretult tähtis pingelises töö keskkonnas. Õppida paremini tundma enda nõrkusi ning nendega tegeleda. Kuidas näha materjalis tervikut ning kuidas kõik stseenid üles ehitada terviku ja mõtte teenistuses.

Ekke Hekles: Ma arvasin, et ma õpin oma aega paremini planeerima – ei ole veel õppinud.

Simo Andre Kadastu: Palju teatri kohta, nagu ikka. Ja olengi õppinud. Aga veel rohkem olen õppinud inimese kohta.

Märten Metsaviir: Ma kuulsin esmakordselt lavakoolist kaheksandas klassis. Käisin põhikooli näiteringis ja teadsin kohe, et see on kool, kuhu tahaksin õppima minna. Muidugi ei olnud mul aimugi, mida üks Panso kool endast kujutab. Teadsin vaid erinevaid „kuulukaid’’ katsetest ja koolist endast. Nüüd, kolmanda kursuslasena, tahaksin öelda vaid niipalju kui et kool on kasvatanud eelkõige inimesena ja siis näitlejana. Ja üleüldse näib mulle liigsena ennast „näitlejaks’’ nimetada – mida rohkem selles ringis viibida, seda enam on tunne, et tegelikult ei tea ja ei oska ikka mitte midagi…

Ken Rüütel: Kiiresti lugema, aga nüüd loen veel aeglasemalt, ent põhjalikult.

Jan Erik Ehrenberg: Arvasin, et tutvun lavakas erinevate näitlejatehniliste meetoditega.

Mida sa arvasid, et lavakas ei õpi?

Maria Liive: Ma ei oleks kunagi arvanud, et ma nii palju enesesse vaatama õpin, nii palju muutuma õpin, nii palju vaikima õpin.

Martin Kork: 1. ma ei oodanud, et pean õppima nii hästi tundma inimest, tema psühholoogiat ja käitumist. See ei ole ka midagi, mida otseselt õpetatakse, vähemalt sellisel kujul, mida otseselt materjali analüüsil kasutada saab, aga töös läheb seda väga palju vaja ja kuidagi see oskus tuleb; 2. saksa keel. Kuidagi sattus; 3. kätelseis tirel; 4. olen õppinud palju uusi mänge. Ma ei kujuta ette teisi kohti, kus suured inimesed niimoodi mängida saavad, isegi peavad; 5. nii suure koormusega õppetöö sunnib olema tippvormis. Oleks vale öelda, et olen õppinud enda eest hoolitsema – sisimas kõik ju teavad, mis neile halb on ja mis hea. Pigem olen õppinud seda ellu viima, mida teoorias tean; 6.  vastutust; 7. tagasihoidlikkust.

Maris Lüüs: (Aga siiski siiani olen õppinud ja õpin edaspidigi) Kuidas olla parem inimene.

Oskar Punga: Eesti keele seitse kirjakeele perioodi.

Lena Barbara Luhse: 1. kuidas olla parem inimene; 2. kuidas oma keha ökonoomselt kasutada; 3. kuidas taluda stressi.

Mihkel Kohava: Näiteks eesti keele ajalugu.

Kaarel Pogga: Oma põhimõtete üle naerma. Üksikutel õigetel hetkedel on see ainuõige.

Elise Metsanurk: Ei arvanud, et õpin, kui suur väärtus võib olla 15 minutit vaba aega ja pakk komme.

Kristiin Räägel: Ausalt öeldes ei oska sellele küsimusele vastata, kuna teadmine, et koolis veedetud aeg pakub palju üllatusi, oli tugevalt olemas. Nii on ka läinud.

Oskar Seeman: Et õpin tundma sammude kaja, mis teistest kõigist erineb.

Markus Ilves: Kahjuks ei oska väga sellele küsimusele vastata. Olin kindel, et tuleb ette üllatusi ning valmistasin end juba nendeks ette.

Maarja Johanna Mägi: Ma ei osanud arvata, et õpin hindama head tõlget.

Ekke Hekles: Ma ei teadnud, et ma õpin 33 Wiedemanni keeleauhinna laureaadi elulugu.

Simo Andre Kadastu: Pärast Tartu Ülikooli olin täiesti kindel ja isegi õnnelik, et lavakas ma ei pea enam kuulama loengut teaduslike uurimismeetodite tüüpidest. Pidin.

Märten Metsaviir: Kõik need teoorialoengud, mis nüüd tunduvad ju ilmselged. Suure üllatusena tuli ainekavasse mahutatud kunstiajalugu. Muidugi suutis meie õppejõud, Holger Rajavee, kunstiajaloo vastu suuremat huvi tekitada, sest varasemalt tegelesin ja huvitusin pigem spordist. Aga milline sportlane teab süvitsi analüüsida ja etüüdivormis lavale tuua Vermeeri „Tütarlaps pärlkõrvarõngaga’’…? (naerab)

Ken Rüütel: Parmupilli mängima.

Jan Erik Ehrenberg: Ei arvanud, et õpin kätelseisu ja kõndimist.