„Tõhususe sümfoonia“ | Vähem muretsemist ja rohkem elamist ja elus olemist!

Intervjuu Renate Keerdiga 25. jaanuaril 2023.
Küsis Triin Sinissaar.

Sõnateatris on lavastuse aluseks tavaliselt autori kirjutatud näitemäng või mingi läbiv lugu. Sinu lavastused sünnivad teistsugusel meetodil. Mis on olnud sinu jaoks lavastuste loomise juures peamisteks lähtepunktideks? Millest alustad, tõukud?

See on väga erinev, voogav ja mitmeetapiline protsess, mingis mõttes ei saa seda üheselt fikseerida ega ka lahti seletada. Enamasti on see ikka selline sisekaemuslik lähtekoht, sümbioosis mingi abstraktse ja suurema ideega, millega hakkan tööle oluliselt varem, vahel isegi aastaid varem, kui see reaalselt proovisaali jõuab. Mõne lavastuse ideed küpsevad peas veelgi kauem ja alles ootavad oma avaldumisaega. Mulle väga meeldib mõelda ja käsitleda lavastust kui luulet, kui oma maailma loomist ja mõtestamist. Nagu ma ikka olen öelnud, looming sünnib aju ja südame meeldiva koostöö tulemusena, mille eelduseks on teatava vaheala tajumine, selle kodustamine ja täitmine sisuga. Kusjuures enda jaoks on mu töödes alati olemas ka läbiv lugu ja lineaarne narratiiv, aga edastamise loogika on lihtsalt teistsugune. Peamine, et midagi jääks ridade vahele, et publikule jääks õngitsemisrõõm ja potentsiaalne mõtteruum.

Oled loonud nii sõnadeta kui ka sõnadega lavastusi. Milline on sinu suhe tekstiga?

Ütleksin, et armastav. Ma otsin tekstist teatavat kvintessentsi, kust kõik ebavajalik on välja sõelutud. Mind väga paelub töö tekstiga, aga ebatraditsioonilises võtmes. Eelkõige kõnetab ja sütitab mind hea ja tummine argi- ja absurditekst, et anda sellele mingi teine mõõde, tähendusväli, uudne rakurss. Aga tekst ei ole kunagi eesmärk omaette, sõna kui selline on vaid üks teatri väljendusvahenditest, veelgi enam, laval muutub kõik tekstiks – ka liikumine, valgus, heli, erinevad aistingud jne. Isegi publiku saali tulemine, seal istumine, kohalolu, nihelemine, köhatused jms. Kõik-kõik. See teebki teatrist teatri, kus kõik on omavahelises seoses ja sünergias.

Kui tähtis on sinu jaoks, et lavastused oleksid kontaktis parasjagu ühiskonnas toimuvaga? Või taotled pigem universaalset-inimlikku puudutust?

Suures plaanis on olulised eelkõige üldinimlikud teemad, aga see ei välista ka ühiskondlike nähtuste ja kitsaskohtade kõverpeeglit, pigem ongi see lavastustes allhoovusena alati olemas, aga mitte osutav. Tegelikult on lavastus ju mitmekihiline nagu sibul ja minu enda poolt on sinna kätketud tähenduskihte rohkem kui esialgu ehk kohe välja paistab, ent, parafraseerides, siis eks ilu ole ikka vaatajate hingedes.

Kas teater saab maailma paremaks muuta või kas ta üldse peaks seda tegema?

Ühepoolselt ei saa midagi, ideaalis võiks see ikkagi olla dialoog, väga palju oleneb ju ka vastuvõtja meeleseisundist, milles ta parasjagu viibib. Praeguseks pole minu jaoks küsimus enam isegi mitte niivõrd teatris ega kunstis spetsiifiliselt, vaid kogu aeg, igapäevaselt võiks elada veksliga, et täna on minu elu parim päev. Vähem muretsemist ja rohkem elamist ja elus olemist. See on see, mille poole püüdlen ja mis on teatavas mõttes ka selline olemuslik ja loominguline kreedo, mida oma lavastustesse põimida ja neis edastada püüan. Inspireerida märkama elu ka teise nurga alt – leida helgust, ilu ja lootusrikkust nüanssides, mis tihtipeale end ei ilmuta ning argirutakuses kaduma kipuvad.

Kas oleksid valmis kirjeldama veidi juba ka oma Linnateatri lavastuse sisu?

Minu lavastuste peamine fookus on alati olnud elul ja inimesel ning suhtel ümbritsevaga. Müütiline tegelikkus versus argipoeesia ja olmeabsurd. Hetkel rohkem avada ei soovikski. Peamine eesmärk on katsetada ja avastada enda jaoks midagi uut ning proovida loomingulise atmosfääri kaudu pakkuda näitlejatele uusi võimalusi nii enese kui üksteisega kohtumiseks. Kuigi lähen proovisaali kindla visiooniga, ei taha seda juba eos konserveerida, ei end ega näitlejaid sellega liigselt lukku panna, vaid liikuda selleni intuitiivselt ja loominguliselt.

Mis saab lavastuse pealkirjaks?

Lavastuse pealkiri hulbib hetkeseisuga veel sisekosmoses, see on minu jaoks üks keerulisemaid asju üldse, kuidas kätkeda lavastuse sisu ja teatav ambivalentsus niivõrd kontsentreeritult ühte-kahte sõnasse või lausesse, et see samas liialt dikteerivalt ja tähendusvälja ahendavalt ei mõjuks. Pealkiri peab tulema loomulikult, see ei tohi olla konstrueeritud ega pingutatud. Ootan ta ära, rahulikult.