„Tunde-märgid“ sündis vaikusest

Intervjuu Ivar Põllu ja Kristiina Põlluga 22. jaanuaril 2023. Küsis Triin Sinissaar.

Küsiksin alustuseks, milline oli „Tunde-märkide“ tekkelugu. Kindlasti oli käivitavaid elemente mitu, alustades juba Linnateatri koostööettepanekust, mängukohast ja trupist, aga ennekõike oleks huvitav teada, millisest impulsist – hetkest, mõttest, kohtumisest, kokkusattumusest, teekonnast – sündisid just need tegelased, need olukorrad, need teemad.

IVAR PÕLLU: Kui kokkulepped olid sõlmitud ning näitlejatega kohtutud ja tutvutud, lavakujundus oli valmis ja teatri poolt vastu võetud, läksin kolmeks nädalaks Arvo Pärdi Keskusesse residentuuri. Esimene nädal uurisin Pärdi tehnoloogiaid ning järgmised kaks nädalat kirjutasin näidendit. Mere ääres ja metsas jalutamine käis asja juurde. Nii tulid triviaalsed teemad mere ääres (justkui Arvo Pärdi tintinnabuli- stiili meloodiahääl) ning selle all ja ümber meloodiale tähendust ja emotsiooni andev kontekst (ehk siis tintinnabuli-stiili harmoonia ehk ülemhelid). Ehk siis olmeline lugu ja selle kontekst.

Alguses lõbutsesin kirjutades stiilide ja olukordadega, aga hiljem hakkasid tegelased häält tõstma ja parandusi tegema, nagu ikka. Kui detsembris tegime näitlejatega paar päeva tekstiproove, sai asi veel selgemaks. Mul oli küll mitu ideed, mida ma kevadel näitlejatega kohtudes kontrollisin, aga käiku ei läinud neist midagi, see näidend on sündinud sõna otses mõttes tühja koha pealt või siis vaikusest. Ise täiesti vaikseks jäädes, kuulatades, mis siis ümberringi toimub. Jaanuaris edasi töötades on näitlejad andnud pidevalt oma sisendit juurde, nii et tekst on kogu aeg arenenud ja kobrutab edasi.

Palun kirjeldage veidi oma koostööd. Kuna tean, et moodustate omavahel tugeva loomingulise tandemi, siis riskin arvata, et kunstniku roll on olnud selle näitemängu loomise juures suurem kui enamiku lavastuste puhul reeglina?

KRISTIINA PÕLLU: Kas nüüd just suurem. Tegelased, olukorrad ja teemad sündisid ikkagi puhtalt Ivari peas. Kuid kuna kujundus tuli tähtaja tõttu üle anda enne teksti valmimist, leppisime eelnevalt mingites asjades kokku. Nii et seekord see lihtsalt, jah, sündis tavamõistes tagurpidi või tagantpoolt ettepoole, ehk Ivar tõi tegelased juba valmisloodud maailma sisse.

Ivar küsis, millist ruumi tahaksin lavale luua. Tuletasin meelde ühe ammuse kripeldama jäänud lavaruumi idee, kus taamal on raami kängitsetud meri ja tegevus toimub pooleldi rannaliival ja pooleldi kujuteldavas majas või majades. Ega siin pole vahet – sest oma mõtetes on meil ju kombeks hetkega liikuda kilomeetrite taha. Olles rannaliival, võime oma mõttes viibida kodus, tööl, kusagil mingites suhetes, lahata mõnd olukorda.

Seda lava luues ma muidugi ei mõelnud sellele, et Ivar läheb teksti kirjutama samuti mere äärde …

Tagasi vaadates pole tegelikult vahet, sest nii, nagu me loome, on need asjad ikka kokku klappinud, olenemata tekkimise järjekorrast – nii ka seekord.

Tegime veel midagi, mis pole ilmselt eriti harilik – alustasime ringkäigust lattu, et nendel juba olemasolevatel esemetel ja mööblil end inspireerida lubada.

Sama kehtis kostüümide kohta – Ivar kirjutas dialooge, näidendit, nii et tegelased (ehk siis kostüümikavandid) olid juba olemas, kuid nad veel ei teadnud, kes nad olema hakkavad. Minu kostüümid on alati mõnes mõttes justkui moekollektsioon. Siin lavastuses toimub minu jaoks natuke nagu „Serafima+Bogdani“ teema edasiarendus, seal kasutasime linaseid ja puuvillaseid kangaid, kuid värvisime need traditsioonilise sinetamistehnika abil; siin aga töötame teksa-taaskasutusega, kuid pooleldi ajaloolises võtmes. Mind võlub kostüümiajaloo poolt pakutava vaba kasutus, leiutamine ja mängimine vormiga, juba valmisõmmeldud ja kasutatud riietete detailidega. Sellised vormimängud on köitvad, samas on peamine ülesanne anda selle kõige kaudu ikkagi edasi tegelaste olemise tuuma; seda, kes nad laval on, toetada näitlejat. Siin loos on meil teemaks põlvkondade kaupa samade mustrite edasiandmine, seetõttu niisugune stilistika sobib siia.

I. P.: Meil vist on väga vähe olnud sellised lavastusi, kus on tekst valmis ja siis hakkame sellele vormi otsima. Isegi kui lavastus lähtub mingist materjalist (näiteks “Serafima+Bogdan”), siis sealgi valmisid kujundus ja kostüümid enne teksti kirjutamist. Pilt või keskkond on meil koostöös alati esimene impulss. Mitte lugu. Et mitte see, mis toimub, vaid kus ja kuidas ja mis stiilis. Mida see minuga teeb. Mismoodi ta minust läbi läheb ja kuidas mõjub. Kas see on loomulik või ebaloomulik. Kas see on realistlik või mitte.

„Tunde-märgid“ vaatleb mööda põlvkondlikke liine edasi kanduvaid arusaamu ja probleeme. Kui raske või lihtne on teie arvates ühel tänapäeva keskmisel pereinimesel neid sissekasvanud mustreid endale teadvustada, et neist vajadusel sammu kõrvale astuda?

I. P.: Tõsi ta on, et enamasti ei pane neid tähelegi. Või kui paned, siis ei oska neist distantseeruda, sest see on ju kui mitte tõde, siis vähemalt on alati nii olnud. Mustrid on omaks võetud juba enne teadliku elu algust. Võib-olla me mässame nende vastu, aga seegi on ju nendest mustritest lähtumine, nendega arvestamine, ehkki miinusmärgiline. Kõige hullem on vist lapsevanema teadvustamata hirm – hirm läbi kukkuda. Või hirm, et teised saavad aru, et oled juba läbi kukkunud. See paneb tegema veel hirmsamaid asju.

K. P.: Ma arvan, et kõigil on selliseid hetki, kus see teadvustamine sünnib, see lihtsalt juhtub. Need on need hetked, kus sa järsku vaatadki iseend kõrvalt. See võib olla näiteks hetk, kus käitud täiesti ebaadekvaatselt. Karjud näiteks oma lapse peale, oled keset tüli, või nutad täie lahinaga. Need hetked on kummalised, sest äkki näedki end kõrvalt, ja näed, et su keha teeb midagi arusaamatut, veidrat. Ja siis see kõrvaltvaatamine jälle kaob, sama äkki, kui ta tuli. Sellesse püsimajäämine on juba kunst ja vajab teatud teadmisi ja treeningut. Kui pole neid teadmisi, kuidas sellelt rongilt maha astuda, siis töötab automatism enamasti täie auruga terve elu, kogu komplekt saab lastele edasi antud ja nemad annavad selle omakorda edasi … ja nii see läheb. Automatismi juba niisama üle ei kavalda, see on väga töökindel süsteem, sest selle eesmärk on indiviidi elushoidmine, vahet pole, kui see toimub ka läbi kannatuse. Ma võin ju mõelda, tõotada endale, et ma enam ei vihasta või enam ei tee seda või toda tobedust – kuid see on võimalik kuni järgmise korrani; ja siis see lihtsalt juhtub jälle …