Teatri roll on olla aktuaalne

Intervjuu lavastaja Marta Aliide Jakovski ja autor-lavastusdramaturg Piret Jaaksiga.
Küsis Triin Sinissaar.

NB! Intervjuu on tehtud jaanuaris 2026, mil lavastuse tööpealkirjaks oli „Radikaalid“. Hiljem sai lavastuse pealkirjaks autori, lavastaja ja trupi otsusel „Sinisilmsed“.

Marta Aliide Jakovski ja Piret Jaaks.

Mis ajendas teid „Radikaale“ looma, on teil rääkida mõni lugu, millest mõte tõukunud on?

MARTA ALIIDE JAKOVSKI: Piretiga tegime ühe koostöö Vanemuises, leina- ja surmateemalise dokklavastuse „Lõpp“. Tegu on hiiglaslikult suure ja eksistentsiaalse teemaga. Impulss, nagu ikka, algab isiklikust kohast. Lisaks on seal alati all soov saada midagi teada, tahe mingisugune suur müsteerium nö lahti tõmmata. Dokumentaallavastuse puhul on alati kõige huvitavam aspekt, et see, millest sa tegelikult lavastust teed, selgub ikkagi tööprotsessi lõpuosas. Peateema ei taha end kiirelt kätte anda. „Radikaalide“ puhul algab algimpulss samamoodi isiklikult pinnalt ja soov on olnud teada saada, mil moel üleüldse selline nähtus nagu radikaliseerumine võimalik on. Samas on seal all ka mure noorte pärast. Eks igaüks teab, et kasvamine on olnud alati keerukas protsess, aga millegipärast on mul noorte teemaga aeg-ajalt tunne, et midagi on nihkes, ja on ka tekkinud küsimus, mida üldse saab teha. Esiteks tuleb otsa vaadata endale. Pole nii, et kusagil külas on midagi noortega lahti ja mind see absoluutselt ei puuduta. Puudutab küll. Teater on minu tööriistakastis ainuke vahend, millega saan proovida seda kompleksset teemat avada.

PIRET JAAKS: Üks algimpulssidest oli, kui ühiskonnas hakkas taas kord kõlama, et maskuliinsus on kriisis. Seda lauset on öeldud 80ndatest aastatest peale ja uuritud teaduslikul tasandil juba kaua. Kuidas maskuliinsus 21. sajandil jälle kriisis on? Kogu aeg tundub, et meeste identiteet on uuesti kriisis, et me ei saa sellest kriisist üle. Kuidas igal kümnendil avastatakse uuesti, et oleme mehed unarusse jätnud, et on mingisugused emotsionaalsed väljad, millega ei mehed ise ega ühiskond pole tegelenud? Kuidas oleme õpetanud mehi oma emotsioone peitma teatud klišeede taha nagu näiteks: „poisid ei nuta“ või „poisid jäävad poisteks“ või „mis sa neist tahad, nad on ju poisid, las nad müravad“.
Taas kord ei oleks me nagu juba ammu rääkinud sellest, et meestele on pandud palju võltse ootusi, mida nad ei suuda täita ja mida tegelikult ei olegi vaja täita. Ka psühholoogid, keda intervjueerisime, ütlesid, et see tekitab noortel meestel tohutut depressiooni, et nad ei suuda vastata ühiskonna ootustele: olla tugev, olla jõuline ja agressiivne, olla edukas. Nad ei suuda vastata isade-emade ja vanavanemate normidele, mida neile on väiksest peale sisse süstitud, ning see tekitab frustratsiooni.

M. J.: Ja siis see meeletu soov kusagile kuuluda. Üks lapsevanem ütles mulle hiljuti, et ma võin panna kaks kätt südamele ja öelda, et meie peres on kõik nii normaalne, nagu ühes peres üldse võimalik olla saab. Abikaasaga oleme lähedased, lastega on usalduslikud suhted, eks ikka on teismeliste mässu ka, aga midagi enneolematut kindlasti mitte, ja siis juhtub selline asi, et su laps proovib end ära tappa, sest teda on mingis võrgustikus nii kohutavalt alandatud, et ta ei leia enam elamisel mõtet. Ja siit ka järgmine oluline teema – mis on väärt üks inimelu? Noored elavad paralleelselt justkui mitut elu korraga ja mingil hetkel muutub reaalsus ähmaseks. Kust läheb piir? Nagu ütles ühes intervjuus üks oma ala spetsialist peale küsimust, mida me saame teha: „Mulle tundub, et me oleme juba hiljaks jäänud.“
Paljudel inimestel on taustal ka see, et armastus ja heakskiit tuleb kuidagi välja teenida. Sa oled väärt armastust ainult siis, kui sa oled edukas, vastad teatud normidele. Aga mis saab siis, kui sa ebaõnnestud? Ja kas ebaõnnestumine, vea tegemine pole näiteks lapse arengus üks kõige normaalsemaid asju?
Aga lõppude lõpuks peitub oluline küsimus ka selles, kui palju inimesed omavahel räägivad. Me kõik teame neid juhtumeid rääkimata asjadest. Aga mis juhtub selle inimesega, kes tunneb, et kedagi usaldada ei saa, või ta ei julge öelda välja seda, mida ta päriselt tunneb, sest sellele võib järgneda nö karjast välja viskamine või lolliks jäämine. Ja siis sa surud ja surud midagi enda sees alla.
Nagu ütles üks hea mõtleja, kellega tegime intervjuu „Lõpu“ tarbeks – „Eesti ainus lugu on edulugu“ ja muud elamise ja olemise vormid nagu polekski aktsepteeritud. See on probleem.

P. J.: Ma arvan samuti, et asi on eelarvamustes, mille taha me oleme kinni jäänud. Inimesed ei usu, et haavatavus on julgus oma tundeid välja näidata. Ei teata, et haavatavus ei ole mitte nõrkus, vaid tugevus. Tunnete impotentsus on mingi väärarusaam, mis ühiskonnas levib, on jäänud vanadest militaaraegadest siia ringlema ja millest me ei saa kuidagi üle. See on nagu sabakont, rudiment, mis ei tule inimese küljest enam ära. Taoline efekt on sellel emotsionaalsel puudujäägil, mis ühiskonnas valitseb. Ja siis me imestamegi, et kuidas juhtus, et see ingli näoga noormees järsku saatis korda sellise kuriteo, et on iga suure ajalehe esiküljel. Kuidas me ei näinud seda tulemas? Aga kui ta juba ammu keeldub tundmast tundeid, keeldub võtmast vastutust oma tegude eest, seda ei ole talle õpetatud, siis ei ole midagi imestada.

M. J.: Samas, tundlikkus või haavatavus ehk siis oma emotsioonidega kontaktis olemine ja usaldamine – see võrdub osati justkui meie sisetunde ehk intuitsiooniga … Ja intuitsioon on üks olulisemaid asju. See on nagu sisemine kompass. Enda isiklik intuitsioon on ainus asi, mis meid eristab. Mind sinust, sind sellest järgmisest inimesest ja nii edasi. Meie isiklik intuitsioon, see on väga ainulaadne asi, mis on just nimelt sinus see eriline omadus, ja kui sa ei ole sellega kontaktis või surud alla, mida su tõetunne ütleb või kuidas toimida, siis kelle elu sa tegelikult elad?

Kus sünnib radikaalsus, millest?

P. J.: Kui me rääkisime radikaliseerumist uurinud ekspertidega, siis sai selgeks, et ahel lõpliku radikaliseerumiseni on tegelikult pikem, kui me arvame. Osati algabki see eelmainitud ühiskondlikest ootustest meestele. Paratamatult on ka nii, et mehed on rohkem radikaliseerunud kui naised, kuigi seda nähtust leidub ka naiste seas. Vestluste põhjal selgus, et üks on kuuluvustunde küsimus. Kelle hulka ma tahaksin kuuluda ja kelle hulka ma päriselt saan kuuluda? Need on kaks väga olulist küsimust radikaliseerumise teel. Näiteks, kui olen koolikaaslaste seas tõrjutud, siis ma leian oma kogukonnad mujalt.
Teine aspekt on võitlus ebaõigluse vastu. Ja nüüd läheb olukord keeruliseks, sest ebaõiglus võib olla ebaõiglus teinekord ainult radikaliseerunud inimese silmis. Ehk küsimus sellest, kellele tehakse liiga, võib takerduda tema arusaama maailmast. Noore inimese maailmapilt võib jääda lihtsalt natuke ahtakeseks ja talle tundubki maailm üsna lihtne mustvalge koht. Seal ei ole palju värve, vaid mõned üksikud põhitoonid. Ka eksperdid ütlesid, et kui suuta inimesele selgeks teha, et maailm on äärmiselt keerukas, siis on juba märksa väiksem oht radikaliseeruda. Nii et kindlasti tekitavad probleeme kuuluvustunne ja vähene elukogemus.

M. J.: Palju on ka räägitud sellest, et tänapäeva noored on palju nutikamad ja küpsemad, kui me ise samas eas olime. Ma mingil hetkel noortega vesteldes mõtlesin sama mõtet ja siis hetk hiljem sain aru, et mingis mõttes on see ka fassaad.
Kuna radikaalsus on hästi jäik termin, siis mulle tundub, et ta saab tekkida enamasti väga ebakindlalt pinnalt. Sa vajad nii tohutult mingit selget struktuuri, tahad selgelt millegi keerulise ja komplitseeritu lihtsaks ja mustvalgeks teha. Võib-olla on radikaliseerumine hoopis mingi kaitsemehhanism. Sa tegelikult proovid ennast kaitsta. Ei taha pooltoone sisse lasta. Samamoodi on praegu netiühiskonnas kõik loodud hästi lihtsate vastuste najale. Sul on probleem, aga meil on ka sulle kiirelt anda lihtne lahendus. Aga lihtsaid lahendusi pole mu meelest olemas.

P. J.: Just. Radikaliseerumine toimubki peamiselt online-keskkondades, mida me samuti käsitleme. Internetiajastul jõuavad inimesed radikaalse sisuni põhimõtteliselt paarikümne minutiga. Sellest rääkisime sotsioloog Grete Maria Avendiga, kes on sooliselt radikaliseerunud mehi uurinud, et kõik algab väikestest asjadest. Sellest, kui noored klikivad endale huvitavat sisu sotsiaalmeedias, mis on tegelikult koostatud inimeste poolt, kes ei levita just kõige eetilisemaid sõnumeid. Kui noorel puudub meediapädevus ja kriitiline lugemisoskus, siis võetakse nende sõnumeid tõe pähe ja tegelikult rohkem ei olegi vaja. Siis võibki tunduda, et sisu vastab minu elutunnetusele, et see mõjusik sotsiaalmeedias räägib ju minu keeles, ta räägib mulle sobivates sümbolites ja sõnades, et see peab olema tõde.

M. J.: Teine oluline teema on aju. Noore inimese aju ei ole välja arenenud, isiksus ei ole välja kujunenud – praktiliselt iga asi jätab sinna jälje. Ja kuna aju tahab otsida struktuure ja seoseid, tegelikult ta tahab toitu, siis selles mõttes ongi noori väga lihtne tõmmata mingisuguste selliste asjade sisse, kus kõik on ära lahendatud, sest sa oled lihtne saak. Mulle tundub, et noor vajab mingisugust struktuuri. Aga noore inimese elus, kus ta alles areneb ja kõik langeb haprale pinnale, siidpaberile, on iga asi põhimõtteliselt uus info ja sul pole veel mitmeid asju millegagi seostada. Kogemus nõuab tugevat analüüsi, et seda kõike töödelda. See on ka väsitav, sest kui kõik kogu aeg muutub, siis mingi kohaga sa tegelikult tahad just mingisugust selgust ja midagi, mis on kindel. Ilmselt internet seda pakkuda ei saa.

P. J.: See tuli tegelikult välja ka intervjuudest õpetajatega, et ükski noor ei lähe kuskile radikaliseeruma, vaid tal on lihtsalt palju küsimusi, ta on uudishimulik ja juhuslikult ei ole neid inimesi kuigi palju, kes tema küsimustele vastaksid. Nii ta saabki vastuseid internetikeskkonnast, täiesti võõrastelt inimestelt, kelle meelevalda ta satub ja kelle meelevalda me tegelikult lapsevanematena näiteks ka liiga usinalt oma lapsed usaldame, sest see annab meile endale väga palju vaba aega ja võimalust rohkem oma asjadega tegeleda, aga mitte oma lapse aega sisustada. Siin peame lapsevanematena iseendale otsa vaatama.

M. J.: Tegelikult oli huvitav ka see, et mis on nende inimeste agenda, kes neid sõnumeid levitavad.

P. J.: See oli tõesti huvitav. Paljuski tuli ju vestlustest välja, et oma ideoloogia levitamine on alati võimu küsimus. Loomulikult on võimu rakendamine iga konkreetse inimese puhul erinev, ma kujutan ette, et mõjuisikute Andrew Tate’i ja Jordan Petersoni agenda on erinev, aga mahuvad siiski katusmõiste „võim“ alla.

Olete te kunagi endalt küsinud – kas minus on radikaali, kas minust võiks saada radikaal?

P. J.: See on huvitav küsimus. Radikaalsusest räägiksin siis, kui ollakse valmis valitsevatest normidest lahti ütlema ja minema ideoloogia nimel konfliktini. See eeldab valmisolekut asetada oma maailmatõlgendus kõrgemale kehtivatest kokkulepetest, üldistest veendumustest ja ka tegelikult olulistest kompromissidest. Sellist ideoloogilist radikaalsust, millest ka meie lavastus räägib, ma enda puhul ei näe, et see võiks juhtuda. Kuid on üks intensiivne koht, mida küll enda puhul näen, nimelt tugev moraalne veendumus, mis on seotud meie eksistentsiaalse püsimajäämisega, näiteks, et Ukraina peab võitma või Eesti peab vabaks jääma.

M. J.: Mul on iseend väga raske lahterdada. Seda tean, et mul on raske nõustuda selliste väidetega, mis selgitavad, et asjad on ainult ühtemoodi. Aga kui ma mõtlen jälle mingi osa peale endast, siis ma võin küll millestki väga kergesti vaimustuda, aga samas säilib selles ka suur osa kahtlust. Ütleme nii, et potentsiaali võiks minus olla, aga ma ei usu, et mind on võimalik täiesti ühte äärmusesse mõjutada. Ma olen vist piisavalt ambivalentne tüüp. Ma kujutan ette, et igas inimeses on mingisugune alge olemas. Kõik sõltub asjaoludest. Aga eks ma ise ka avastan end tihti vastuvoolu ujumast. Seda, et ma olen individualist, on mulle öeldud ka. Oma kari mul kusagil ju on, aga samas olen tundnud, et karjas liikumine muudab mind miskipärast alati valvsaks.

Kirjeldage palun oma tööprotsessi.

P. J.: Nagu ennist juttu oli, me oleme ju ka varem koos ühe dokumentaallavastuse teinud, „Lõpu“ Vanemuise teatris. Kui tookord läksime esimese asjana praktikute – hingehoidjate – juurde, siis sel korral pöördusime esimesena hoopis teoreetikute poole ja intervjueerisime teadlasi, kes on uurinud meie teema kontekstis olulisi mõisteid. Mis on üldse „radikaliseerumine“, mis „misogüünia“, mis „misandria“? Samuti analüüsisime incel’ite subkultuuri koos mõistetega „red pill“ ja „blue pill“, ehk siis tegu on noorukitega, kes on teatud internetikeskkondades, kus levitavad vaenu. Selles teemas on palju
termineid ja küsimus üsna kompleksne.
Kui vanasti mõtlesime, et ainsad radikaliseerumise vormid on äärmus-parempoolsus või religioosne ekstremism, siis tänapäeval tuuakse välja ka „sooline radikaliseerumine“, mis esindab äärmuslikke negatiivseid hoiakuid naiste suhtes, nagu näiteks incel’ite ja Andrew Tate’i jälgijate puhul … Esineb ka radikaliseerumist ainult LGBTQ kogukonna vastu, keda püütakse marginaliseerida, vandenõuteooriate põhine radikaliseerumine ja nii edasi. Ehk siis radikaliseerumine on tänapäevaks veelgi killustunum, kuid paigutub ühe katusmõiste alla. Kui olime terminite maailmas lõpetanud, liikusime praktikute juurde: õpetajad, politseinikud, psühholoogid jt. Kokkuvõtteks võib öelda, et näidend sündis ikkagi viimase kümnendi jooksul juhtunud erinevate lugude põhjal ning saime neist inspiratsiooni.

M. J.: Üks kliiniline psühholoog ütles, et ta on täiesti veendunud selles, et kõik algab omakorda ajukeemiast, et midagi on nende noorte inimeste peas teistmoodi. Et radikaliseerumine ei saa tulla tühja koha pealt, sul peavad selleks tegelikult olema tugevad eeldused. Esiteks on midagi ajukeemias natuke teistmoodi ja kui miski asi võimendub, siis on üsna vähe vaja, et sa läheksid ühiskonna normidele vastupidises suunas.

P. J.: Jah, et kui sul on kaks sarnase taustsüsteemiga poissi, kes vaatavad sama sisuga internetikeskkondi, sama radikaliseerunud sisu, siis ühega juhtub see, et ta läheb kooli ja tulistab kedagi, ning teisega ei juhtu.

Milline on teie arvates teatri roll ühiskonnas?

M. J.: Minu meelest peab teater selgelt tegelema sellega, mis on siin ja praegu. Teater võib olla väga erisugune, seda võib teha igasuguses vormis, aga üks, mis on minu meelest oluline, on see, et ta peab olema siin ja praegu. Mina tunnen end isiklikult hästi, kui saan tegeleda teemade ringiga, materjaliga, mis kõnetab mind just siin ja praegu, et sellel kõigel, mida ma teen, on mingi laiem agenda. Et ma tean, et näitlejad on nüüd laval konkreetse ülesandega, isiklikult pinnalt.
Teatri roll on olla lihtsalt selgelt aktuaalne minu meelest. Siin ja praegu tegeleda meie looga, meie probleemidega, meie valupunktidega. Igatahes võiks teater minu meelest provotseerida natuke, panna mõtlema.

P. J.: Väga nõus. See on ju alati mingi inimkogemuse väljendus, aga mulle tundub, et mida see väljendus teeb, on see, et ta mitte lihtsalt ei pane su ette peeglit, vaid, nagu Brecht ütles, annab ka tööriistad, näiteks haamri, ja paneb sind küsima, et kui sa oled enda nägu nüüd sealt peeglist näinud, siis mida sa edasi teed? Kas hakkad midagi enda elus muutma, midagi vormima, midagi uut valmistama või ei? Ehk siis kunst justkui peaks sundima inimest midagi ümber hindama või toimetama iseenda või ühiskonna kallal. Ja ikka heas mõttes. Kunsti eesmärk ei ole ju enamasti halba juurde toota, vaid ikkagi ühiskonda edasi viia.