Taaskohtumine Jaan Tättega

Intervjuu Jaan Tättega, küsis Triin Sinissaar.

Sõidan Jaaniga kohtuma keset juulikuist puhkust Jõelähtme valda Manniva külla, kuhu ta jõudis samal hommikul Lõuna-Eestist. See on üks neist vähestest hetkedest, mil õnnestub tabada teda mandril, lisaks veel üpris pealinna lähedal, sest suvi on Jaani jaoks töötegemise ehk kontsertide andmise aeg. Muul ajal tuleks juba võtta ette pikem tee Vilsandile.

„Tule nüüd otse alla mere äärde välja,“ juhatab Jaan mind telefonis. See ajab isegi ivake naerma. Noh, et kohtud Jaaniga kus tahes, jõuad ikka lõpuks mere äärde. Samas ka veidi murelikukuks, et kuidas me seal tuule ja kohina käes oma juttu salvestame. Kohale jõudes selgub, muretseda pole vaja. Jaan ootab mind oma matkabussi uksel. „Minu teine kodu,“ ütleb ta mind sisse kutsudes. „Ilma selleta ei oska üldse hakkama saada.“ Mingi loogika loksub paika, hakkan peas pilti kokku panema. Rändlauliku elust, kui sa oled inimene, kes armastab vaikust ja omaetteolekut.

See Jaan, kellega ma kunagi tuttavaks sain, oli Linnateatri näitleja. Hiljem palgaline näitekirjanik. Vormiliselt teatris mu toakaaslane, kuigi meie ühisest kabinetist käis ta läbi haruharva ja oma näidenditest ei kirjutanud ta seal küll ridagi. Need sündisid kusagil mujal, käsitsi väikese korraliku käekirjaga helekollastele paberilehtedele kirjutatud, ja sageli oli minu ülesanne need hiljem arvutisse ümber tippida. „Ööd“ ei ole mina sisse löönud. Seda käis meie näitleja Simo Andre Kadastu teatri loomenõukogu saadikuna südatalvel Vilsandil tegemas. Niisugune pool-romantiline lugu. „Mulle tundus, et tema sai sellest hästi aru, turtsatas väga õigete kohtade peal. Istusime seal minu väikeses onnis ja samas teda nagu ei olnudki seal, sest ta oli nii vaikselt. Lugesin oma paberi pealt ette ja ei kuulnudki ise seda klahvide klõbinat. Ja aeg-ajalt oli ta minust ees,“ naerab Jaan.

Istume matkabussis laua taha. Ka siin seisab tühi kollane märkmeplokk ja pastakas, aga seekord muul otstarbel. Hiljem tuleb siia Jaani poeg Jaan ja sinna saab kirja õhtuse kontserdi lugude järjekord. Kui tavaliselt esineb kumbki Tätte omapäi, siis seekord astuvad nad erandkorras koos publiku ette. „Olen täna mugavustsoonist väljas,“ tunnistab Jaan. Matkabussi akendest paistab ühel pool lainetav meri ja teisel pool ehitatakse lava. Sees on vaikne ja soe.

Jaan ei ole väliselt peaaegu üldse muutunud. Me ei ole just palju kohtunud sestpeale, kui ta Linnateatrist ära läks. Nii juhtub pea alati. Arvad ikka, et pead sidet, aga inimesed liiguvad kiiresti oma suundadesse. Linnateatri koosseisulise näitekirjaniku palgalt lahkus Jaan 2007. aastal, olles pidanud seda ametit neli aastat. Ta oli esimene ja siiani viimane inimene, kes selles teatris niisuguse ametinimetuse ja ülesandega palgal on olnud. Alustas ta Linnateatris – toona veel Noorsooteatris – aastal 1990 näitlejana pärast lavakunstikateedri XIV lennu lõpetamist. Enne seda õppis aasta aega Tartu Ülikoolis bioloogiat, võeti sealt sõjaväkke, siis õppis ja aasta Pedagoogilises Instituudis näitejuhtimist. Lavakooli ajal ja pärast seda osales ta ka Merle Karusoo juhtimisel tegutsevas Pirgu Laulu- ja Näitemängu Seltskonnas, mis tegeles Pirgu Arenduskeskuse mälusektori poolt kogutud 20. sajandi eestlaste elulugudega.

Sündisid laulud, tulid esinemised koos kursusevenna Marko Matverega. Kes mäletavad 1990ndaid, need mäletavad „Majakavahi armuhüüdu“, kevadelaule, sõprade laule, „Silveri laulu“.

Näitlejana – ei Linnateatri laval ega ka filmides, kus ta samuti mängis – ei tundnud Jaan täit loomingulist vabadust ega rahuldust, seda ütles ta ise, ja see rahutus ajas teda teisi eneseväljendusvahendeid otsima. Valmis näidend „Ristumine peateega“, mis võitis 1997. aastal Eesti Näitemänguagentuuri näidendivõistlusel II preemia. Tegelikult oli see näidend žürii kinnitusel võistluse konkurentsitult parim ehk võidutöö, aga I preemia otsustati toona jätta välja andmata. Saatuse irooniana sai „Ristumisest peateega“ hiljem maailma teatrilavadel kõige rohkem lavastatud eesti näidend, millest on sündinud 45 lavastust kolmeteistkümnes eri keeles. Selle järel tuleb „Palju õnne argipäevaks!“, mida on lavastatud kokku 20 korda, viies erinevas keeles.

Linnateatris esietendus aga esimese pääsukesena hoopis väike jõululugu „Tere!“. Selle järel juba autori enda lavastuses „Ristumine peateega“, siis Jaanus Rohumaa lavastuses „Sild“, Andrus Vaariku lavastuses „Palju õnne argipäevaks!“, Elmo Nüganeni lavastuses Olav Ehala muusikaga „Kaotajad“, Eva Kolditsa lavastuses „Meeletu“ ja Indrek Sammuli lavastuses „Kaev“. See oli aastal 2006.

Ütlen ausalt, mulle oli see kakskümmend aastat küll jahmatus, kui ma selle aastaarvu lavastuste registrist välja otsisin, ja see paneb Jaani samuti väheke imestunult muigama. Aga nii see on ja sinna vahele ongi ju mahtunud palju asju mõlemal pool. Sealhulgas suurte unistuste täitumisi. Jaan tegi teoks ümber ilma purjetamise, mis algas aastal 2010, katamaraan Nordea põhimeeskonda kuulus ka samuti Linnateatrist lahkunud näitleja Marko Matvere. Kuid mis peamine, päriselt Vilsandile elama minek. Jaan kasvas üles merest kaugel, Viljandimaal Puiatus. Hea poisina külas, mida suurema osa jaoks Eestist märgistas sinna rajatud pahade poiste erikool. Kohaliku arsti pojana nägi Jaan kõrvalt selle asutuse muserdavat köögipoolt. Võib-olla oli see üks asi, mis pani aluse tema omamoodi kainele empaatiale. Olla mingil kompromissitul ja valehäbita viisil heade poolel.

Vilsandile sattus Jaan üldse esmakordselt noore poisina tänu tädimehele, kirjanik Juhan Saarele. Leidis seal oma vaimse kodu, millest aegade jooksul sai suvekodu ja lõpuks aastaringne kodu. Koht, kust ta enda sõnul lahkub ainult siis, kui tingimata tarvis. Kontserte andma või reisile. Reisinud on ta palju, nii merel kui maal. Suure lemmikuna nimetab Jaan Norrat. Norra-reisiga on tal tavaks ennast premeerida, kui suvised kontserdid on antud.

Vilsandil pidasid nii Jaan kui tema abikaasa Margit mitmed aastad saarevahi ametit. Jaan on kirjutanud seal raamatu „Vaikuse hääl“. Ei ole tegelikult ka teatrile vahepeal päriselt selga keeranud, aastal 2010 on kirjutanud Nargen festivalile „Lendajad“ ja 2019 Jäneda Pullitalliteatrile „Õnneliku tunni“. On ehitanud Vilsandile perele suurema maja.

Linnateater on samuti ehitanud. Kuuskümmend aastat oodatud ja unistatud suur saal on viimaks valmis. On toimunud juhtide- ja põlvkonnavahetus, uuenemine, noorenemine. „Öö“ on Jaanil siiski kirjutatud ennekõike silmas pidades neid näitlejaid, kes temast tookord siia maha jäid.

„Ma ei tea, kas nad praegu on täpselt samades rollides, aga nad olid mul silma ees – Piret, Epp, Anne, Andres Raag, Allan, Peeter ise,“ loetleb Jaan, tunnistades, et kirjutamisele eelnes paariaastane kirjavahetus peanäitejuhi Uku Uusbergiga. „Uku muudkui käis mulle peale. Mina ütlesin, et mul ei ole midagi, tema jälle, et äkki ikka mõtled, ei jätnud sugugi järele. Ju see on tema töö. Ja siis mul tuli väike mõte, kuna ma teadsin, et ta tahab, ja mu mõte oli tõesti väga väike. Mõtlesin nende vanemate näitlejate peale, kes minust sinna Linnateatrisse maha jäid, ja tahtsin, et kõik tegelased selles loos oleksid väga vanad. Ja et see oleks lihtsalt vanade inimeste laulukoor. See oligi esimene idee, rohkem mul ideid ei olnud. Selle peale ma ütlesin Ukule, et kuule, ma proovin. Püüdsin teha nii, et nii lavastajal kui ka näitlejatel oleks huvitav mõelda, kuidas on olla vanuses kaheksakümmend pluss, sest selles eas on väga erinevas vanuseastmes inimesi. Kujutlesin, et kui tuua kokku veel tegelased väga erinevatest sotsiaalsetest kihtidest, kes ei ole, ütleme, kuuskümmend aastat kohtunud, siis see võiks tore välja näha. Mulle meeldib mõelda, kui palju last, keda nad mäletavad, on selles vanas inimeses veel alles.“

Varasemalt on Jaan kirjeldanud oma loomemeetodit selliselt, et algse idee tulles hakkab seda lähtepunktist arendama, teadmata ise, kuhu välja jõuab. Uurin, kas seekord võis olla mängus rohkem dramaturgilist planeeritust, arvestades ka „Öös“ esinevat ajaloolist elementi, mis oli vähemasti Linnateatris esietendunud Tätte-näidendite puhul esmakordne. „Ei, ma hakkasin ikkagi kirjutama ühte tükki. See läks täiesti teiseks niimoodi, et mul oli, ütleme, esimene kolmandik tõesti planeeritud umbes nii, et kuidas tegelased saabuvad ja millised nad on ja need vanainimese asjad,“ kirjeldab Jaan. Teiseks muutus materjal tema väitel pärast Tiiu-nimelise tegelase sissetoomist. „Sain aru, et ohoo, teeme selle tüki väikese saladusega, et mis imelik inimene siia nüüd tuli, kes kõik oma saabumisega ära ehmatas.“

„Ajaloo teema selles näitemängus on tegelikult minu ema ja tema kahe õe jutustamata lugu,“ jätkab Jaan. „Nad olid väga targad õpilased, kelle noorus möödus vaesuses ja viletsuses, väga raske oli, aga nad närisid kõigest läbi. Isa oli neil Siberis, ema kasvatas viit last ja käis veel kolhoosis tööl. Tüdrukud said omal jõul hakkama, õppisid hästi ja läksid linna ülikoolidesse, kes arstiks, kes õpetajaks õppima. Üks koduküla naine – me teame, kes see naine on – lihtsalt teatas vastavatesse kõrgkoolidesse, et kas nad ikka teavad, et nende üliõpilaste isa on Siberisse saadetud. Ja kõik need kolm õde visati ülikoolist välja. „Öös“ ma olen kasutanud seda muidugi väheke utreeritult. Aga niisuguseid lugusid on Eestimaa täis. Ma mäletan, et kõik rääkisid mingeid kaebamislugusid. Tundub, et see on süütu, aga sa ikkagi rikud teise inimese elu mingil moel ära oma väikese kaebamisega. Ja sama lugu on ka koolikiusamisega, need ei ole väiksed asjad.“

Jaan tunnistab, et on rahul, et „Öö“ kukkus välja ühest küljest komöödiana ja teisest küljest üsna tumeda loona. „Minu jaoks on seal sees väheke peidetud absurdi, olen ise alati pidanud ennast absurdi armastajaks. See ei tule mu tükkidest päriselt välja, aga mind erutasid alati Pinter ja Beckett.“

Mind huvitab, kui palju inimene Jaani arvates vananedes muutub või õpib. Kui palju on üldse muutunud Jaani suhtumine inimesse pärast seda, kui ta on nii palju maailmas ringi rännanud? „Täna näiteks sõitsin Räpinast siia ja sain aru, kuidas kogu maakera on viljapõlde täis ja see on kõige halvem asi, mis maakeraga nelja miljardi aasta jooksul juhtunud on,“ vastab Jaan. „See inimene, kes siia sattus. Vahel ma vaatan … me kõik ju tunneme mingeid vanu inimesi ja sa mõtled, et inimene võiks vanaduses olukordadega leppida, muutuda heaks, anda iseennast ära, teha mingi tohutu pöörde, aga ei, kõik võimendub. Kui sa oled elus olnud niisugune tagurpidi suunurkadega, siis need lähevad veel rohkem tagurpidi, ja vastupidi. Inimene ei muutu. Mis ei tähenda, nagu nad oleksid keegi halvad inimesed. Tavaliselt. Kuigi ei saa ju ka öelda, et see oleks hea inimene, kes läheb teise peale kaebama. See ongi see küsimus, mida inimene võiks teatrist koju minnes mõelda, et kas see on süütu tegevus, kellegi peale kaevata, olgugi et lapsena, noorena. Kas nii-öelda loll laps teab, mis ta teeb? Ma arvan, et toona, nõukogude ajal, kaheksateistaastased ikka teadsid, mida nad tegid. Ma olen terve elu mõelnud, et kas sellist asja on võimalik andestada, aga ma ei tea, mul vist ei ole vastust. Ega see näitemäng ei anna ka vastust, et kõike oleks võimalik andestada. See oleks vist ka vale, kui kõike võiks välja vabandada. Peaga sa saad, aga südamega ei saa.“