„Sünnipäevapidu“ | Harold Pinter: „Näitemängus on tõde alati tabamatu.“

Koostanud ja tõlkinud Triin Sinissaar

Briti näitekirjanik Harold Pinter (1930–2008), kelle silmapaistev karjäär kestis pool sajandit, on kahtlemata üks 20. sajandi teatri olulisemaid autoreid. Tema sulest pärinevad muuhulgas näidendid nagu „Sünnipäevapidu“ (1957), „Kasvuhoone“ (1958, avaldatud 1980), „Majahoidja“ (1960), „Kojutulek“ (1964), „Eikellegimaa“ (1975) ja „Reetmine“ (1978), samuti on ta kirjutanud romaane, filmi- ja telestsenaariume ja kuuldemänge ning tegutsenud näitleja ja lavastajana teatrilaval, televisioonis, filmis ja raadios. Pinter pälvis elu jooksul üle viiekümne autasu, nende hulgas Nobeli kirjandusauhind aastal 2005.

Pinteri „Sünnipäevapidu“ on esietendunud Linnateatris ka aastal 1990 (lavastaja Mati Unt), samuti on repertuaari kuulunud tema näidendid „Tumm teener“ (lavastajad Hendrik Toompere ja Mart Nurk, 1989) ja „Kojutulek“ (lavastaja Andres Noormets, 1999).

Kuid 1958. aastal, mil „Sünnipäevapidu“ Inglismaal lavale jõudis, oli Harold Pinter 28-aastane näitleja, kes alles otsis oma suurt läbimurret teatrimaailmas. Ta oli äsja kirjutanud oma esimese näidendi „Tuba“, mis esietendus Bristolis üliõpilaslavastusena. Seda nägi West Endi produtsent Michael Codron, kes võttis vastu otsuse tuua „Sünnipäeva-

peo“ esmalavastus välja Londoni teatris Lyric Hammersmith. Enne Londoni esietendust mängiti lavastust Cambridge’is ja Oxfordis, kus peamiselt tudengitest ja kriitikutest koosnev publik selle entusiastlikult vastu võttis. Arvustustes tõmmati paralleele Hemingway ja Kafka teostega. Kuid Londoni teatraalide poolt ootas „Sünnipäevapidu“ – mis on hiljem osutunud Pinteri üheks menukamaks näidendiks üle maailma – täielik häving.

Inglise teatriteadlane Michael Billington on kirjeldanud toimunut järgnevalt (artiklis „An Introduction to The Birthday Party“ British Library kodulehel, 2017):

„Üks nimetu kriitik kirjutas ajalehes Manchester Guardian: „Mida see kõik tähendab, teab ainult härra Pinter ise, sest tema tegelaste jutt on ebaloogiline, pooleldi arusaamatu loba ja hullumeelse sonimine“. W. A. Darlington Daily Telegraphist, kes oli kõrva taha pannud, et üks tegelastest on depressiooni all kannatav rannatoolide laenutaja, lisas: „Ma võiksin teda ühe asjaga rõõmustada –

vähemalt ei ole ta teatrikriitik, kes on sunnitud istuma ja vaatama selliseid näitemänge lõpuni.“ Viimane etendus toimus laupäeva õhtul. Kuid järgmisel päeval ilmus Harold Hobsonilt Sunday Timesis ülimalt kiitev arvustus, mis võrdles näitemängu oma käsitamatu, judinaid tekitava hirmutunde poolest Henry Jamesi lühiromaaniga „Kruvi keere“. „Härra Pinter,“ kirjutas Hobson, „on suutnud tabada eksistentsi esmast tõsiasja. Me elame katastroofi äärel.“

See arvustus mitte ainult ei köitnud BBC Radio ülemuste tähelepanu, kes pakkusid Pinterile kohe mitut tellimustööd, vaid mõjutas suuresti ka varajast Pinteri-käsitlust: Irving Wardle, kes arvustas Pinteri näitemängu ühes teatriajakirjas, mõtles välja sõna „ohukomöödia“. /—/ Kuvand Pinterist kui ohukirjanikust jäi talle pikaks ajaks külge, samuti nagu arusaam – arvestades tema oskust igapäevakõnesse tekkivatest tühjadest kohtadest draamat välja pigistada –, et ta on pauside meister.

Aga kuigi „Sünnipäevapidu“ on täis Pinterile iseloomulikke tunnusjooni, kannab see lisaks ka laiemat tähendust. Pinteri biograafiat kirjutades avastasin, et ta on mälupoeet. Vestlustes tugines ta sageli mõnele näitlikule olukorrale omaenda kogemuste pagasist. Ja „Sünnipäevapeo“ juures torkab eredalt silma, kui sageli unelevad tegelased möödunud aegadest või põgenevad hääbunud maailma, olgu see siis tõeline või kujuteldav.

Kui Pinteri töödes esinevad regulaarselt kadunud Eedenid, on selles osaliselt süüdi õud, mida kannab endas tänane päev. Kirjas oma näidendi esma-

lavastajale Peter Woodile väljendas Pinter erakordselt konkreetselt, mida ta oli silmas pidanud: Stanley, ütles ta, võitleb elu eest jõududega, mis esindavad sajanditepikkuse „traditsiooni“ pasaplekilisi piiranguid. See on oluline võti näidendi mõistmiseks. Noor Pinter oli juba riskinud vangistusega sõjaväekutsest loobumise tõttu moraalsetel alustel. Goldberg ja McCann kehastasid Pinteri jaoks ühiskondliku, usulise ja poliitilise süsteemi repressiivseid tahke.“

Protestivaim iseloomustas Pinterit nii kirjaniku kui kodanikuna. Edasistel aastatel kirjutas ta ka rea poliitilisi näidendeid ja sketše ning oma viimasest eluveerandist pühendas ta suure osa ühiskondlikult aktiivsele tegevusele, külastades poliitvange erinevates riikides ning astudes avalikult välja ebaõigluse, piinamise ja sõjaliste konfliktide vastu. Oma Nobeli kirjandusauhinna puhul peetud kõnes võttis ta muuhulgas sõna neli aastat varem puhkenud Iraagi sõja vastu.

Siiski tõmbas Pinter kindla joone elu ja kunsti vahele. Eelpoolmainitud Nobeli-kõnes ütles ta:

„1958. aastal kirjutasin ma järgnevat: „Ei ole võimalik kindlalt eristada, mis on tõeline ja mis on ebatõeline, ega mis on tõde ja mis on vale. Ükski asi ei ole tingimata ei tõde ega vale; see võib olla korraga tõde ja vale.“

Ma usun, et need väited on endiselt põhjendatud ja kehtivad, kui jutt käib tegelikkuse uurimisest kunsti vahenditega. Nii et kirjanikuna jään ma neile kindlaks, aga kodanikuna ma seda teha ei saa. Kodanikuna pean ma küsima: Mis on tõde? Mis on vale?

Näitemängus on tõde alati tabamatu. Sa ei leia seda kunagi päriselt üles, aga otsid seda väsimatult. See otsing ilmselgelt juhibki kogu ettevõtmist. Otsida on sinu ülesanne. Tavaliselt komistad tõe otsa pimedas, põrkad sellega kokku või näed üksnes vilksamisi kujutist või kuju, mis näib tõega sarnanevat, sageli taipamata, et sa seda tegid. Aga tõeline tõde on see, et teatrikunstis ei ole kunagi võimalik leida sellist asja nagu üks tõde. Neid on palju. Need tõed räägivad üksteisele vastu, põrkavad üksteisest eemale, peegeldavad üksteist, eiravad üksteist, pilkavad üksteist või on üksteise suhtes pimedad. Vahel on sul tunne, et tõde on hetkeks käes, aga siis libiseb see läbi sõrmede ja on kadunud.

Minu käest on sageli küsitud, kuidas mu näitemängud sünnivad. Ma ei oska seda öelda. Samuti ei suuda ma kunagi teha oma näidenditest kokkuvõtet, välja arvatud, et juhtus see. Nad ütlesid seda. Nad tegid seda.

Suurem osa näidenditest sünnib mingist lausest, sõnast või kujutluspildist. /—/ Ma arvan, et oma näidendis „Sünnipäevapidu“ lasen ma tervel hulgal võimalustel toimida võimalikkuse paksus metsas, kuni viimaks keskendun sellisele teole nagu alistamine.

/—/ Kui me vaatame peeglisse, arvame, et pilt, mis meile vastu vaatab, on täpne. Aga liigu üks millimeeter ja pilt muutub. Tegelikult vaatame lõputut peegelduste rida. Aga vahel peab kirjanik peegli puruks lööma – sest tõde vaatab meile vastu teiselt poolt peeglit.“