„Seitsmemagajapäev“ | Kaugel, kaunil maal

Lauri Õunapuu, pärimusmuusik

Kui lapsukesel kätki sees
ei tule uni pääl’,
siis ema hellast’ kiigutab;
ta vaigistaja hääl
pea valunutul otsa teeb,
ta laulab armuga:
„Jää vagusi, mu lapsuke,
Ja uinu magama!“
(Lydia Koidula)*

Unelaul on otsekui uinuja ja uinutaja vaheline sild, midagi, mis on määratud ainult neile kahele; lauljale ja kuuljale. Vanad unelaulud pärandati põlvest põlve, vanavanemailt lapselastele, siis nende lastelastele, ja nii saame tagasi vaadates minna vanavanemate kaudu välja pea aegade alguseni. Laulud küll ajapikku muutuvad, ent nende eesmärk jääb ikka ja alati samaks, nii nagu muiste, nii ka praegu. Aegupidi me küll unustame ja tõlgendame ümber hällilaulude sisu ning nii võibki unelauluks saada iga laul, mida me lapsi uinutades laulame. Maimukestele ei ole ju tähtis, millest me kõneleme, neile on tähtis teadmine, et kõik on hästi, neid ei ole jäetud üksi. See aitab uinuval mõista, et kõik harjumuspärane ja hea jätkub ka siis, kui uni on möödas. Laulmine pakub turvatunnet ka uinutajale, nii on ju hällilaul üks kaunimaid hoolitsuse näitamise võimalusi. Hoolitsemine ei ole ent alati piiritu armastuse väljendus, see hõlmab kogu maailmatunnetust, ootusi, ka argiseid muresid ja nende peegeldamist sellele, kes peab magama jääma.

Maga, maga,
hundikutsu,
ülal valvel tähed.
Unetaeva,
hundikutsu,
printsessiga lähed.
(„Hundi hällilaul“, Juhani Peltonen, tlk Peep Nemvalts)†

Mulle tundub, et mitmete kultuuride ja ajastute unelaulud järgivad pea sama rütmi, seda spontaanselt sündinud sülelapse rahustamise liigutust, üles-alla, edasi-tagasi. Kiigutav rütmgi pakub lapsele turvatunnet, kaitset laste suurima hirmu – üksijäämise eest.

Ema viis hälli heinamaale,
kandis kiigu kesa peale,
pani aga käo kiigutama,
suvelindu liigutama.

(Pöide khk, Villem Nõgu, 1879–?)

Meie vanades regilauludes kõneldakse palju sellest, kuidas laps jäeti üksi põllu või heinamaa äärde, häll riputati puu otsa, sinna, kus lapse kiigutajateks ning unelaulu lauljateks olid vaid tuul ja linnud. Mõnikord koguni ussid ja maja varemed. Peale üksijätmise motiivi (sest tuule kiigutamine ning linnulaul tähendab ju seda, et tegelikult ei olnud ei kiigutajat ega ka lauljat), saame me aga aimu meie vanadest hällidest ning seeläbi ka unelaulude rütmilisest iseärasusest. Meie eesti vanad hällid on olnud veidi teistsugused, kui oleme tänapäeval harjunud: nad olid kinnitatud palgiprakku või parte vahele vibuga, mille otsas rippus häll, kätki, kuhu oli kätkitud laps. Kätki võis olla punutud korv või mõnikord ka lihtne riidest kott või rõivaese, mis servadest köidetud. Seda lihtsat kätkit võis suvel tõesti kinnitada kiikuma allapainutatud kaseladva või puuoksa külge. Seetõttu käis kiigutaminegi ülevalt alla, ka see võis last üsna hästi rahustada, on see ju sarnane liikumisele, mida laps tunneb enne sündi emaga üks olles.

Kiigutamine vibuhällis mõjutas kindlasti vanu hällilaule, nende rütm on sarnane pigem vibuhälli kiigerütmiga kui põrandal jalastel oleva hälli kiikumisrütmiga. On ka selge, et savi- ja muldpõrandal, mis ei ole nii tasane, oli võimatu kiigutatavat hälli põrandale panna – uued hällid tulid veidi hiljem koos uute majade ning põrandatega. Võib-olla on uued põrandad ja hällid ka põhjuseks, miks on tasapisi muutunud hällilaulude rütm. Nüüd, kus kiigutatavaid hälle kohtab üha harvem, on muutumas ka unelaulude harjumuspärane turvaline rütm.

Kuhtumas on ka vanemailt ning vaarvanemailt päritud unelaulud, juba sel lihtsal põhjusel, et meil ei ole inimesi, kellelt neid laule õppida. Kui meile unelaule lauldi, olime liialt pisikesed, et neid mäletada, kolisime vanemaist lahku ja nii ei olnud meil võimalust õppida vanavanemailt, kes meie hällilapsi kiigutada ei saanud. Maailm muutub, nõnda kaovad ka vanad laulud. Samuti nagu teadmised, mida lauludega edasi anti, teadmised, millest mõned võivad olla sama vanad kui meie müütilise ajastu esimesed hällitajad ja hällitatavad. Sellegipoolest päriti kunagi neid isiklikke laule ühelt põlvkonnalt teisele, isegi üle põlve, sest hällitavatel emadel või isadel avanes võimalus unelaule õppida oma vanemailt alles siis, kui viimased kiigutasid juba nende maimukesi. Nii on vanemad unelaulud ajastute hämarusest meieni jõudnud üle põlvkonna ja säilitanud üsna ürgseid jooni.

Ulkusid une sulased,
kävid rammad käsküjalad,
etsisid unisi lapsi,
magajaida poisikasi.
(Kuusalu khk, Miina Lambot (1868–1956))

Unesulased käivad mööda maad ja ilma, otsivad uniseid lapsi. Mõnikord on unesulastel ja rammestuse käskjalgadel kaenla all õled või vitsad, mõnikord ka padi. Uni astub uksele ja küsib, kas kätkis on käharpäid, valgete riiete ja õlgede vahel? Unesulased astuvad lapse kätkile ja viivad ta isegi kotis kaasa.

Kas olete tähele pannud, et nõnda, nagu ka vanas hällilaulus, ütleme me tänapäevalgi: „Uni tuleb peale.“ Või: „Uni läks ära.“ Uni on keegi, kes võib tulla ja minna otsekui mõni hingeline. Kui me laulame lapsele hällilaule, loodame, et ta jääb magama. Uni on lõpmatu, tema tulek on aimamatu. Suik jätkub nõndakaua, kuni ta otsustab ise ära minna. Me ei ütle ju lapsele: „Saa magama.“ Või: „Hakka nüüd magama!“

Tule, uni, ukse’esta,
astu sisse akkenasta,
riugu-raugu reppänestä‡,
käi lapse kätki piale,
kuku lapse kulma pääle,
lange silmälaua pääle …
(Kuusalu khk, Miina Lambot)

Unelaul on ka nagu loits või palve, millega palutakse unel tulla. Unesulane on ise seejuures üsna kannatamatu:

Uni jo ulkona kysyvi,
unen poika porstuassa:
onko lasta kätkyessä,
pientä peitteitten sisässä?
(Soome, Mäntyharju, Olga Lindeman, 1913)§

Uni on paljudes kultuurides keegi müstiline tegelane, võib-olla kui haldjas või unejumal, kes koguni viib uniseid ära. Mõnikord kujutatakse seda paika, kuhu unenägijad satuvad, sama maana, kuhu lähevad puhkama surnute hinged, see on siinsamas kusagil eemal. Sarnaselt sellele, kuidas teatakse käituvat meie lahkunud sugulasi, käituvad ka unenägijad – nad jätkavad täpselt samu tegevusi, mis ärkvelgi olles. Ja unes võid tõepoolest kohata ammulahkunud sugulasi, seetõttu on müütilises maailmanägemuses täiesti selge, et paik, kuhu uni meid viib, on sama, kuhu viib meid surm. Uni ja surm on vennad. Nad on ka üks ja seesama. Ka Kagu-Eestis öeldakse: „Uni om surma veli.“

Täna käisin Toone linnas
Homme län une keriku
(Palamuse, 1892)

Kreeklastel oli unejumal Hypnos, kelle poeg oli muidugi Morfeus, millest teame hüpnoosi ja morfiini. Hypnose vend oli surmajumal Thanatos, kaksikvendade Surma ja Une vanemad olid Öö ja Pimedus. Roomas on sama vendadepaar samuti surm ja uni – Somnus ja Mors. Une ja surma olemuste sarnasus on painanud paljusid poeete, nii küsib luuletaja John Keats, et kui elu on unenägu, kas siis saab surm olla uni? Percy Bysshe Shelley kirjeldab und ja surma mõlemat kui mööduvaid, kummalisi ja kauneid. Poeet Georg Eduard Luiga seab aga võrduse koguni kirstu ja hälli vahele: „Vast viimaks saad aru, et kätkike on ainus sõbralik paigake. Sa mulda kui kätkisse uuesti läed, siis rahul on süda ja jalad ja käed.“

Põhjamaade ühe tuntuma loo vendadest Unest ja Surmast kirjutas kunagi Hans Christian Andersen. Taani rahvaluule ajel kirjutatud Anderseni kunstmuistendi unetooja oli Ole Lukøje, Ole Sulesilmad, pea samasugune nagu Une-Mati. Olel on mõlema kaenla all vihmavari, millest ühe ta avab alati hea magava lapse kohal ning näitab talle kõige kaunimaid pilte. Kui aga laps on teinud pahandusi, avab Ole teise vihmavarju, seal ei ole üldse pilte. On vaid pimedus.

Kord kutsus unehaldjas Ole üht poissi: „Vaata!“ Ole avab akna: „Vaata, seal väljas hobusel, seal on minu vend, tema nimi on samuti Ole Lukøje. Vaata, kui uhke ta on oma hõbetikanditega keebi ja kauni hobusega. Tema külastab ka inimesi, aga vaid ühel ainsal korral. Siis, kui ta nad oma hobusele võtab ja kannab ära surnuteriiki. Tema on surm. Vaata, kui uhke ja kaunis ta on, üldse mitte selline, nagu teda tavaliselt kujutatakse.”

Soomes lauldi ka äiutades: „Tuut’♠, heija♥ lasta, tule surma vastaan, lyö kurikalla kumpaistakin, likkaa sekä lasta!“ (Muroranta, Henriikka Maria Kontio, 1899)¶

Inimesel on kaks ust, mida avades on võimalik astuda suurde teadmatusse, teise maailma, mis on siinsamas, ent siiski kusagil eemal: uni ja surm. Und on öeldudki olema väike surm. Ning surma me kutsume uneks. Mõlema seisundi üleminekurituaalides on tähtsal kohal muusika ja laul. Miks see nii on, me alati ei tea. Võibolla aitab laul, teadlik või alateadlik rituaal, leppida selle suure teadmatusega, nii unenägijate kui ärkvelolijate jaoks.

Millisena kujutame meie ette surma või und? On ta mees või naine? Me oleme harjunud kujutelmaga Une-Matist või Vikatimehest. Samuti nagu hällitaja on meie saartel olnud sageli hoopis vanem meesterahvas. Mehed ei võtnud osa igapäevastest majapidamistöödest, nemad kündsid, piltlikult öeldes, merd, mitte põldu. Kui mehed jäid vanaks, juhtuski tihti nõnda, et lapsi hoidsid nemad, sest muus osas olid naised harjunud kõik töö ära tegema.

Ent roomlaste surmajumalal on naisterahva nimi – Mors, sõltumata sellest, et teda kujutatakse mehena. Liivlastel ja lätlastel on aga Une-ema. Mõnikord aga hoopis hiir, kes käib und toomas karupoegadele-lastele.

Aijā žū-ū-žū, lāča bērni, Aijā žū-ū-žū
(Läti rahvalaul)#

Tihti võrreldakse magajaid lapsi karudega – unine nagu karu. Loomulikult tuleb see karude talveunest. Unesulane – sulhanen või sulhaine on aga tavaliselt meie keelealal peigmehe tähenduses, sama Soomes, Vadjas, Ingeris, Karjalas. Unesulane on Uni-peigmees. Otsekui meie laulude Udres-Kudres Kuusulane, müütiline peigmehest Kuu, kes tahab kosida maist pruuti. Eesti 16. sajandi kirjatekstides on “sulane” aga juba ammugi ümmardaja või teenija tähenduses. Tähendab, Unesulaste hällilaulu tekkeaeg võiks olla hea mitu sajandit varasem.

Kujutlus lapsi uinutavatest meesterahvastest võib olla harjumatu, ent sellegipoolest tuleb tõdeda, et laste eest hoolitsemine on ju üldinimlik. Ning kui see on olnud traditsioonis täiesti tavapärane, siis kajastub see ka rahvalauludes, kus unelaulud võivad olla üsna mehelikult koredakoelised.

Suu senni seda lasta,
kunni teista tehtanekse,
kolmandemba korjatakse
/../
Kuulsin koibade kobinad,
nahkanuiade nabinad.
(Haljala khk, Ann Sikka, 1894)

Ka uuemateks hällilauludeks on saanud kauneid mehelikke tekste, nii on ühe tuntuma eesti unelaulu kirjutanud vanast hällilaulust ümber Juhan Zeiger.

Viire takka tulevad kolm
meresõidu masinat. Neil
kõigil suitsutorud pääl, vaat
kolm suurt laeva seisvad sääl.
(“Viire takka”, Juhan Zeiger, 1951)

Zeiger kasutas laulu loomiseks unelaulu, mille laulis Cyrillus Kreegile 1921. a Muhu mees Joosep Tuust. Joosep mäletas seda hällilaulu olevat laulnud oma vanaema Irina ehk Riste. Riste kasutas aga hällitamiseks ümbertehtud lauluteksti, mis pajatas lugu Viirelaiu tagant sõitvatest Inglise sõjalaevadest, kes väisasid Eestit Vene-Krimmi sõja ajal Arensburgi (Kuressaare) ülevõtmise aegu juulis 1855. a. Et sõjalaulude tekstid satuvad hällilauludesse, on muidugi üsna tavapärane, ka Soomes on lauldud laste uinutamiseks sama sõja aegset laulu „Oolannin sota“. Ning et Astrid Lindgreni raamatutegelased armastasid magama jäämiseks laulda: „Nüüd rootslased tulevad mürinal kõik …“, on ju teada ja tuntud tõik.

Nii võibki öelda, et hällilauludesse kätkime me peale hoolitsuse kõik oma inimlikud soovid, mälestused ja teadmised, mida me tahame lastele edasi anda. Isegi kui me arvame, et hällilapsed meid ei mõista, tugineme me intuitiivselt tõele, et side, mis seob uinujat ja uinutatavat, loob meie vahele müstilise silla ning uinuja pärib meie soovid, teadmised ja mälu. Ja kui meie lahkume uinuja juurest, jääb teda hoidma uni, otsekui hingeline, suur, kindel ja lõpmatu teadmatus, kellega saab ka kõnelda, kasvõi vaid pelgalt mõttes.

Ära nuta, ammu enne
sinu sündi on su eest kõik
nutud nutet. Maimukene,
naera, veel sa naerda võid.

Veel sa õndsalt uinud, väeti,
veel ei rõhu sinu meeli
maised mured ja sa unes
viibid kaugel, kaunil maal.
(„Hällilaul“, August Sang)♦

* Ilmus 1866 kogus „Waino-Lilled“ („Vainulilled“) pealkirjaga „Waigistus“ („Vaigistus“).

† Novellikogust „Märtsiudu“, Loomingu Raamatukogu, 1981. Orig. „Suden kehtolaulu“ novellis „Metsästys joulun alla“ („Jaht enne jõulu“) ilmus Soomes 1976.

‡ reppänestä – suitsuaugust

§ Uni küsib juba õues,
unepoiss ukselävel:
kas kätkis on last,
väikest, tekkide vahel?

♠ tuutti – lutt/unelaul/tudu, soome mrd

♥ heija – häll/äiu, soome mrd

¶ „Tudu-äiu last, tuleb surm vastu, lööb mõlaga mõlemat, nii tüdrukut kui poissi!“

# Äiu-tudu karupoega, äiu-tudu

♦ Ilmus ajakirjas Looming II-1937.