„Rogožin“ | Ruumimaagiast, kaastundest ja antikangelastest

Intervjuu lavastajate Andreas Aadli ja Markus Helmut Ilvese ning dramaturgi Elise Metsanurgaga
Vestlus toimus 30. detsembril 2020. Küsis ja toimetas Helen Kask.

HELEN KASK: Kust tuli impulss teha Dostojevskit ja „Idiooti“ just praegu ja Linnateatris?

MARKUS HELMUT ILVES: Materjali impulss tuli vist esimesena siis, kui meile pakuti võimalust lavastada Linnateatri Toom-Kooli saalis [Toom-Kooli 9, Linnateatri ajutine mängupaik, kus on varem etendunud „Miljoni vaade“]. Me olime Lavakunstikoolis teisel aastal „Idioodiga“ tööd teinud ja meil oli juba pikemat aega plaan koos midagi lavastada.

ANDREAS AADEL: Otsisime selleks kohta ja viimase kooliaasta keskel pakkus Elmo Nüganen meile ühte toredat Linnateatri ruumi. Kui me seda vaatama läksime, siis kõik haakus.

M. I.: See materjal oli meil pikalt mõtetes ja esimene, mis meile ruumist lähtuvalt pähe tuli – kusjuures just Rogožini liin, mitte terve „Idioot“.

H. K.: Teie plaanid koroona tõttu edasi ei lükkunud?

M. I.: Lükkusid küll. Lavastus pidi välja tulema vahetult pärast meie lõpetamist.

A. A.: Erinevatel põhjustel liikusid kuupäevad päris mitu korda edasi-tagasi, kuni lõpuks sai paika, et esietendus on 2021. aasta aprillis.

H. K.: See on teie teine kokkupuude Linnateatriga [lavakunstikooli XXIX lennu lõpulavastus „Väike prints“ tuli välja Linnateatris], lavastajana/dramaturgina esimene. Kaks teie hulgast – Andreas ja Elise – tegutsevad Tartu Uues Teatris. Kas selles materjalis on midagi, mis teie jaoks just Linnateatriga kokku sobib, miks te seda ideed mõne muu teatri jaoks ei jätnud?

M. I.: See on tegelikult väga hea küsimus. Kuna protsess venis, siis meil oli küll mõte, et peame lavastuse kohe ära tegema. Aga me ausalt öelda ei leidnudki teatrit, kus teha, ja ma arvan, et üks tugev põhjus on näitlejad, kellega me väga tahtsime selle materjali kallal koos töötada. See lihtsalt tundus kuidagi õige.

A. A.: Kõik punktid jooksid kokku, alates ruumist, kus meil see idee tuli, kus see materjal meieni tagasi jõudis. Kuni sinnani, et Elmo tõesti pakkus meile seda võimalust täpselt õigel hetkel, kui me tahtsime koos lavastust teha. Lisaks lõi Kristjan Suits meiega kohe kampa ja temaga on väga hea koostööd teha. Samuti see, et Linnateatris on varasemalt Dostojevskit tehtud, seda minevikku on siin tunda. (naerab)

ELISE METSANURK: Sellise diivani peal tulevad ju ainult head analüüsivad Dostojevski-mõtted! [Intervjuu ajal istuvad noored antiikdiivani peal direktor Raivo Põldmaa kabinetis.]

M. I.: Samuti kogu Laia tänava hoones, aga eriti Toom-Kooli saalis. Peterburi reisil käisime ka Rogožini hoonet vaatamas, mille järgi Dostojevski kirjutas. Toom-Kooli 9 isegi natuke sarnaneb tolle hoonega, värv on küll teine.

H. K.: Kuna te tegite antud materjaliga tööd juba kooli ajal, siis kas ideed on juba välja koorunud, millises stiilis see lavastus tuleb: on ta klassikaline või eksperimentaalsem?

M. I.: Ikka pigem eksperimentaalsem. Me otsustasimegi teha oma lavastusest Rogožini loo, mida Dostojevski ei ole nii selgelt välja kirjutanud. Sellepärast me tajusimegi, et meil oleks vaja meeskonda Eliset, dramaturgi, kes oskaks improvisatoorsete proovide järgi kontseptsiooni kirja panna. Põhiline liin on raamatust võetud, aga väga palju stseene ja sisu hakkame koha peal proovides ise looma.

H. K.: Niisiis tegelikult te mingis mõttes ei tea veel, kuidas asjad hakkavad olema?

M. I.: Kuna lavastus pidi põhimõtteliselt välja tulema peaaegu aasta aega tagasi, siis me oleme asjaga ikkagi palju tegelenud ja üldjoontes teame, kuhu see välja jõuab.

A. A.: Ja millest lavastus räägib. Selle aastaga on kusjuures palju veel muutunud. Õnneks ei ole lavastuse mõte ajale jalgu jäänud, aeg läks edasi ja idee muutus aina täpsemaks. Kuna oleme juba pikemat aega teinud koostööd kunstnik Kristjan Suitsuga, siis on meil ka aimdus, missugune lavastus välja näeb.

H. K.: Aga milline lavastus siis välja näeb, kas te toote ta tänapäeva või jääb ta oma kirjutamise aega või kuhugi abstraktsesse keskpaika?

A. A.: Pigem abstraktsem, aga viidetega tollele ajale. Ajastu ei ole seal kõige tähtsam, fookus on millelgi muul.

H. K.: Kas üldjoontes lähtute ikkagi Dostojevskist ja sellest, mida ta on kirjutanud? Ehk kas Dostojevski räägib teie kaudu või räägite teie Dostojevski kaudu?

A. A.: Pigem räägime meie Dostojevski kaudu, samas ikkagi Dostojevskit ära kaotamata. Põhiidee on meil väga sarnane raamatu omale. Aga teise peategelase valiku tõttu on see kuidagi ligemal meile endile.

H. K: Miks see materjal just praegu teid kõnetab ja miks peaks see publikut kõnetama?

A. A.: Kaastunne on praegu teemana väga aktuaalne, nii ühiskonnas kui ka üksikisiku maailmapildis. Dostojevski lähenemine kaastundele „Idioodis“ on väga teistsugune, praegu ei vaadata kaastundele sellise pilguga. Hetkel mõistetakse seda kuidagi laialivalguvalt ja üldiselt, aga selles loos võtab kaastunne hästi tugeva ja konkreetse kuju armastuse näol. Selline armastus ja kaastunne nagu seda „Idioodis“ kujutatakse, on midagi, mida on praegu vaja.

M. I.: Olen nõus, kaastunne on teoses läbivalt oluline teema. Aga tehes oma lavastust Rogožinist, muutub see teema mulle isiklikult lähedasemaks ja ma arvan, et ka tänapäeva inimesele üldiselt. Kuidas inimestel tekib vahel mingisugune väga tugev kinnisidee, kui nad tegelikult lihtsalt otsivad armastust või harmooniat, ja kuidas see kõik võib minna väga valesti. Kui vaadata, mis igal pool toimub, nii poliitiliselt kui lihtsalt ühiskonnas, siis inimesed otsivad midagi, neil on mingisugune puudujääk. Dostojevski sarnasuse otsing ja tahe Rogožini kaudu harmooniat leida on mulle väga äratuntav. Mulle tundub, et ka tänapäeva inimesele, rohkem kui vürst Mõškini abil näiteks.

E. M.: Praegu on teataval määral antikangelaste aeg. Nii teatris, kinos kui kirjanduses me justkui otsiks seda põhjendust, miks inimesed käituvad halvasti, miks nad on kurjad või miks neil on halb olla. Me vajame kollektiivselt põhjendust, kust see tuleb. Selleks tehakse taolisi lugusid ja räägitakse just läbi selliste tegelaste, kes ei oska hästi ja kellel on keeruline olla hea või nii nagu peab. Sest ka need tegelased, kes käituvad halvasti, nad ju üldiselt teavad, kuidas peaks käituma, nad lihtsalt ei tee seda. Nõustun teistega, et Rogožini kaudu kõnetab see Dostojevski mõte rohkem, kui ta kõnetaks Mõškini kaudu, kes on teataval määral Rogožini vastandpoolus.

A. A.: Praegusel ajal mõista Rogožinit, või õigemini, mõista sellist inimest – kui vaataja seda suudab, siis me oleme juba palju ära teinud.

E. M.: Näen ka sellist tendentsi, et kogu aeg räägitakse, kuidas peab või kuidas on õige, aga kui vaadata, mida tehakse, siis tihti tehakse hoopis vastupidist. See, mis „Idioodis“ ja ka meie tehtud loos toimub, on natuke sarnane.

H. K.: Dostojevskile on väga oluline teema religioon – kas te selle ka sisse toote või jätate liinina kõrvale?

M. I.: Seda ei saa kõrvale jätta. Kui sa teed Dostojevskit, siis seda liini, ükskõik mis suhe sul endal usuga on, ei saa kõrvale jätta. Tal on see nii tugevalt, aga samas nii üldinimlikult teoses sees. Mitte ainult küsimusena, kas sa usud või mitte, see on palju sügavamal. Mõistmaks, miks Dostojevski tegelased käituvad nii, nagu nad käituvad, on usk väga vajalik.

A. A.: Religioon ei seisa tal kunagi üksi lihtsalt religioonina või lihtsalt religioonifilosoofiana, see on tugevalt ka tegelaste psühholoogiaga seotud.

E. M.: Võib-olla on hea, et „Idioodi“ maailm on õigeusklik. See on meie ühiskonnale piisavalt kauge religioonivorm, seda peab igal juhul nii-öelda tõlkima, kuidagi meile arusaadavamaks muutma. Kui see on õigeusk või midagi veel kaugemat, siis on lihtsam aru saada, et seda peab ümber tõlgendama. Kui see oleks näiteks luterlik või katoliiklik maailm, mis mõlemad on meile oluliselt lähemal, siis võib-olla tekiks tunne, et neid ei peaks ümber panema. Igatahes saab see olema huvitav, millise võtme me religioonile leiame. Just selles tähenduses, et ühest küljest ei ole ta raamatus lihtne mustvalge kontseptsioon, kas usud või mitte, ja teisest küljest, et ta on usuvormina meile nii kauge.

H. K.: Mis teil endal veel hinge peal on oma lavastusega seoses? Mida tahaks, et publik kindlasti teaks?

A. A.: Ma tahaksin, et publik ei teaks ette mitte midagi. Aga muidugi on asju hinge peal. Minu jaoks on see materjal läinud ajaga aina isiklikumaks. „Idioodis“ on palju teemasid, milles ma ka ise püüan selgusele jõuda, täpselt nagu need tegelased.

M. I.: Sama. Aga mulle ei meeldi lugeda ka teiste lavastajate mõtteid, miks nad midagi tegid ja mis lavastus täpselt on. Kui see etendust vaadates välja ei tule, siis me ei ole hakkama saanud. Alates sellest, kui ma lugesin „Idiooti“ esimest korda, see juhtus kooli ajal, kusjuures Peterburis, on ta terve aja minuga kaasas käinud. See on nii sügav ja suur materjal, et sealt leiab paratamatult väga tugevaid kokkupuutepunkte endaga, mis kohe tekitavad loomingulist vajadust midagi teha.

A. A.: Need tegelased on ju sama vanad kui meie, me olemegi praegu kõik samas arengujärgus ja maadleme sarnaste küsimustega.

E. M.: Kas mul on midagi hingel? Loodan, et me saame proove teha.

H. K.: Uurin lõpetuseks natuke ka teie üldiste tegemiste kohta. Kas teil oma lennuga ei olnud ideed, et koos hoopis uus teater teha?

M. I.: See tunne on peaaegu kõigil alati. Aga töötada kusagil, kus kõik ei ole su sõbrad või tuttavad, see kogemus on vajalik.

E. M.: Meie lennust said peaaegu kõik näitlejad teatrisse tööle, miks siis peaks?

H. K.: Neid mõtteid isegi ei veeretatud?

M. I.: Meil oli üsnagi ühtne kursus ja ikka oli selliseid mõtted ka. Aga kas praegu on üldse vaja uut teatrit?

E. M.: Võib-olla pannakse mõni hoopis kinni. Muidugi ma loodan, et kõik jäävad praeguses kriisis ellu. Aga praegu oma teatrit teha tunduks veider.

A. A.: Kohti ju on, kus lavastusi teha, ja igal pool saab head lavastust teha. Pigem peakski keskenduma just lavastuste, mitte teatrite tegemisele.

M. I.: Tulevikus võib igasugu mõtteid tulla, aga praegu on tõesti nii, et kui sul on mingi idee, siis sa saad seda kusagil teha. Lisaks on valida nii paljude erinevate inimeste ja meeskondade vahel, iga ideed on võimalik ellu viia olemasolevates teatrites.

A. A.: Sellist hetke ei ole, et tahaksid mingit mõtet teostada ja siis mõistad, et seda pole kusagil teha. Ükskõik, mis idee see on, kusagil on see ikka teostatav.

M. I.: Kasvõi projektina.

A. A.: Võimalusi on nii palju.