Ligipääsetavus

Otsingutulemused:

Repertuaariraamat sügis/talv 2022

„Revident“ | Sellest, millest ei saa rääkida

Intervjuu Markus Helmut Ilvesega

Markus Helmut Ilves lõpetas 2020. aastal lavastajana EMTA lavakunstikooli XXIX lennu ja töötab Linnateatris lavastajana. Tema käe all on varem valminud lavastused „Rogožin“ (2021, koos Andreas Aadliga) ja „Vabalt peetavate kanade munad“ (2021). Vestlus toimus 28. juunil 2022. Küsis ja toimetas Helen Kask.

Milline teater sulle meeldib?

Ma tahaksin näha teatrit kui sellist kunstivormi, mis on rohkem seotud kujutava kunsti ja muusikaga. Kujutavas kunstis, maalides, ja muusikas on kogemused – mõttearenduse ja lähenemise küsimused –, mida sooviksin ka teatris saavutada. Mulle väga meeldib ambient muusika, mis on monotoonne ja korduv, minimalistlik, väga kontsentreeritud. Kui seda pikalt kuulata, hakkavad avanema erinevad küljed, korduvus hakkab igasuguseid mõtteid tekitama. Kujutavas kunstis ja muusikas  minnakse rännakule, tunnetatakse midagi, saadakse mõttest osa. Ka lavastust peab lihtsalt kogema. Inimesed ei pea lavastusest ühtemoodi aru saama, aga kui lavastuse tuum on konkreetne ja tugev, tekib selle pealt palju erinevaid mõtteid. Kui ma olen väga head lavastust näinud, siis ma ei tahagi teada, mida lavastaja sellega mõtles, sest see võib teost madaldada, kui lavastaja proovib selle sõnadesse panna. Isegi väga trafaretne või imal mõte võib endas väga palju kätkeda, oleneb vaid, kuidas sellele läheneda, kuidas selle mõttega laval tegeleda. Mulle pole vajalik klassikalises mõttes narratiiv, kus ma pean täpselt aru saama algusest ja lõpust. Just nagu muusikas või kujutavas kunstis ei saa nendest alati aru, olulisem on see, kuidas mõttele läheneda. Igal inimesel, kes teeb muusikat või kirjutab või maalib, on mingi mõte, aga minu jaoks on see, kuidas sellele mõttele lähenetakse, sama huvitav kui mõte ise.

Mulle meeldib kujundlik teater. Teater ongi just see koht, kus saab rääkida kujundite keeles, ja see on väga huvitav. Kusjuures kujundi täpne mõistmine ja kujundi kogemine on kaks erinevat asja ning minu jaoks on just see kogemuslik pool väga tähtis. Eriti meeldib mulle näha, kui kujundid ja näitlejad teenivad teinetest ja ükski kujund pole pelgalt efekt. Teatris saab mitmetel eri viisidel – valguse, heliga jne – toetada seda mõtet, mis laval sünnib, aga see ei tohi korduda, iga väike osa kujundusest peab olema samuti tervik ja lisama midagi uut. See on see, mida ma ka ise otsin ja proovin saavutada. Lisaks meeldib mulle laval näha mänguplatsi, mitte kindlat ruumi, seal on rohkem tõlgendamisvõimalusi. Samast põhimõttest olen lähtunud ka „Revidendi“ maailma loomisel, sest ka lavakujundus peab lisama midagi muud, midagi teistsugust.

Lisaks köidab mind, kui teater on isiklik: kui ma näen, et käsitletavad teemad ja mõtted on kogu lavastusgrupile – lavastajale, näitlejatele, valgusmeestele, helitehnikutele jne – isiklikult olulised. Sellisel juhul annan ma võib-olla natukene kergemini andeks ka vajakajäämised käsitööoskustes. Minu jaoks on oluline, et mind tõmmataks täielikult toimuvasse sisse, et kõik oleks väga usutav. Mul on tihti teatrit vaadates usutavuse blokk, millest ma pean üle saama, kui laval tehakse liiga palju, kui suur osa toimuvast on lihtsalt liigliha, mida pole üldse vaja. Olgu tegu füüsilise või groteskse või mistahes teatriga, peaasi, et ma usuksin antud situatsiooni näitlejate mängus ja kõiges toimuvas. Samuti ootan, et teater oleks vaatajast ees. Tänapäeval on inimesed harjunud meeletustes kogustes informatsiooni korraga läbi töötama ja on võimelised kiiremini otsuseid langetama, seetõttu võib publik loost ette minna ja läbi näha, mis juhtuma hakkab. Kui see on teadlik kunstiline valik, siis muidugi, aga kui mitte, siis ma kaotan huvi. Lavastus peaks olema kogu aeg vaatajast ees.

Mulle ei meeldi moraliseeriv teater, mis ütleb, mis on õige ja vale ja mida peab tegema.

Teater peaks olema ajakohane, käima ajaga kaasas. Peegeldama otseselt ja tõlgendama ning lähenema mõtetele ja teemadele sellisel viisil, nagu ainult teatris saab läheneda.

Lisaks võiks teater anda helgust või lootust. Isegi kui käsitleda väga karmi teemat, peame me oskama selle üle naerda või sellega hakkama saada. Ma ei taha teatrist ära minna nii, et mul on halvem olla kui enne. Eks inimest peab teatud määral raputama ja vahel väga tugevalt, aga nutuga peab alati kaasas käima naer. Mulle meeldib naer läbi pisarate – ma naeran, kuna tunnen midagi laval nähtust ära, ent see pole lihtsalt naljategemine, vaid eluliste asjade tunnetamine. Kui miski on nii tõene, et ajab naerma, olles samal ajal ka väga kurb – sellistel hetkedel tulevad mulle külmavärinad peale. Suurte teemadega inimesteni jõudmiseks peab vastuvõtja olema avatud ja inimene on avatud, kui ta naerab. Naeruga näitab publik tegelikult, et ta saab aru, samastub laval toimuvaga ja tunneb end seal ära.

Iga teemaga võib süvitsi minna ja ma arvan, et inimestele meeldib seda teha, samas on asjad palju lihtsamad, kui me arvame, eriti teatris. Me võime vahel täiesti üle analüüsida ja lavastusest igasuguse elu välja süüa.

Mul on tunne, et sa vastasid juba ka mu järgmisele küsimusele, millist teatrit sulle endale meeldib teha, aga ehk on sul veel midagi lisada?

Mulle on juba noorusest meeldinud absurdikirjandus, mõttevoolukirjandus, mida ma tahan ka teatris teha. Absurd pole see, et kõik on halb ja absurdne ning pole mõtet elada. Minu jaoks on seal totaalne intensiivne mõtteotsing, milles tuleb heas mõttes välja inimese naeruväärsus. Kui väikesed me tegelikult oleme ja kuidas me tekitame ise endale nii palju probleeme ja kannatusi. Kannatus on väga loomulik osa elust ja minu jaoks on see seotud iluga – kui pole kannatust, pole ka ilu – ning see kõik kokku on üks ja seesama eluring. Kannatus on isegi vajalik osa inimeseks olemisest. Ma tahaksin selle kaudu anda inimestele lootust.

Lavastajana meeldib mulle elemendiotsing, treenida oma kujundlikku silma, eriti näitlejatega koos töötades, sest igal inimesel on oma loogika, mida on väga huvitav jälgida. Ise materjali luues ongi tegu elemendi- ja mõtteotsinguga. Selle käigus tehakse väga palju ja pikki improvisatsioone, mitmetunniseid, ja mõnikord töötab sellest võib-olla vaid üks minut. Näitlejatele võib tunduda see raske ja täiesti mõttetu töö, aga just see osa meeldib mulle väga, minu aju toimib just sedamoodi. Seejärel algab töö elemendiga, paned selle täiesti teise situatsiooni, mis peaks tekitama mõtte. Näiteks vaikust võib kasutada nii mitmes situatsioonis ja seda kujundlikult tegevusse viia. Oluline on leida viis, kuidas väljendada mõtet tegevuse kaudu, sest tegevus ongi lõpuks kõige alus. Inimene jälgib laval ainult tegevust ja meile meeldib vaadata tegutsevat inimest, see on lihtsalt instinktiivne.

Mis sind lavastajana sütitab?

Ma armastan näitlejatega töötada. Just see ühine otsing, mis alguses on hästi laiali ja lõpuks muutub väga konkreetseks. Mulle meeldib trupiga oma materjali luua, võtta ette üks teema või mõte, mis mind köidab, aga lavastus ise oleneb lõpuks väga palju sellest, kellega ma seda teen.

Samuti sütitab mind mõni mõte või tunne, mis tekib näiteks raamatut või muud teksti lugedes. Tunne ongi esimene, mis tekib, juba puht bioloogiliselt. Mulle meeldib proovida seda kas sõnadesse või lavale panna ja tekitada sellest midagi, mille ka publik kätte saab. Lisaks uued vaatenurgad mõnele varem täiesti tuntud teemale ja küsimused, mis tekivad. Kui mulle on miski täiesti selge, on sellega igav tegeleda, siis võibki vastuse lihtsalt kirja panna, aga lavastust sütitab tegema küsimus.

Inimlik koostöö mitte ainult näitlejate, vaid kogu tehnilise meeskonnaga, kes lavastuse juures tegutseb. Erinevad inimesed võivad samale teemale nii erinevalt läheneda. Näha mõnes antud mõttes teiste inimeste silme läbi uut nurka on minu jaoks väga sütitav ja sunnib edasi kaevuma. Samuti on inspireeriv see, kui lõpuks kõik harmooniliselt koos töötama hakkavad – see oleks nagu koos maalimine või muusika voolamine, kus igal noodil on oma koht.

Milliseid oma kunstilistest püüdlustest sa just selle lavastusega soovid saavutada?

Ma soovin leida mõtteühtsust. Et kõik see, mis on laval – kujundus, valgus, heli ja näitlejate mäng – moodustaksid omavahel väga ühtse terviku. See on hea eesmärk, mida endale suurel laval seada. Ma ei pea silmas, et kõik osapooled räägiksid täpselt ühest asjast. Ma ei taha, et kujunduselemendid läheksid pelgalt illustreerivaks, vaid et kõik oleks tasakaalus ja teeniks ühte ideed. Ma tahan, et kujundus – ja ma mõtlen kujunduse all kogu heli ja valgust ning muidugi lava – kannaks näitlejaid, et meil tekiks just see füüsiline ruum, kus on hea selle lavastuse mõtet välja tuua. Mitte et näitlejad peavad lihtsalt etteantud oludega ära harjuma, et siin on nüüd näiteks palee ja kõik.

Sa rääkisid pikalt ise materjali loomisest. Mis on kerget või rasket klassikalise näitemängu ettevõtmisel, võrreldes ise kokku pandud materjaliga?

Klassikalist näidendit lavastades peab lavastajal ja näitetrupil olema väga tugev nägemus antud materjalist. Proovida teksti sõna-sõnalt ette kanda nii, nagu see on kirjutatud, on väga suur töö ja see võib olla väga kasulik, arendav ning kunstiliselt võimsate tulemustega. „Revident“ on nii konkreetne ja nii hästi kirjutatud, et selle teksti muutmisel on suur oht rütmi ja mõttearendust muuta, selles mõttes on lavastamisel justkui spikker ette antud.

On tähtis astuda kirjanikuga dialoogi ja saada aru, mida tema omal ajal mõtles, mis sel ajal ühiskonnas toimus, millised olid kunstilised liikumised. Ei pea täpselt neid teemasid lavastuses kajastama, aga peab olema dialoogis endaga ja näidendi tekstiga. Ka kirjanikud on pidevalt dialoogis iseenda ja kirjutatuga, kõik peabki olema pidevas arengus. Ei saa võtta nii, et kirjanik pani siia selle mõtte ja ma lihtsalt kaasajastan seda, kuna muidu see pole arusaadav. Ma ei usu, et see on vajalik. Eks palju sõltubki sellest, kus lavastaja selles lavastamise hetkes on, milline on tema lähenemine. Kui mulle meeldib mängu-
plats, siis ma proovingi selle üles ehitada, milles näitlejad elavad ja teksti ellu viivad. Kindlasti on see valmimisprotsess väga erinev oma materjali loomisest, kuid see, mida ma seal lõpus tahan saavutada, on ikkagi sarnane.

Mainisid enne, et sinu jaoks on olulised märksõnad ka „isiklik“ ja „ajakohane“. Mis on selles 19. sajandi tekstis sinu jaoks isiklikku ja ajakohast?

„Revident“ on kirjutatud sellisel viisil, et publik teab rohkem kui tegelased: nad näevad läbi, et Hlestakov polegi õige revident. See on praegu nii ajakohane, me näeme ka tänapäeval selgelt läbi, kui miski on PR või propaganda. Me teame tõde, aga see vale, mida me kogu aeg ehitame, saab ka lõpuks tõeks, kuna me elame selles ja aktsepteerime seda igapäevaselt. Me teame, et millegi saavutamiseks peame seda mängu kaasa mängima ja see muutub täiesti loomulikuks ka inimeste tavaelus, isegi lähedaste inimeste vahel. Ma ei taha siin moraliseerida, et olge ausad, see pole minu eesmärk. „Revident“ käsitleb lihtsalt väga hästi just seda teemat.

Seda isiklikku lähenemist ma võib-olla ei tahakski veel lõpuni ära sõnastada. Minu jaoks on oluline see, milline on Hlestakov praegu, võrreldes 1836. aastaga, kui see näidend kirjutati. See ongi võib-olla üks nendest isiklikest vaatenurkadest, sest ma arvan, et niisuguseid inimesi on praegu märksa rohkem, kui oli tollal. Kuidas ta justkui ei valetagi, kuna ta usub oma jutte nii väga, et ta läheb fantaasiasse sisse ja tekitab sellest reaalse olukorra. Samuti, miks ülejäänud tegelased käituvad, nagu nad käituvad? Nad pole korrumpeerunud ainult poliitiliselt, vaid ka südames. Miks nad nii väga revidenti ehk kohtumõistmist kardavad? Miks hirm neid niimoodi käituma sunnib? Sest see pole lihtsalt hirm ametist kinni hoida või kõigile meeldida, siin on midagi veel.

Teatriajaloos on Hlestakovi rolli lahendatud kahel erineval viisil: kas süüdimatu tuulepea või teadlik pettur. Kumb versioon sinu lavastuses käiku läheb?

Mulle tundubki, et peamine põhjus, miks lavastus ei saa olla samas ajastus, kus näidend kirjutati, on Hlestakovi tegelaskuju. Hlestakov peab tänapäeval olema palju võimsam, kavalam, tal peab olema palju rohkem relvi arsenalis. Teised tegelased peavad teda läbinisti uskuma. Mõnes mõttes on temas mõlemat – tegelikult on ta ju pettur, aga loob omale uue tõe ja põhjendab selle endale ka ära. Väga oleneb, kuhu me prooviprotsess koos Hlestakovi osatäitja Mikk Jürjensiga liigume, kuidas tema seda näeb ja milline partnerlus tekib tema ja teiste tegelaskujude vahel. Ma arvan, et Hlestakov ei saa olema üks ega teine. Selle tegelase hirmuäratavus seisnebki selles, kui tavaline ta tegelikult on.

Ühesõnaga – sa tõstad lavastuse tegevuse tänapäeva, sa ei tee ajaloolist klassikat?

Mitte otseselt, ideaalis on see ajatu aeg. Me ei hakka teksti püüdlikult tänapäevaseks muutma, mulle väga meeldib just see originaaltekst, mis töötab väga hästi ka praegu. Lavakujunduses saab olema viiteid erinevatele ajastutele, on midagi antiikset ja arhailist ning ka tänapäevast, ent otseselt me tegevust üks-ühele tänapäeva ei too. Me loome lihtsalt mänguplatsi, mille kujundid võiksid kõneleda erinevatest aegadest, luua kokkupuutepunkti.

Kas mängustiililt saab see olema klassikaline psühholoogiline teater või leiab sealt ka groteski või absurdi?

Mulle tundub, et grotesksus ja absurdsus tulebki klassikalisest psühholoogilisest mängust. Kui seda hakata eraldi välja tooma, pole see enam eluline. Olukord, mida näidend kujutab, tekitab iseenesest groteski. „Revident“ on kirjutatud nii, et seal pole mitte ühtegi nii-öelda teejoomisstseeni, kus saab aja maha võtta. Lugu algab teatega, mis erinevatele inimestele kohe suurt hirmu tekitab, ja see hirm ei rauge, vaid aina kasvab, kuni jõuab kulminatsioonini. Absurdi peabki mängima nii tõeselt kui võimalik, ainult siis tuleb absurdsus välja. Elu meie ümber on absurdsem kui absurdikirjandus! Näiteks Ionesco „Kiilaspäine lauljatar“, kus inimesed räägivad üksteisest täiesti mööda – see on mõttega niimoodi kirjutatud. Nad püüavad üle kõige üksteiseni jõuda, aga nad ei jõua, ja see vastuolu on see, mis publikut kõnetab. Absurdi on täiesti valesti ja üle tõlgendatud, Beckettit või Ionescot, tegelikult on seal väga konkreetne tegevus, nii konkreetne, kui üldse olla saab. Eks me hakkame lavastuse väljendusviisi ka alles otsima. Kokkuvõttes kehtib lihtne tõdemus: kui see tuleb õige koha pealt, siis see töötab, ja kui on pressitud, siis ei tööta.

Rääkides mänguplatsist, see on sinu esimene suure lava lavastus. Mida ootad, mida kardad?

Kindlasti saab see heas mõttes šokk olema, seal on hästi palju võimalusi, mida peab ära kasutama. Seda šokki ja hirmu peab lavastajana enda kasuks rakendama. Hirm tuleb ikka teadmatusest, aga just teatrikunstis, kuigi ka mujal, on nii, et kui asi tekitab hirmu, on see just märk, et tuleb sinnapoole joosta. Eks suur lava loob palju misanstseenilisi katsumisi, kuid ma ikkagi väga ootan seda. Väikesel laval on lihtsam tähelepanu juhtida, ent see ongi lavastajale väga vajalik kogemus – kuidas suurel laval tähelepanu konkreetsena hoida. Loomulikult annab see ka suuremad võimalused lavakujunduslikult midagi mastaapset ehitada, selle pärast olen küll elevil.

Milliseid sinu kunstilistest püüdlustest on just Linnateatris kõige parem saavutada?

Ma tahaksin loota, et kõike. Linnateater on suur ja professionaalne ning väga kvaliteetne teater. Eks kõik sõltubki sellest, millised inimesed siin on. Ma usun, et katsetamist peaks väga hoidma ja soodustama, sest iga teatrilavastus peabki olema risk. Ilma riskita ei avasta midagi, mis just praeguses hetkes eriti kõnekas oleks. Kui me läheme uude majja Laial tänaval, on meil seal koos vabaõhulavaga kuus mängukohta ja see annab nii palju võimalusi erinevaid lähenemisi katsetada, samuti edasi arendada seda, mis on praegu Linnateatri nii-öelda kaubamärk. Mulle tundub küll, et Linnateatris on see kõik võimalik. Uku Uusberg on loonud soodsa pinnase, et siin saaks erinevaid asju teha.

Muidugi on suures teatris palju rohkem uksi, millest peab läbi käima enne lõpp-produktini jõudmist. Kui me projektiteatris tegime lavastust „Vabalt peetavate kanade munad“, olimegi seal ainult meie ise, ei olnud kavandite esitamist kuus kuud varem, suurt meeskonda, kes meist sõltunud oleks. Ma poleks pool aastat varem osanud midagi öelda, mida ma teha tahan! Suures teatris peavad plaanid palju pikemalt paigas olema, et inimesed jõuaksid lava ja dekoratsioonid valmis ehitada, aga selle sees on siiski võimalik otsinguteks ja muutusteks ruumi jätta. See on väljakutse, ent teostatav.

Kuidas sa üldse teatrini jõudsid? Sa ei läinud kohe pärast keskkooli lavakunstikooli.

Mul oli pikalt mõte, et ma tahan lavastajaks saada, mis sai konkreetsemaks VHK teatriklassis. Ma olen noorena palju etendusi vaadanud ja saanud võimsaid teatrielamusi, mis seda otsust mõjutasid. Näiteks Linnateatri „Musketärid – 20 aastat hiljem“ [lavastaja Elmo Nüganen, esietendus 2001], kus mängis mu vanem vend. Mäletan, kuidas ma ei tahtnud teatrisse minna, tahtsin hoopis sõpradega mängida, aga sain etendusest täieliku ahaa-elamuse, sest nad tegid laval sedasama, mida mina ja mu sõbrad mängides. Siia nimekirja võib lisada Lembit Petersoni lavastuse „Maarja kuulutamine“ Theatrumis [esietendus 2008], kus ma olin päris noorelt valguspuldis ja sain osa kogu lavastuse loomise protsessist. Seal laval sündis midagi sõnastamatut, see oli täiesti metafüüsiline kogemus. Samuti oli võimas Linnateatri „Kivid sinu taskutes“ [lavastaja Jaanus Rohumaa, esietendus 2007].

Kuid tegelikult tuli enne teatrikogemusi kirjandus. Ma lugesin väiksena väga palju. See maailm, mille sisse saab lugedes minna ja kus võib lugemise ajal elada, huvitas mind isegi rohkem kui konkreetne lugu. See andis mulle lootust ja rahu, samamoodi nagu teatris käimine, ja tunde, et ma pole üksi. Ma pole kindel, kelle tsitaat see on, võib-olla suisa Gogoli, aga see kõlas umbes nii: hea kunstiteos on see, kui sa oled teatrietenduse ära vaadanud ja saad pärast kõrvalistujale öelda „vend“. Kuuluvustunne, mida kunst loob, on väga oluline. Üksindus on tänapäeval suur probleem ja väga paljud inimesed ütlevad, et nad leiavad sellele kirjandusest, teatrist või mängudest lohutust. See annab meile mõtestamisruumi, kuhu me kuulume, tunde, et kõik need head ja halvad hetked on universaalsed, ja me jagame neid teiste inimestega.

Alguses ma muidugi mõtlesin näitlejasuunale, kuid ühel hetkel sain aru, et ma oskan paremini öelda, mida teha, kui ise teha. Keskkooli lõpus ei olnud mul veel kindlat teadmist, et ma lähen lavastajaks õppima. Ma tundsin, et ma olen liiga noor, et mul oleks vaja täiesti teistsugust kogemust mugavustsoonist väljas. Ma arvan, et lavastaja vajab erisugust vaatenurka, mingeid kindlamaid põhimõtteid. Nii ma läksingi Inglismaale filmikooli stsenaristikat õppima. See õpe andis väga palju oskusi loo arendamise osas. Ma sain väga palju lugeda, loomulikult filme vaadata ja kirjutada. Kui ma tagasi tulin, tundsin, et nüüd mul ikkagi on enda mõtted, mida edasi arendada, ja ühel hetkel otsustasin, et nüüd lähen lavastajaks õppima.

Kui palju on sinu arusaam teatrist muutunud selle ajaga, kui sa mõtlesid, et sa tahad lavastajaks saada, võrreldes praegusega, kui sa oled lavastaja?

Väga palju! Ma arvasin, et ma tean hästi palju, aga siis läksin lavakooli õppima ja sain aru, et ma ei tea mitte midagi! Sellele järgneb etapp, kus mõistetakse, et midagi ikkagi teati, kuid lihtsalt läheneti valesti. Lavakunstikool on teadagi väga raske, sul pole üldse aega vahepeal midagi muud teha, isegi mitte pesu pesta. Lõpetamise järel sain aru, et selle ameti juures on töödistsipliin kohutavalt vajalik. Anu Lamp tegi selle meile varakult selgeks. Neid kordi oli väga palju, kus ma tundsin, et enam ei jaksa ja lagi on ees, ent siis võtsin end kokku ja läksin sellest laest siiski läbi, kuigi see varemalt võimatu tundus. Lõpuks on palju rahulikum olla, ei võta ennast enam nii tõsiselt. Tegeled mõttega, mitte iseendaga, tegeled teatriga, mitte oma isiksusega, ega keskendu sellele, kas ma inimestele meeldin. Inglismaal õppides öeldi meile kohe alguses, et kriitika peab võtma oma parimaks sõbraks. Seal sai see tõesti hästi selgeks: kui õpetaja kritiseerib, pole see isiklik, mina pole tähtis, õpetaja pole tähtis, vaid lugu on tähtis. Oluline on lõpp-produkt, mida publik näeb, mitte ego. See ongi väga keeruline, kuidas lõpuks taandada ennast millestki, kuhu ma olen isiklikult väga sügavale sisse läinud ja millele väga palju andnud. Esimest lavastust tehes oli kogu aeg selline tunne, nagu keegi pussitaks mind südamesse. Ma arvan, et enamik noori lavastajaid kogeb midagi sarnast, nad näevad ainult vigu ja kui valesti kõik on, kuidas midagi ei tule välja. Aja jooksul läheb see märksa lihtsamaks. Ma annan kõik, et mu lavastus töötaks, aga see pole minuga isikustatud, ja kui ka ei tööta, siis ma vähemalt proovisin. Tuleb sinna end säästmata täielikult sisse minna, kuid seejärel peab sealt ka välja tulema ja oma töö publikule üle andma. Siis on juba nende asi see vastu võtta ja öelda, kas see töötab. Samas olen ma endale öelnud, et kui mind miski enam ei sütita ja kui kogu protsess muutub üleni mugavaks, siis ma äkki ei peaks enam lavastama. Eks kahtlusi on palju olnud, et kas ma ikka oskan piisavalt jne.

 

Mingil määral on ideaalid tõesti jäänud samaks, aga ma saan neist nüüd paremini aru. Ideaalidega on see lugu, et nende järgi elamine läheb vanemaks saades aina raskemaks. Sest kõik, mida ma ütlen ja mõtlen – ma pean niimoodi ka käituma. Ei saa midagi lihtsalt öelda, kuna see tundub õige, ennast petta. See sai lavakoolis selgeks, et ei saa oma töös öelda midagi, mis ainult tundub õige, ma pean selle lõplikult läbi tunnetama, mitte lihtsalt kõlavaid loosungeid loopima. Peab endast lähtuma ja uskuma oma juhtimisstiili, samas jääma alati arenemisele avatuks, muidu ei võta mind keegi tõsiselt. Ma kartsin seda varem rohkem, et protsessi alguses ei tea kunagi, mis lõpuks lavale jõuab, kuid nüüd olen sellega rahu teinud. Nüüd usaldan ma oma kandvat mõtet, usaldan truppi ja iseennast. Ja olen valmis ka riskima. Igal alal on elemendid, mis töötavad kindla peale, nii ka teatris: teatud muusika teatud kohtades, kindel näitleja jne. Ma tahaksin, et mul jätkuks alati julgust riskida, proovida midagi teistsugust, mille kohta ei saa kohe alguses kindel olla, et see töötab. See hoiab mind lavastajana elus. Samuti ärkan ma ellu eriti intensiivsetel perioodidel prooviprotsessis. Esimest koolitööd tehes langes üks peaosaline ära kaks või kolm nädalat enne esietendust ja ma pidin sinna teise inimese sisse õpetama. See oli kohutavalt raske kogemus, kuid nüüd mulle need hetked just meeldivad, sest sel ajal keskendun ma tugevalt ainult sellele, mis on päriselt tähtis. Samas ei saa öelda, et ma kahtlustest täiesti prii oleksin. Ikka tekivad küsimused, et kas see, mida ma saavutada ja öelda tahan, on ikka väärt mitmekuist prooviperioodi ja suurt lavaehitust. Maitseid on palju ja erinevaid ja nii peabki olema. Väga erinevat teatrit peab olema, üks lähenemine oleks igav ja vale. Kokkuvõttes on ikkagi nii: kui ma midagi ütlen, ent publik seda ei näe, on see minu viga, ja tuleb järgmine kord paremini teha.