„Regina madre“ | Kuidas ema, nõnda poeg

Intervjuu Kersti Kreismanni ja Andres Raagiga

Tänavu täitus Kersti Kreismannil 50 aastat lavakarjääri Eesti Draamateatris ja Andres Raagil omakorda 30 aastat Linnateatris. Kui üks väike erand välja arvata, ei ole ema ja poeg aga kunagi olnud teineteise lavapartnerid. „Regina madre“ annab vaatajale võimaluse näha neid kahele osatäitjale kirjutatud näitemängus, kus nad mängivad samuti ema ja poega. Vestlus toimus 20. juunil 2022. Küsis ja toimetas Helen Kask.

Kuidas sündis idee, et te tahaksite koos mängida?

KERSTI KREISMANN: Juba ammu on olnud selline tahtmine, et võiks oma karjäärile ilusa punkti panna ja pojaga koos laval olla. Me oleme küll korra mänginud ema ja poega Roman Baskini suvelavastuses „Ring“, aga seal oli väga palju teisi tegelasi ja omavahelisi stseene oli tegelikult vähe. Lisaks saab mul augustis viiskümmend aastat teatris ja Andresel sai jaanuaris kolmkümmend aastat, niisiis mõtlesin, et võiks ju tähistada sellise lavastusega, kus me koos laval oleme.

ANDRES RAAG: Lihtsalt materjali ei leidnud.

K. K.: Aga siis tuli tõlkijalt Margus Alverilt pakkumine, et tal on selline tekst, mis võiks meile sobida.

Mis teile endale selle näidendi puhul kõige rohkem meeldib?

A. R.: Näitemängu, kus ema ja poeg võiksid korraga laval olla, ei ole lihtne leida, nii et pole eriti midagi pirtsutada! Eks me kindlasti mugandame ja kohandame seda endale paremaks. Minu soov oli, et lavastaja oleks Peeter Tammearu, keda ma selle koha pealt usaldan. Lisaks peab seda ainest lavastama kindlasti elukogenud inimene, mitte verinoor lavastaja. Selles mõttes ma ei oskagi öelda, mis mulle seal kõige rohkem meeldib. Minu jaoks on see lihtne lugu ja kui ta ausalt ja südamlikult ette mängida, siis võiks ta inimestele väga korda minna.

K. K.: Me oleme muidugi teksti ainult lugenud, ma pole temaga veel tööd teinud, aga ema rollile mõeldes leiab siit mitmeid näitlejale võluvaid nurki. Üks asi on see, mida ema räägib, aga teine asi, kui palju seal tõtt on, ja kui palju mingit luulu ja manipuleerimist. Kuni sinnamaani välja, et ta räägib, kui haige ta on, aga äkki pole ta üldse haige, vaid hoopis väga vitaalne ja elujõuline. Sellest lähtuvalt on ka oluline, milline ta välja näeb. Alguses, kui ma teksti lugesin, siis mõtlesin, et paneks halli paruka pähe ja teeks niisugust vanainimest, aga siis sain aru, et oot-oot, vaata passi – ma olengi ju sama vana! (Naerab.) Ehk ta võibki täitsa samasugune olla nagu mina. Aga on huvitav mõelda, et milline ta välimus on. Ta elab nimelt üksinda, eraldatult. Kas ta on oma välimusele käega löönud, kuna pole end kellelegi ehtida, või hoopis vastupidi, elab oma mullis ja samamoodi kui varem? See on väga tore, selline detektiivitöö, et milline variant valida. Neid võimalusi on ema rolli puhul tõesti palju. Noh, poeg on, nagu ta on … (Mõlemad naeravad.)

A. R.: Poeg on suhteliselt, jah … Ema on ilmselt oluliselt värvikam tegelane.

K. K.: Näiteks see, kuidas ta välja näeb, lähtub tõesti rollilahendusest. Ei ole nii, et kunstnik joonistab kleidi ja öeldakse ette, et nüüd oled selline ja õpid lihtsalt teksti pähe. Siin saab valida, kas ta on rohkem sussisahistaja või pigem kõpskingaga. Selles mõttes on tore elevus sees.

Kui palju te ennast nendes tegelastes ära tunnete?

A. R.: Vist üsna palju.

K. K.: Jah, seda möödarääkimist ja positsiooni ära kasutamist, et mina olen ju ema … Eks seal ole ikka kõvasti tolmutamist.

A. R.: Laps võib kasvõi seitsmekümneaastane olla ja ema sajane, aga oma emale jääb ta ikka lapseks, siin ei ole midagi teha.

Jaanuarikuises intervjuus saatele „OP“ ütles Kersti, et ta on lavastusest elevil ja Andres, et ta kardab. Kas see on vahepeal muutunud või jäänud samaks?

K. K.: Jah, olen küll elevil! Väike hirm on ka, et kas tekst pähe jääb, nii palju on rääkida! (Naerab.)

A. R.: Eks ma olen kartlik jah, kuna seal on oht, et töö- ja eraelu võivad ristuda. Muidugi hakkavad nad ristuma paratamatult, aga küsimus on, kuidas sellest olukorrast välja tulla ja mitte tülli minna.

Mida te üleüldiselt lavapartnerite puhul kõige rohkem hindate? Milline on hea lavapartner?

K. K.: Esimesena turgatab pähe, et ta arvestaks partneriga, oleks lojaalne. Ma olen küllaltki konservatiivne inimene. Eks komöödia on iseasi, aga on teatud piirid, kuhumaani võib improviseerida. Improviseerimine on üks asi, aga halvas mõttes soleerimine häirib mind väga. Kui on mingites asjades kokku lepitud, siis peaks neist kinni pidama. Hea partner arvestab ka kõrvalosaga ja ei tee vahet, kelle panus on väiksem või suurem, kui me teeme kokkuvõttes ühte asja.

A. R.: Minu jaoks on oluline usaldusväärsus, et ma teaksin, et partner ei hakka mingit oma umbluud ajama. Olen elus mõnel korral sattunud mängima partneriga, kes minust põhimõtteliselt läbi ja mööda vaatab, nii sõna otseses kui ülekantud tähenduses, isegi kui meil on dialoog. Mängides iga kord absoluutselt erinevas võtmes erinevat asja. Ma ei nimetaks sellist asja improvisatsiooniks. Ehk hea partner on see, kellele sa saad toetuda. Mulle meeldib vana hea klassikaline Aarne Üksküla mõte: sa mängid ainult partnerile. Ainult koostööst sünnib tulemus. Kui sa oled partner, siis ole partner. Kui sa ei taha olla partner, kui su ego seda ei luba, siis mine tee monotükki või stand-up’i nii palju, kui tahad, aga meeskonnatöös peab olema meeskonnaliige.

Kas te üksteist kuulates näete, et olete teineteisele head lavapartnerid?

K. K.: Ma arvan küll, nii palju, kui me oleme omavahel tekstist rääkinud.

A. R.: Ma arvan, et me mõtleme ühes suunas. Me oleme mõlemad väga konservatiivsed selles osas, kuidas me üldse teatrit näeme. Teatrit kui niisugust, ümberringi, mis meil tänasel päeval on. Meil on väga ühine arusaam ja isegi maitse. Sellest lähtuvalt ma arvan, et meil ei teki suuri küsimusi. Kui, siis nüanssides.

K. K.: See on tõesti teada ja tuttav. Siin ei ole sellist olukorda nagu näiteks suvelavastuses, kus pead mängima inimesega, kellega sa pole üldse laval kokku puutunud ja kellelt tuleb midagi täiesti teistsugust, kui ootasid, ja kelle maitsetest ja eelistusest oli sul täiesti teine ettekujutus.

A. R.: Absoluutselt. Kuidas ta käitub ja kuidas ta hakkab tegema „huvitavat“ teatrit.

K. K.: See võib olla päris halvav. Õnneks jääb meil see etapp ära, me tunneme teineteist liigagi hästi. Kui ma muidugi suudan ennast taltsutada, et mitte iga monoloogi lõpus küsida, et miks sa suitsetad. (Andres naerab.)

Rääkige lähemalt, milline siis on teie üldine teatrimaitse- ja nägemus.

A. R.: Konservatiivne ja traditsiooniline. Mulle väga meeldib, mida Ita Ever ühes oma intervjuus paarkümmend aastat tagasi kellelegi vastas, see kõlas umbes nii (põlastavalt): „Mis kehakeel?! Ma olen DRAAMAnäitleja!“ Need tendentsid on ju isegi veel süvenenud nende vahepealsete aastatega. Kõik peab olema interdistsiplinaarne ja multifunktsionaalne, teeme natuke tantsu, natuke püherdame, natuke „kaasaegset“ teatrit – kõike katsutakse korraga teha, nagu seda poleks varem maailmas tehtud! Ühesõnaga, minu jaoks on olemas erinevad žanrid ja neid ei pea ilmtingimata omavahel segama, ühepajatoitu lükkama. Mingeid asju ma lihtsalt ei valda ja ma ei tahagi vallata, ma isegi ei taha katsetada neid. Ma olen sellele tööle tulnud teatud põhjustel, mitte selleks, et mudas püherdada või kaasaegset tantsu teha. Ma ei ole selleks seda elukutset valinud. Minu elukutsevalik on olnud draamanäitleja, sõnateatri näitleja.

K. K.: Sama siin. Ma lähen lavale teatava ettevalmistusega, teatava kooliga. Minu eas väga ei peaks enam eeldama, et ma ümber õpin. Ma olen niikuinii oma loomult eneses kahtleja ja mulle meeldib, kui ma lavale minnes siiski enam-vähem tean, mida ma teen. Mu elukogemus, elatud elu, Stanislavski moodi öeldes „elatud elu slepp“, seda kaasa võttes teha psühholoogilist ja traditsioonilist teatrit – vaadates saali, kus enamiku publikust moodustavadki minu eakaaslastest naised – siis ma tean ja tajun ja vastukajast ilmneb samuti, et see läheb inimestele kohale ja korda. Muidugi, kui kõik on psühholoogiliselt õigustatud. Tänapäeval on väga palju erinevat teatrit ja igal on oma nišš ja publik, aga see on meie tee ja meie valik.

A. R.: Just. Minu jaoks on väga oluline komponent psühholoogilises-traditsioonilises teatris ikkagi ka alglugu. Võte, et hakkame vaikselt koos minema ja mõtlema ja midagi looma – selle õnnestumisprotsent on minu silmis suhteliselt väike.

K. K.: Seda tehes võib nii palju aega mõttetult tühja minna, on oht lõputult vales suunas liikuda, siis valid teise suuna ja kolmanda ja lõpptulemus ei pruugi olla see, mida oodati.

A. R: Jah. Eks sellel kambal, kes koos liikuma hakkab, peabki olema hea usaldus. Pigem võib sellise meetodiga näiteks komöödiat teha, nagu meie teatris oli „Homme näeme“ [lavastaja Priit Võigemast, esietendus 2010] või „Hecuba pärast“ [lavastaja Priit Võigemast, esietendus 2009] – ühes žanris on võimalik koos liikuda ja mingi materjal valmis teha. Üksteist väga hästi tundev seltskond peaks olema, aga lihtsalt hakkame mingit asja koos tegema … Ühesõnaga, minu jaoks on oluline üks läbiv lugu. Eks see olegi traditsiooniline või konservatiivne maitse.

Kas te olete kõik teineteise rollid ära vaadanud?

K. K.: Ei, kõike päris ei ole. Andres ei ole näinud kõiki minu suvelavastusi, sest ta on suviti alati Saaremaal, ja mina, vastupidi, ei ole näinud tema Saaremaal tehtud rolle.

A. R.: Jah, aga muidu üldiselt küll. Kõik repertuaariteatri lavastused olen ikka ära näinud.

Mis teile teineteise seni nähtud rollidest kõige rohkem meeldib?

A. R.: Mina ei oska sellele kohe kuidagi vastata.

K. K.: Mina võin üldiselt vastata seda, et olen olnud korduvalt meeldivalt üllatunud – üllatunud, kuna Andres on esietenduse eel kurtnud, et oh, siit ei tule küll nüüd midagi – Andrese toredatest mitte väga kandvatest karakterrollidest, need tulevad tal väga hästi välja.

A. R.: No ma isegi võib-olla niivõrd ei räägi sellest, kas minul välja tuleb, kuigi eks seda ka, vaid et põhimõtteliselt kogu lavastus on metsas, aga pärast selgub, et ei ole üldse! Olen positiivne pessimist, kes algul näeb kõiges negatiivset, et siis hiljem rõõmustada, kui hästi läks.

Kuidas on üksteist laval vaadata? Kas hoiate hinge natuke teistmoodi kinni, kui näiteks mõnda sõpra või tuttavat vaadates?

A. R.: Minul on väga keeruline vaadata, eraelu slepp tuleb kaasa. Iseasi oleks tõesti väiksemate karakterrollidega, aga sul on sedalaadi asju vähem olnud. Sul tuleb läbielamine iseenda pealt ja seda on mul raske vaadata. Selles mõttes, et ma ei ole võimeline seda objektiivselt hindama. Ma olen siis väga subjektiivne vaataja ja ma ei pruugi võib-olla nõustuda kellegagi, kes ütleb, et mõni osa või koht oli jube hästi tehtud, kuna mulle on antud värv võib-olla tuttav hoopis teist, eraelulist kaudu.

K. K.: Mina mäletan esimest korda küll. Andres õppis hädaabi korras sisse lavastusse „Oodates Godot’d“, mida Juhan Viiding sõpradega Draamateatris tegi, ja tema pidi mängima poissi. Ita Ever oli mind samuti hirmutanud, et oma poega vaadata on nii jube, ja see keris mul ärevust veel rohkem üles. Mul sai õhk otsa ja hing oli kinni ja ma ei suutnud üldse vaadata, täiesti teistmoodi tunne. Eks elu on ju ajapikku karastanud, aga esimene kogemus jäi küll hästi meelde. Nüüd võtan juba rahulikult, ei ole nii hullu midagi. Tore on aga see, et meil on pärast teineteise etenduste vaatamist kombeks enamjaolt lausa samal ööl telefonis tagasisidet anda.

A. R.: Kõva kollokvium teha.

Kui palju te omavahel tööst räägite?

A. R.: Harva, aga kui, siis pikalt.

K. K.: Pikalt ja põhjalikult, aga mitte igapäevaselt. Täna tulime siia intervjuule koos ja tahtsin rääkida ühest Linnateatri lavastusest, millest ilmus arvustus, ja Andres muidugi polnud seda lugenud.

A. R.: No mul tõesti praegu pole aega kriitika lugemiseks.

K. K.: Mina räägiksin hea meelega rohkem erinevatel teatriteemadel, aga Andresel on nii palju tegemist. Ma olen vist üldiselt oma elus enam teatrit vaadanud kui Andres.

A. R.: Eks ma olen ikka periooditi suur teatrivaataja olnud, aga seda küll, et mida vanemaks, seda vähemaks, nagu meil kõigil. See jääb tõesti kuhugi kahekümne või kahekümne viie aasta tagusesse aega, sest nüüd on palju muid kohustusi ja aeg muutub aina väärtuslikumaks. Kui teatris koormus tõuseb, ja mul on ta vahepeal olnud üsna kõrge, siis ma ei lähe oma vabal õhtul lihtsalt mõnda etendust vaatama, midagi pole teha.

Paralleele tõmmates, selles näidendis pole ema pojaga üleüldse rahul, ei tema karjääri ega kõige muuga. Kuidas teil sellega on?

(Mõlemad turtsuvad naerda.)

A. R.: Nii vist siiski päris ei ole, nagu seal on. Seda peab siis ikkagi mängima hakkama.

K. K.: Ei ole tõesti. Mina imetlen Andrest. Ta on oma koha leidnud ja ega see lihtne ei ole, aga veel rohkem imetlen ma – just nimelt (rõhutatult) imetlen – tema käelist osavust. Ta saab elus väga paljude asjadega hakkama, mis on minu jaoks täielik raketiteadus. See on hämmastav, kui hästi ta seda kõike valdab ja kui hea tehniline taip tal on. Andres tõesti oskab nii-öelda naela seina lüüa.

Kui ma enne küsisin lavapartnerite hindamises osas, siis mida te teineteise puhul inimestena kõige rohkem hindate?

A. R.: Esimeste märksõnadena tahaksin öelda ausus ja korrektsus. Ma olen sealt midagi siiski pärinud ka, teatud kord ja korrektsus on tulnud mulle emalt kaasa. Samuti eetika.

K. K.: See on vastastikune. Järgnev on küll väga isiklik, aga seoses oma üksijäämise ja vanusega, et ring hakkab täis saama, on minu jaoks väga suur kingitus, kui me siiralt teineteisega räägime. Eks ma igatseksin seda rohkem, aga seda väärtuslikum on, kui see juhtub. Mina olen vastuvõtjana lahtisem, aga eks Andres on lihtsalt rohkem hõivatud. Kui seda juhtuks tihti, siis ma ehk ei igatsekski seda nii palju. Argisuhtlust on meil vähe. Aga meie südamest südamesse rääkimine on kõige tähtsam essents ja märksõna meie suhetest. Ma tunnen, et me jõuame teineteiseni ja saame paljud asjad ära räägitud. See on suurim väärtus minu jaoks.

Kui palju te üldse koos aega veedate, väljaspool praegust prooviprotsessi? Saan aru, et telefonis on need kõige pikemad jutud.

A. R.: Kuna ma olen üksi kasvanud laps, siis üksiolemine on mulle väga omane ja ma tahangi kapselduda. Võib-olla on see mingil määral ehk ise võetud poos või kaitserefleks. Sellepärast on need telefonijutud ka palju olulisemad. Kui emal mingit abi vaja on, siis ma torman ta juurest läbi, teen kõik kiirelt korda ja lahkun sama kiiresti.

K. K.: Andres käib minuga sama rada pidi ja nüüd see ongi võimendunud. Sellised ühiseid pühapäevaseid pannkoogihommikuid ei ole meil kunagi olnud ja ta ongi lapsest peale sellise elumudeliga harjunud.

A. R.: Sellist „suur pere saab ühe laua taga kokku“ asja pole meil tõesti olnud. Ma olen selle ka täiesti omaks võtnud ja üldse ei kaeba.

K. K.: Jõulude ajal oleme ikka perega koos, aga muidu on neid kokkusaamisi vähe. Lihtsalt kunagi ei tea, mis jälle ette tuleb. Andresel on praegu töökoormus palju suurem kui minul, aga omal ajal oli ka mul tihedalt etendusi. Nii lihtsalt on kujunenud ja süsteemi enam murdma ei hakka, et kuulge, tulge ikka õhtul minu juurde külla.

Korraks te muidugi murrate, saate koos tööd teha.

A. R.: Jah, kasud sees!

K.K.: (muheledes) Oi, kus ma võtan proovi kaasa kõik äratuskellad, mis sa pead ära parandama!

Kas sul, Andres, ei olnud huvi kooli lõppedes Draamateatrisse minna, kus ema ees oli?

A. R.: Ma ähmaselt mäletan, et ma põhimõtteliselt ei tahtnud. Jällegi selsamal põhjusel, et era- ja tööelu segamini ei läheks.

K. K.: Mina samamoodi, aga loomulikult ei julgenud ma talle välja öelda, et ära tule.

A. R.: Hiljem oli meil sellest vist isegi omavahel juttu. Aga tol hetkel tegin kindla otsuse, et sinna ma ei lähe. Meilt läksid paljud Ugalasse, mis oli siis oma kõrghetkes, aga ma tahtsin jääda Tallinnasse. Ma olen enda arvates tegelikult mõnes mõttes maainimene, aga samas ma tean, et kui linn, siis olgu juba Tallinn – ja ega siis polnudki muud varianti. Jumal tänatud, et Allabert [Rudolf Allabert – Noorsooteatri peanäitejuht aastatel 1986–1992] mind Noorsooteatrisse vastu võttis.

KK: Minu jaoks oli jackpot Draamateatrisse saada, mul oli nii hea meel, et Panso mind kutsus. Draamateater on alati olnud mu ainus koduteater. Mul olid Andrese koolilõpetamise ajal väga kahetised tunded. Tahaks ju, et pojal ometi hästi läheks, aga samas ma ei tahtnud, et ta tuleb mulle iga päev trepi peal vastu või et ma peaksin kuulma, kuidas keegi tema peale proovis karjub, et „mis sa seal teed“ või „ei kuule“. Ma ei kujutanud lihtsalt ette, et ma peaksin seda kõrvalt nägema. Ma ju ei teadnud, kuidas tal üldse teatris minema hakkab. Kui oleks kehvasti läinud ja temast oleks mingi Käbirlinski saanud, oleks seda olnud väga raske taluda.

A. R.: Täiesti sõltumatult mõtlesime ühtemoodi. Hiljem oleme sellest rääkinud, aga otsustamise hetkel mitte.

Lõpetuseks küsin, kui palju on teis ühist ja kui palju erinevat, inimestena?

K. K.: Me oleme temperamendilt väga erinevad. Andres on plahvataja, kes elab kõik kohe välja ja seejärel on konflikt ning halvad asjad unustatud. Mina aga mõtlen veel enne uinumist läbi, miks ta nii ütles või nii tegi, mul võtab ülesaamine aega. Aga peamine on, et elu põhiväärtused on meil samad.

A. R.: Teatri osas samuti, aga ka inimestena on meil arusaamad elust ja eetikast üsna sarnased.

K. K.: Jah, ikka ja jälle avastan, et näe, Andres mõtleb samamoodi kui mina.

A. R.: Aga temperament on meil tõesti üsna erinev.

Ootame huviga, kui need kaks erinevat temperamenti laval kokku saavad.

A. R.: Kusjuures lavastuses saab olema vastupidi, Kersti peab nüüd õppima teistsugune olema. Poeg kannatab ja mõtleb, aga ema paugutab, nii et vähe pole!

Pärast intervjuu lõppu minema seades:

K. K.: (süüdistavalt) Sa sõid kolm kommi ära!

A. R.: (samuti süüdistavalt) Sa jõid terve tassi kohvi ära!