Ray Bradbury oma romaanist „451° Fahrenheiti“

Tõlgitud Ray Bradbury videointervjuust, mille salvestas 2000. aastal filmikompanii Universal. Aastal 1966 valmis Universali alt prantsuse režissööri François Truffaut’ filmiversioon Bradbury teosest.
Inglise keelest tõlkinud Triin Sinissaar.

Minu käest küsitakse sageli, kuidas sündis romaan „451° Fahrenheiti“. Millega ma tol ajal tegelesin, kuhu see lugu paigutus? Ma elasin koos oma naisega Californias, Venice’is [piirkond Los Angeleses – toim], pisikeses korteris, mille üür oli 30 dollarit kuus. Olime puruvaesed ja mu naine jäi lapseootele, niisiis sõitsin New Yorki, kus mul õnnestus piisavalt raha kokku ajada, et meid mõnda aega üleval pidada. Aga samal ajal kirjutasin lühijutte. Kirjutasin novelli pealkirjaga „Jalakäija“, sest ühel hilisõhtul sattusin kokku politseinikuga, kes küsis mu käest, mida ma teen. Ma jalutasin parajasti koos ühe sõbraga. Vastasin politseinikule: „Panen ühte jalga teise ette.“ See oli vale vastus. Teate isegi, on ju väga kahtlane, kui inimene jalgsi käib, ja kui ma vaatasin kõnniteel kummalegi poole, polnud peale minu ja mu sõbra mitte kedagi näha. Niisiis tegi politseinik mulle noomituse ja ma lubasin, et ei kõnni enam kunagi. Läksin raevunult koju ja kirjutasin novelli pealkirjaga „Jalakäija“, mis viimaks avaldati. Ühel õhtul viisin „jalakäija“ ühes teises loos jalutuskäigule, ta pööras ümber nurga ja põrkas kokku noore neiuga, kelle nimi oli Clarisse McClellan. Neiu tõmbas ninaga õhku ja ütles mehele: „Ma tean, kes te olete. Te olete tuletõrjuja. Teie olete see inimene, kes raamatuid põletab.“ Ja üheksa päeva hiljem oli „451° Fahrenheiti“ valmis.

Esmaversioon avaldati ulmekirjanduse ajakirjas Galaxy. Mõned aastad hiljem tuli minu juurde üks noor toimetaja, kellel olid näpud põhjas. Tal oli vaja materjale, mida avaldada, niisiis küsis ta mu käest, ega ma ei saaks müüa talle midagi 400 dollari eest. Vastasin, et mul on „451° Fahrenheiti“ ja ta ostis selle 400 dollari eest ära. See mees oli Hugh Hefner ja lugu ilmus järjejutuna Playboy teises, kolmandas ja neljandas väljaandes. Nii et Ameerika noored mehed – ja vanad mehed – on mulle tänu võlgu, sest ma aitasin sellele ajakirjale alust panna.

Ma kasvasin üles Illinois’ osariigis Waukeganis ja me kõndisime isaga sageli jalgsi mere äärde. Tee peal astusime läbi tuletõrjedepoost, mu isa oli kõigi tuletõrjujatega tuttav ja mõned neist olid meie sugulased. Mina käisin sealsele Dalmaatsia koerale pai tegemas ja teadsin täpselt, kuidas depoos asjad käivad. Üks mu onudest oli tuletõrjuja ja kukkus päästeauto otsast surnuks, kui ma laps olin. Mind haaras väga mõte, et mida hakkame me tuletõrjujatega peale tulevikus, kui saabub selline aeg, kus kõik majad on tulekindlaks tehtud? Meil on siis terve hulk töötuid tuletõrjujaid – mis me nendega teeme? Noh, mõtlesin ma, keerame selle asja pea peale, las nad süütavad tuld, selle asemel, et kustutada.

Mul ei olnud oma raamatule head pealkirja, algne pealkiri oli „Tuletõrjuja“. Aga mind hakkas huvitama, et mis temperatuuril raamatute trükkimiseks kasutatav paber süttib. Helistasin California Ülikooli Los Angeleses, võtsin ühendust nende keemia õppetooliga, aga nad ei osanud mulle vastata. Helistasin Lõuna Carolina Ülikooli ja veel mitme teise kõrgkooli füüsikaosakonda, aga keegi ei suutnud mind aidata. Siis ütlesin endale: tobu, helista tuletõrjedepoosse! Helistasingi siis neile, sain tuletõrjeülema toru otsa. Ütlesin, et ma tean, et see küsimus kõlab jaburalt, aga mis temperatuuril raamatud süttivad? Ülem palus mul hetke oodata, tuli natukese aja pärast tagasi ja teatas et paber süttib 451° Fahrenheiti juures. /—/ Ma ei tea, kas see on tõsi, ma pole tema väidet kunagi üle kontrollinud, aga see kõlab nii hästi, kas pole? Nii see pealkiri sündiski.

Kirjutasin oma lühiromaani California Ülikooli raamatukogus, sest mul ei olnud oma kabinetti. Seal oli võimalik laenutada kirjutusmasinat – kümne sendi eest pooleks tunniks. Võtsin kaasa kotitäie kümnesendilisi ja rentisin endale üheksaks päevaks kirjutusmasina. Kulutasin üheksa dollarit ja kaheksakümmend senti, et oma kümne-sendi-romaan valmis kirjutada. See avaldati ulmeajakirjas. Hiljem kirjutasin seda pikemaks, 50 000 sõnani, ja sellest sai romaan, mida te praegu teate.

Selle raamatu juured on kaugel minevikus. Võib öelda, et need ulatuvad minu vana-vana-vana-vanaema Mary Bradburyni, kelle üle mõisteti kohut Salemi nõiaprotsesside käigus 1580. aastal. Tal õnnestus pääseda, aga temast on juttu kõigis teostes, mis puudutavad nõidu ja nõidade põletamist. Aastate jooksul lugesin ma erinevate Aleksandria raamatukogude mahapõlemisest kolm või neli tuhat aastat tagasi, seda juhtus vist kaks korda kogemata ja üks kord tahtlikult. Hiinas kuulsin jutte raamatukogude ja raamatute põletamisest ja loomulikult tegi seda Hitler Saksamaal 30ndate aastate alguses. Ma olen teatud mõttes raamatukoguinimene. Vaadake, mul ei olnud võimalust kolledžisse astuda, ma olen ennast ise raamatukogudes harinud. Nii et kõik, mis puudutab raamatukogusid, puudutab mind, ja maailmas toimuv ärritas mind, see oli nagu eluküsimus. Sedasorti kõlakaid kostis ka senaator Joseph McCarthy ajal. Midagi märkimisväärset lõpuks ei juhtunud, ta ei saanud otseselt hoogu sisse, aga tegi raamatuid ähvardades siiski paljudele haiget. Kuulsin jutte ka raamatute põletamisest ja tsensuurist Venemaal, mis hiljem läkski täide. Selgus, et nad põletasid miljoneid raamatuid miljonitelt autoritelt.

„451° Fahrenheiti“ on ainus ulmeromaan, mille ma olen kirjutanud. Inimesed kutsuvad mind ulmekirjanikuks, aga ma ei ole seda. „Marsi kroonikad“ on kreeka müüt, egiptuse müüt, see on muinasjutt, fantaasia, seal ei ole mingit ulmet. Aga „451° Fahrenheiti“ põhineb selgelt tehnoloogial ja sellel, mida me laseme televisioonil endaga teha. Ma nägin ette, et kunagi saabub see päev, kus meil on tervet seina kattev televiisor. Nüüdseks on see olemas, te võite lasta endale paigaldada, kui soovite. Samuti oli mul raamatus merikarbiraadio. Mitmeid aastaid hiljem astusid ühed Jaapani filmiinimesed minu kabinetti sisse ja neil oli kaasas maailma esimene pleier. Nad panid mulle klapid pähe ja ütlesid mitu korda: „„451° Fahrenheiti“, „451° Fahrenheiti“.“ Nii et mingis mõttes leiutasin ma selle pagana pleieri, mis on muidugi suure kassettmaki kõrval kõva sõna.

Kui sa oled mõne loo valmis kirjutanud, võid avastada alles aastaid hiljem, miks sa valisid tegelastele sellised nimed. Need lihtsalt turgatasid sulle pähe. Ma ei teadnud isegi, kust ma selle Montagi võtsin, aga see kõlas toredasti. Tegelikult valisin ma Montagi, sest see oli ühe kirjapaberit tootva firma nimi ja mu alateadvus noppis selle üles. Faber, mille nimeline tegelane ilmub välja romaani teises pooles filosoofina, on pliiatsitootja, aga ma ei taibanud seda enne, kui alles mitu aastat pärast raamatu ilmumist. Sa teed neid valikuid, lootes, et tulevikus osutuvad need mõttekaks – ja enamasti osutuvadki. Salamander, mis oli kujundina nii romaanis kui ka filmis olulisel kohal, on seotud Prantsusmaa kuninga François I-ga. Tema embleemil oli salamander, mis legendi kohaselt sünnib tuleleekidest. Ja jälle ei olnud see teadlik valik, vaid alateadvus tegutses, aga sain sellele kinnitust hiljem, kui külastasin François I kuningalossi Prantsusmaal ning nägin salamandri bareljeefi koos tuleleekidega. Aga see oli alles tükk aega pärast romaani ilmumist.

Tuumasõja oht oli alles väga värske, kui ma selle raamatu kirjutasin. Hiroshimast oli möödas ainult neli või viis aastat ja me kõik elasime ärevuses, et see uus leiutis võib meid vigastada või hävitada. Parasjagu arendati välja vesinikupommi ja see mõjus meile kõigile ähvardavalt, nii et kirjutamise ajal kõrgus see teadmine justkui sünge pilvena mu kohal. Aga kui Truffaut hakkas filmi tegema, soovitasin tal ja soovitan ka kõigil teistel aatomipommist loobuda, ma arvan, et teil ei ole seda tarvis. See on üks lisanduv ohuelement, aga tõeline oht peitub teadmiste ja hariduse puudumises.

Mul on kirjastusmaailmas ametlik esindaja, kelle nimi on Don Congdon. Kui ma 53 aastat tagasi naise võtsin, helistas mulle samal kuul Don Congdon, kes töötas ühes kirjastuses toimetajana. Ta ütles, et kavatseb hakata agendiks ja kas minul ei oleks esindajat vaja? Vastasin, et ainult juhul, kui see inimene on minu esindajaks elu lõpuni. Mina olengi see inimene, ütles tema, sobib, vastasin mina, nii et ta ongi olnud minu agent 53 aastat. Ma niiöelda abiellusin temaga samal aastal, kui ma abiellusin oma naisega. Mul on väga vedanud, et minu elus on need kaks tugisammast. Sellepärast ongi see teos Don Congdonile pühendatud.

Raamatu „451° Fahrenheiti“ ajalugu on kulgenud samamoodi, nagu kõigi minu raamatute oma. Lugejad avastavad mind enda jaoks väga pikkamööda. „451° Fahrenheiti“ esmatrükki müüdi esimese aastaga viis tuhat eksemplari, see oli kõik. Edasistel aastatel müüdi kõvakaanelist kaks tuhat eksemplari, seejärel pehmekaanelist väljaannet kümme või viisteist tuhat ja hiljem võib-olla kakskümmend või kolmkümmend tuhat. Nii et kokku teeb see sadu tuhandeid eksemplare, aga seda rohkem kui neljakümne aasta jooksul – see pole mingi bestseller. See on koond-bestseller.

Kui võtta jutuks „451° Fahrenheiti“, tuleb tegelikult rääkida kõigist mu teostest. Igaüks neist on olnud juhus, igaüks on sündinud planeerimata, igaüks on olnud kirg, hullus, suur armastus. Ma olen eluaeg lõbutsenud, ma pole elus päevagi tööd teinud. Olen need asjad ära teinud ja siis siirdunud järgmise asja juurde. Ja igaüks mu raamatutest on minu suur armastus. Ükski pole teistest üle. Ja kõik, mis minuga seoses raamatuga „451° Fahrenheiti“ on juhtunud, on preemia selle eest, et ma mängisin seda mängu puhtalt lõbu pärast, et näha, mis imelikud asjad minu ajusoppides peidus on. See kõik on minu jaoks preemia ja mul on selle üle väga hea meel, aga ma tänan Jumalat, et ma lasin alateadvusel ennast juhtida ega püüdnud luua oma karjääri intellekti abiga – vasak või parem, must või valge, üles või alla, mees või naine, ei mingit sellist jura. Ainult mina ja kirjutusmasin ja tulevik