„Põhjas“ | Põhja valgus

Peeter Torop

Eluruum

Kirjaniku teoste maailma eripära tuleneb selle suhtest kirjaniku isiklikku ja sotsiaalsesse maailma. Maksim Gorki (kodanikunimega Aleksei Peškov, 1868–1936) kujunes kirjanikuks pärisorjuse kaotamise ja teiste 1860ndate aastate reformide järgsel Venemaal. Kuna maad kõigile talupoegadele ei jagunud, siis tekkis ikka rohkem neid, kes külast linna õnne läksid otsima. Kui 1860ndatel sai kogukonnalt külast lahkumispassi 1,3 miljonit inimest, siis 1890ndatel ulatus nende arv 7 miljonini. Osa neist rändas tööd otsides mööda Venemaad. Neist said nn paljasjalgsed, kes oma rännuteedel juhutööde puudumisel end ka kerjamisega elatasid. Teistest said töölised peamiselt linnades, kus tööstus kõige kiiremini arenes. Mitmed talupojad panid aluse töösturite dünastiatele. Ajavahemikus 1863 (esimene linnade loendus) kuni 1897 (esimene ülevenemaaline rahvaloendus) kasvas linnade elanikkond 2,5 korda, 16,8 miljonini. Ametliku statistika andmeil oli 1897 Venemaal 932 linna. Aga siiski moodustas linnarahvas Venemaa elanikkonnast vaid 13,4 protsenti.

Tänu riiklike algkoolide reformile 1864 ja sellele järgnevale külakoolide, pühapäevakoolide, kirikukoolide ja erakoolide tekkimise lainele kasvas kirjaoskus Venemaal 2-3 protsendilt sajandi keskpaigas 22 protsendini 1897 rahvaloenduse andmetel. Samas ei olnud haridustee jätkamine lihtrahval lihtne. 1880ndad tõid kaasa rahvahariduse ministri I. Deljagini ringkirja „köögitüdrukute lastest“, milles soovitati alamrahvast gümnaasiumisse mitte lasta. Samasugused piirangud viidi sisse ka ülikoolides. Aleksei Peškov sai seda tunda omal nahal, kui ei pääsenud 1884 õppima Kaasani Ülikooli.

1884 loodi L. Tolstoi initsiatiivil lihtrahvast lugejale kirjastus „Posrednik“ (Vahendaja), 1885 asutati kirjastus „Narodnaja biblioteka“ (Rahva raamatukogu), mitmed vanemad kirjastused hakkasid samuti üha enam üllitama lihtrahvale mõeldud mugandusi kirjandusteostest, käsiraamatuid ja kalendreid. 1881–1888 tegutses vahelduva eduga lihtrahvale mõeldud teater „Skomorohh“, 1898 aga asutati Moskva kunstiteater, mille ametlik nimi oli esimesel kolmel aastal Hudožestvenno-obštšedostupnõi teatr, mida võiks tõlkida kui Kunstiliselt üldarusaadav teater. Lihtrahvale mõeldud kirjateoste ja lavastuste tekkimine oli osa riigi ja haritud seltskonna püüdest ületada lõhe vene kõrgkultuuri ja lihtrahva argikultuuri vahel.

19. saj. viimase kolmandiku vaimse atmosfääri oluliseks osaks on revolutsiooniline liikumine, mis jaguneb anarhistide, vandenõulaste ja propagandiste vahel. Viimastega seostub 1874 toimunud narodnikute rahva hulka minek. Külakogukonnas sotsialismi nägemine ja lootus, et rahvas hakkab aktiivselt oma õiguste eest võitlema, ei õigustanud end. Vandenõulaste aktiivsus viis 1.03.1881 tsaari tapmiseni, kuid see tõi kaasa vaid repressioonid. Narodnikluse aluseks on kuulus filosoof N. Berdjajev nimetanud usku rahvasse, eelkõige talupoega. Religioosselt meelestatud narodnikud otsisid rahvas tõelise usu, „vene Kristuse“ olemust, sotsialismimeelsed nägid külakogukonnas sotsialistliku kollektivismi algvormi, läänemeelsed leidsid, et rahvuseülene marksistlik tee on Venemaa jaoks parim tulevik.

1874 rahva hulka läinud noored läksid rahva silmi avama sotsiaalsetele probleemidele Venemaal. Suurt edu nad ei saavutanud. 1880ndate hilisnarodnikud ei olnud enam nii optimistlikud, kuid uskusid siiski, et ka väikeste tegude ja eneseohverdusega saab rahva jaoks palju ära teha. Nii rahvas kui noored (pool)haritlased omandasid kultuuripildis romantilise oreooli. Seda väljendasid kirjanduse suurkujud, nagu näiteks F. Dostojevski oma viimase romaaniga „Vennad Karamazovid“ või L. Tolstoi oma 1880ndate jutustuste ja artiklitega ning viimase romaaniga „Ülestõusmine“. Tolstoi vaated mõjutasid paljusid noori maale minema ja seal kommuunidena maad harima. Tekkis ka omaette narodniklik kirjandus, mida Eestis 1950ndatel ka ametlikult eestindati (Uspenski, Pomjalovski jt).

Kirjanduses vähenes huvi romaanide vastu ja kirjutati palju lühivormides, etnograafilistest ja sotsioloogilistest olukirjeldustest romantiliste lühijuttudeni. Ajaloo kõrvale tekkis Venemaa historiosoofline käsitlus Venemaa erilisusest maailmas, mille näitena on eesti keeleski Danilevski „Venemaa ja Euroopa“. Filosoofias kirjutas Berdjajev vene probleemina tragöödia kultuurist, Fjodorov aga vajadusest austada oma esivanemaid (supramoralismi õpetus) ja tunda kohalikku ajalugu, oma juuri. Vaid nii saaks tema arvates vältida Venemaal kaost.

Hinge pimeduses

Maksim Gorki kirjutas oma näidendi „Põhjas“ 1902. aastal. Kuid näidendi lõpp toob meid tagasi aastasse 1887. Biograafilises eelloos on oluline teada, et 1868 Nižni Novgorodis tisleri peres sündinud Gorki jäi kolmeaastaselt isata ja kümneaastaselt emata. Emapoolsed vanavanemad olid ta peamised kasvatajad. Koolitee jäi Gorkil lühikeseks, sest vanaisa laostumine sundis teda tegema erinevaid töid jooksupoisist ikoonimaalija abiliseni. 16-aastasena sõitis Gorki Kaasanisse, kus pärast ebaõnnestunud katset ülikooli pääseda tegi algul juhutöid sadamas ja seejärel pagaritöökojas. Sel perioodil hakkas ta käima illegaalsete ringide koosolekutel, puutus kokku marksistliku kirjandusega ja osales narodniklikus propagandatöös. Selleks ajaks oli ta lugenud Schopenhauerit, Nietzschet ja teisi tollal tuntud filosoofe. Pettumine propagandategevuses tõi kaasa tõsisema kriisi, sest soov parandada maailma oli suur, aga abistatavate vastuseis ja isegi agressiivsus abistajate suhtes veel suurem. Lisaks surid 1887 mõnekuise vahega nii vanaema kui vanaisa. Selles olukorras kaotas noormees elu mõtte. Detsembris 1887 püüdis 19-aastane Gorki end turult ostetud revolvriga Volga kõrgel kaldapealsel kloostrimüüride ees maha lasta. Ta sihtis südamesse, kuid tabas vasakusse kopsu ja pidi kogu järgneva elu kopse ravima. Tatarlasest valvur kutsus abi ja haiglas eemaldati kopsust kuul ning päästeti Gorki elu. Mõni päev hiljem leidis ta haiglas võimaluse juua kloraalhüdraati ning maoloputusega päästeti ta veelkord. Karistuseks lahutati ta neljaks aastaks kirikust.

Noore enesetapja taskust leiti sedel tekstiga: „Minu surmas palun süüdistada saksa luuletajat Heinet, kes mõtles välja hambavalu südames … Minu põrm palun lahti lõigata ja teha kindlaks, milline kurat minus viimasel ajal pesitses.“ Autobiograafiliste sugemetega teoses „Minu ülikoolid“ kirjeldab Gorki, kuidas ta tundis end lolliksteinuna, jätkates kuu aega hiljem tööd pagaritöökojas. Kirjaniku biograafide jaoks selgitab see sündmus enesetappe tema loomingus, kirjanikku ravinud psühhiaatrid seostasid seda aga noore Gorki kalduvusega pidada enesetappu argiprobleemide otsustavaks lahenduseks.

Juba 1888 oli Gorki taas Kaasani lähedal talupoegi agiteerimas, arreteeriti ja politsei jäigi tema tegevusi jälgima. Järgnevatel aastatel vahetas Gorki mitmeid töökohti, proovis edutult asutada tolstoilikku kommuuni, rändas palju ringi, tihti jalgsi, jõudes nii Kaukaasiasse kui Krimmi. 1893 astus ta vabaabiellu ja läkitas kaasale oma esimese teadaoleva autobiograafia. Ta tegi seda Heine eeskujul kirja vormis ja irriteeriva pealkirjaga „Pajatus faktidest ja mõtetest, mille vastastikuse mõju tõttu kärbusid mu südame parimad tükid“. Ämmaemandast kaasa ei jaganud mehe kirjanduslikke huvisid ja paar oli juba aasta hiljem lahus. 1896 abiellus Gorki laostunud mõisniku tütrega, kes teenis leiba korrektorina ja kellest kujunes Gorki tekstide keeletoimetaja. Samal aastal diagnoositi Gorkil tuberkuloos. Haigusega võitlemiseks veetis Gorki suure osa oma järgnevast elust Itaalias. Gorki biograafide vastuoluliseks teemaks on kirjaniku suhted naistega ja tema hüperseksuaalsus. Kirjandusloolastele on aga Gorki teostes silma jäänud rämedavõitu erootika, armastuse vaimse ja füüsilise poole vastuolu.

Kirjanduse valguses

Kirjanikuna oli Gorki oma ajastu laps. Ta tuli kirjandusse romantikuna, tema esikteos on jutustus mustlaste elust „Makar Tšudra“ (1892), samast aastast veel muinasjutuline poeem „Tütarlaps ja Surm“. Kirjanik poetiseeris paljasjalgseid („Tšelkaš“), lõi oma muinasjutte ja legende („Vanaeit Izergil“) ning kirjutas ka proosapoeeme („Laul kotkast“, „Laul tormilinnust“). Sajandi lõpuks jõudis Gorki realismi ja sotsiaalse analüüsini („Endised inimesed“, „Perekond Orlovid“ 1897) ja ka esimese romaanini „Foma Gordejev“ (1899). Romaanikirjanikuna sai ta tuntuks hiljem romaanidega „Ema“ (1906) lihtsa naise sotsiaalsest kujunemisest ja „Artamonovite ettevõte“ (1925) vene kapitalismi loogikast. Endisest talupojast töösturi ja tema kolme poja lugu: ühest saab küüniline kapitalist, teisest kõlblusetu elunautija ja kolmandast revolutsionäär. Kolmas kuulus romaan on „Klim Samgini elu“ (1925–1936), mis vaatleb Venemaal toimuvat nii kriitiliselt, et Gorkil tuli võimudele selgitada, et jutustaja vaated ei ole kirjaniku enda omad. Gorkist kujunes erakordselt kiiresti kuulus proosakirjanik. Kuus aastat pärast debüüti algas tema kolmeköitelise teoste kogu ilmumine. Juba 1902 valiti Gorki Keiserliku Teaduste Akadeemia auakadeemikuks, kuid Nikolai II ei kinnitanud seda otsust.

Draamakirjanikuna oli Gorki väga analüütiline. Ta uuris oma ajastut ja jälgis erinevate seisuste ja ühiskonnakihtide seisundeid käärivas vene ühiskonnas. Esimene näidend „Väikekodanlased“ (1901) näitab võimetust midagi muuta väljaspool oma maja. Teine näidend „Põhjas“ jälgib muutumise võimalusi läbi lootuse, lootusetuse ja nende vahele jääva lohutava vale. „Suvitajad“ (1904) on näidend segaseisuslikest haritlastest, kes on unustanud oma päritolu ja on võitlemise asemel valinud suvitajaks olemise omal maal. „Päikese lapsed“ (1905) käsitleb võitlejate põlvkonda ja samas nende vastas seisvat mustasajalisust. Järgnevad „Barbarid“ (1905), ja „Vaenlased“ (1906). Viimast hakati juba ilmumisaastal pidama esimeseks sotsialistlikku realismi esindavaks teoseks. Tegevus toimub vabrikus ning aluseks on konflikt tööliste ja omanike vahel. Hilisematest näidenditest on tuntumad „Vassa Železnova“ (1910, 1933, 1935) ja „Jegor Bulõtšov ja teised“ (1931), mis käsitlevad vene kapitalismi dramatismi. Gorki näidendid olid tänu oma päevakajalisusele väga populaarsed.

„Põhjas“ (1902)

Gorki on tööprotsessis kasutanud ka pealkirju „Ilma päikeseta“, „Põhi“, „Öömaja“, Elu põhjas“. Näidend sai loa lavastamiseks vaid Moskva kunstiteatris ning Stanislavski oli seal nii lavastaja (koos Nemirovitš-Dantšenkoga) kui Satini osatäitja. Teatri jaoks oli see näidend „uus toon ja mängu maneer, uus olustik, uus omapärane romantika, paatos, ühest küljest teatraalsusega piirduv, aga teisest – jutlustusega. […] Tuli omandada eriline paljasjalgsestiil ja seda mitte segada tavalise olustikulise teatraalse tooniga või jälle näitlejaliku vulgaarse deklamatsiooniga. Paljasjalgsel peab olema avarust, vabadust, tema erilist üllust“ (Stanislavski. Minu elu kunstis. 1949, lk 368). Etendusel oli tohutu menu ning see tekitas ka filosoofilisi diskussioone inimväärikuse ja lohutava vale seoste üle.

1903–1905 jõudis näidend lavale Berliinis, Helsingis, Krakówis ja Pariisis. Tänapäeval on ta aktiivselt vene teatrite repertuaaris. Eraldi tasub nimetada Mogiljovi oblasti nukuteatri lavastust Valgevenes, kus kasutati inimnukke. Eestis on sel sajandil teatrisse jõudnud mitu huvitavat lavastust. Linnateatris jõudis lavale paroodiline versioon, P. Tammearu lavastatud Max Bitteri „Põhhjas“ (2000). O. Titovi huvitas Ugala lavastuses 2008 „see, mis toimub inimeste hingepõhjas“. 2011 sai näidendit näha leedulaste külalisetendusena Oskaras Koršunovase lavastuses NO99 Põhuteatris. Rakvere Teatris tõi J. Sorjanen 2015 lavale kaasajastatud versiooni, milles „kamp inimesi on kruiisilaeval lõksus“.

Gorki „Põhjas“ on ka filmina lavastatud. Muuhulgas on seda tehtud Jaapanis, Indias ja Hiinas. Kuulsaim neist on Akira Kurosawa „Dondzoko“ (Sügavaim põhi, 1957), mille tegevus on toodud ajaloolisse Jaapanisse. Euroopas on ajalooliselt huvitav Jean Renoir’ „Les bas-fonds“ (1936). Nõukogude Liidu lõpliku lagunemise eel ekraniseeriti Gorki näidend 1987 kahes versioonis. Armeenias lavastas A. Petrosjan selle pealkirja all „Põhjas“, Moskvas kasutas J. Karassik varasemat pealkirja „Ilma päikeseta“. Venemaal tehtud värskeim variant, V. Kotti „Põhjas“ toob tegevuse tänapäeva prügimäele. Seega on „Põhja“ tõlgendamises kõrvuti nii sotsiaalne, ruumiline kui psühholoogiline põhi, mis osutab selle sajandivanuse näidendi kaasaegsusele. „Põhjas“ on ikka veel valgust, mida otsida.