Päikesepoja Tiit Pagu katkendlik elukaar

Tiina Ann Kirss
Tartu Ülikooli ja Eesti Kirjandusmuuseumi vanemteadur

Üsna oma mälestuste esimese köite alguses kirjutab Jaan Kross: „1942-e aasta kevadtalvel sooritasin oma esimese katse kirjutada romaan. Ma ei jõudnud sellega küll kuigi kaugele. Aga midagi õppisin vist ka sellest kogemusest.” („Kallid kaasteelised“, 2010) Teose taustmaterjal pärines Krossi emapoolses suguvõsas jutustatust ning selle esimeseks lauseks sai „Ühel suveööl 1873 lõi välk Kose kiriku torni.“ (idem) Krossi huvi kultuuriloolise mineviku vastu on siit kerge välja lugeda. Mainitud teos (millest pole siiani midagi avaldatud) on üks esimestest näidetest Krossi väitest („Omaeluloolisus ja alltekst”, 1998), et tema keeletunnetus piirdub vanavanemate keelemäluga, ulatudes maksimaalselt 1869. aastani.

Siit algavad põnevad vastukäivused. Biograafide ning kirjandusteadlaste pärusmaa juurde kuulub alguste otsimine. Millal kirjanik sule kätte võttis, mustandeid ja märkmikke soetas? Kuidas ja millal temast üleüldse kirjanik sai? Viimases küsimuses on varjul tõsiasi, et kui mõned isepäised isetrükkimised välja arvata, oli avaldamiseks vaja soosingut, kirjastust kui asutust ja (üsna proosalist) protsessi. Need ei sõltunud ainult pildile pürgiva kirjaniku tahtest. Kuna paar aastat tagasi on trükis ilmunud tema „Tiit Pagu“, küsigem, kas Krossi esimene katse romaani kirjutada toimus hoopis värssides ja enne 1940. aasta sündmusi? Pärast oma suuri saavutusi ajaloolise romaani žanris, nagu „Kolme katku vahel“ I-IV (1970–1980), „Taevakivi“ (1975), „Keisri hull“ (1978), „Professor Martensi ärasõit“ (1984), ületas Kross 1990. aastate alguses mälupiiri omaenda kaasaega: pärast pikemat novelli „Väljakaevamised“ (1990) ilmusid mitmed novellid ja lühijutud, mille tegevus toimus sõjaaegses Eestis ja sõjajärgselt Siberi vangilaagrites, seejärel romaanid „Mesmeri ring“ (1995) ja „Paigallend“ (1998).

1920. aastal sündinud Jaan Kross jõudis Westholmi gümnaasiumi lõpetada ning alustada juuraõpinguid Tartu Ülikoolis, kuid arreteeriti sõja ajal saksa okupatsioonivõimude poolt. Ta pääses 1944. a augustikaoses Tallinna Keskvanglast tulema. Ühtlasi väärib mainimist, et ta oli suutnud vältida nii Vene kui Saksa mobilisatsiooni. Aastal 1946 arreteeriti ta Nõukogude võimude poolt süüdistusega, et ta olevat mänginud (ambivalentset) rolli Saksa ajal põrandaaluselt tegutsevas Eesti Rahvuskomitees. Talle määrati karistus Põhja-Siberis Inta söekaevandustes, misjärel teda pidi saadetama tähtajatule asumisele Venemaal. Õigustatult sõnastab Jaan Undusk Krossi kirjanduslikku tegevust aastatel 1942–1954 „üsna juhusliku loometegevuse hõrendikuna“ („Tiit Pagu“ järelsõna, 2020).

Aastal 2020, kolmteist aastat pärast autori surma Loomingu Raamatukogus ilmunud värssromaani „Tiit Pagu“ lugedes tekib Krossi avaldatud mälestuste suhtes järjekordne kummastus. Alapealkirja järgi „värssromaaniks“ nimetatud teost olevat Kross alustanud noorukina enne sõda, saatnud Siberist kirjades areneva värssromaani osi kodustele ja sõpradele, tegelenud käsikirjaga edasi asumisel Abanis 1951–1954 ning Eestis 1954. aasta suvel. Jaan Unduski väitel kirjutas Kross nii „Tiit Pagu“ kui ka mõnda teist varast katsetust nagu poeem „Gameš“ ja värsilise näitemänguna kirjutatud „Marc Edfordi kaitsekõne“ (idem).

Kui küsisin 2005. aastal Jaan Krossilt, kas tal on alles ka kirjavahetust, vastas ta eitavalt. Ellen Niit seletas lähemalt, et sellised paberid olid ohtlikud ning need peideti või võimalusel hävitati. Mõlemad asjaolud võisid tõesed olla, kuid hämmastavalt kirka silmamäluga kirjanik ei soovinud neile rõhuda. Kui oma intervjuu-märkmikus neid otsesõnu-avaldusi lugesin, ei osanud ma näha nende ridade vahele. Kirjad Siberist kodustele (emale Pauline Krossile ja esimesele naisele Helga Pedusaar-Krossile) ning sõpradele Siberisse (Villem Raam, Huko Lumet jt) võisid muidugi säilinud olla, kuid mujal: need ei olnud intervjuu ajal reaalselt Jaan Krossi enda käes. Sinnapaika jutt ka jäi.

Jaan Krossi Siberi-kirjad, mis olid perekonna halduses, andis 2021. a välja tema poeg Eerik-Niiles. („Kallid krantsid. Kirjad vangilaagrist ja asumiselt Siberis 1946–1954”). Krossi Siberi-aastaid on ulatuslikult käsitlenud tema väimees Jaan Undusk neljas artiklis ajakirjas Tuna aastal 2017, näidendis „Suur Siberimaa“ aastal 2020 ja „Tiit Pagu“ järelsõnas.

II

Mida loeme, kuuleme, näeme värssromaanis „Tiit Pagu“? Kuidas sõnalavastus lahendab jutustaja kord lustaka, kord iroonilise tooni? Kui tekstil lõppu pole, kuidas käsitletakse lõppematust?

Küsigem julgelt algküsimusi: mis on romaani tunnused? Kas värssromaan on pikk jutustav luuletus või romaan ehk kui mõlemad samal ajal, kuidas need kaks omavahel kombineeruvad, teineteist nii sisult kui vormilt mõjutavad, toetavad, täiendavad? Mis „Tiit Pagu“ käsikirjast vahepeal sai? Kuidas ja millises vormis ta säilis? Mõnes mõttes (päris kindlasti teadlikult) figureeris autoril Puškini eeskuju, eriti „Jevgeni Onegin“ (1833, Betti Alveri tõlkes 1964), eesti autoritest olid avaldanud värssromaane nii Jaan Kärner („Bianka ja Ruth“, 1923) kui Alver ise („Lugu valgest varesest“ 1931). Kross kasutas äratuntavalt keerulist „Onegini värssi“, mille tagajärjel tekkisid tekstis ummikud ning tühikud ehk puuduvad stroofid.

Traditsioonikohaselt seostub romaanižanr pikavõitu jutustuse ning romantilise armastuse intriigi(de)ga, mõnel puhul maailma avastamise ning eneseteostusega. Sekkumata vaidlustesse, mis tähendab „realistlik“ vs „romantiline“ romaan, nentigem, et „Tiit Pagus“ on mõlemad tunnusmärgid esil.

Tiit Pagu kui peategelase kohta ütleb värssromaani jutustaja, et ta on „’15 aasta mees,“ seega on kiusatus pidada teda 1920. aastal sündinud Krossi alter ego’ks või (olemata) vanemaks vennaks. 1910. kuni 1927. aastal sündinud eesti meeste saatuse määrasid mobilisatsioonikäsud – teenida II maailmasõjas venelaste või sakslaste poolel või otsida riskantseid alternatiive. Üldisemas plaanis teavad kirjanduse lugejad ning uurijad, et kui juba rääkida autori võimalikest alter ego’dest, siis tekib mitu küsimust nii „alter’ist“ kui „ego’st“. Autorile on modelleeritud peategelane Tiit kahtlemata mõlemat, kuid erinevusekraadi valik võib teoses jääda mitmeidki kordi teisenema. Värssromaanis „Tiit Pagu“ hoiab ohje kindlates kätes jutustaja, kes jagab häält peategelasega ning vahel haarab terveks värsilõiguks mikrofoni. Seda, mis Tiit Pagu ümbritsevas suuremas maailmas parajasti toimub, märgib „Tiit Pagu“ jutustaja vähe ning diskreetselt, kuid tähelepanelikule lugejale või teatrikülastajale tekib neist võrgustik, asetades värssromaani tegevusaja 1930. aastate lõppu (1939. a Soome „vaherahu“ ja Saksamaale tagasipöördujad [Umsiedler], vihjed vapslusele jm), jõudes vihjamisi 1940. aasta esimese Vene okupatsiooni aega.

Mitmed Jaan Krossi romaanide peategelased on „päikesepojad“, kes tulevad keerulistest olukordadest välja terve naha ja optimistliku suhtumisega. Isegi siis, kui pealtnäha ei vea, oskavad nad uutes tingimustes uudishimu säilitada ning olukordadest midagi õppida. Krossi Tiit Pagu ei ole erand, kuigi lõpetamata romaanis jääb mitmeid võimalusi õhku. Veel enne saatuslikku verist sündmust, mis määrab Tiit Pagu edasise käekäigu, iseloomustab jutustaja teda järgmiselt: „Täis indu avastada üllust, / kus seda pole – ära otsi / tas mõista-antud mõtteküllust, / ideelist tunglemist ja trotsi … / Neid voorusi tas suurt ei leita. / Kuid samal ajal ära eita, / et tubli annus selget aru / ja lihtsuse veel terved kündid / ning teatud pühapäevavaru / tõtt nõudvat ausust – need on mündid, / mis, vedeldeski rämpsust maas, / veel kaua lõplikult ei rikne.”

Juuratudeng Tiit Pagu ei ole mässumeelne intellektuaal ega veendumuselt revolutsionäär. Boheemlase mõõtu ta ka eriti välja ei anna, kuigi ühel õhtul loobub ta oma korporatsiooni komeršist, et lehitseda kodus Shaw ja Maeterlincki teoseid. Seegi on peamiselt poos, piisab leentoolist ahjusoojas toas. Mõistagi peab romaani Tiit vajalikuks kasvõi iga päev käia kohvikus nimega „Kuldne tiik“. Konvendi ja kohviku vahele jäävad õpingud. Maailmavaatelist selgust üha teravamalt nõudvas ajas on Tiit pigem naiivne kui neutraalne. Ta on harjunud mugavate tingimuste ja elukommetega nii üles kasvades kui Tartus veedetud üliõpilasaastatel. Värssromaani viimastes lõikudes tutvub Tiit tööliste ning nende erinevate meelsustega. Lugeja võib pidada Tiidu mõtisklusi nende kohtumiste ja vestluste üle ning kokkupuudete üle punase liikumise kirjavaraga maailmavaate kujunemise teguriteks – kuid Bildungsroman’i (ehk kujunemisromaani) määratlemiseks jääb siin vajaka. Ka värssromaani romantiline süžee ei realiseeru.

„Tiit Pagu“ jäigi lõpetamata tekstiks,  Jaan Kross oma suurel loominguperioodil selle juurde ei naasnud. Väidetavalt puudus tal selleks huvi või polnud väljavaateid avaldamiseks. Luuletamisega tegeles Kross mitmeid aastaid, kirjutades nii lühikest lüürikat kui proosapoeeme. Omaenda väitel, olles küll avaldanud kaheksa luulekogu, tõlkinud Puškinit, Heinet ja Béranger’d, XIX sajandi esimese poole vastalist prantsuse luuletajat, ning Brechti, loobus Kross luuletamisest täielikult, et pühenduda proosale. Tema panus eesti luulesse kuulus 1960. aastate luuleuuendusse, mõned kriitikud on pidanud teda üheks vabavärsilise luule algatajaks Eestis.

Ka sellest – resoluutsest ning jäägitust üleminekust luulest proosasse – seab „Tiit Pagu“ põhimõttelisi küsimusi. Kas luulest loobumine oli loobumine, või rääkisid kaasa arenevad huvid ja konjunktuur? Krossi ajaloolised romaanid, eriti neis esinevad kirjeldused evivad kujundlikkust ja lüürilisust. Tasub vaid huupi avada Krossi Balthasar Russowi elu ja töö teemaline ajalooline romaan „Kolme katku vahel“ (1970–1980), et tõdeda tema kujuteldud XVI sajandi Tallinna-piltides ja Põhja-Eesti rannikupiltides jõulist lüürilisust.

Oma viimistletuses ning värsitehnika erilisuses on raske taandada „Tiit Pagu“ Krossi juvenilia, nooruspõlves kirjutatud, hiljem kas häbenedes või muudel põhjustel eemaldatud tekstide hulka. Krossi ning väga mitmete tema aate- ja saatuse-
kaaslaste puhul võib küsida: millised avaldamisvõimalused võisid tema nooruses – sõja künnisel – olla? Krossi mälestusi, loenguid (Tartu Ülikoolis peetud vabade kunstide professorina, 1998), kriitikat („Vahelugemised“, 1968–95) ning tema kohta erinevaid postuumselt avaldatud tekste lugedes ei tarvitse nõustuda Jaan Unduski hüpoteesiga, et Kross seadis endale oma Siberi pao-aastatel eesmärgiks saada professionaalseks nõukogude kirjanikuks (Tiit Pagu järelsõna pealkirjaga „Siberi Eesti kirjanik Jaan Kross“). Uurijaid ootavad küsimused nii Krossi värsivormi, tegelaste vermimise ning jutustamisvõtete kohta – teatrikülastajaid aga mitmesuguse häälestusega „Tiit Pagu“ etendused Lavakunstikooli XXXI lennu üliõpilaste poolt Jaak Printsi juhendamisel.

August 2022