„Osnap“ | Osnapist Pansoni

Kuulasin kunagi raadiosaadet, kus Panso rääkis muusikast [„Muusikaline tund“, algselt eetris 01.12.1969 – toim] ja olin väga üllatunud tema haardest. Ma küll teadsin, et ta oli laia silmaringiga ja orienteerus paljudel kunstialadel, aga et ta muusikast niimoodi rääkis, oli üllatav. Ta tundis muusika terminoloogiat, millest järeldus, et ta oli seda õppinud. Nii Konservatooriumis, 1938-41, kui ka hiljem Moskvas, GITISes, oli sõna otseses mõttes ka nooditundmine ehk solfedžo programmi osa. Mind hämmastas, kuidas kõike seda jõuti ja et Panso tundiski nooti. Lisaks tema uudishimu ja huvi, mis tal oli kõige, kaasa arvatud muusika vastu. See kõik jäi mulle kusagile kuklasse tiksuma. Eks ma ikka vast mõtlesin intensiivsemalt Panso 100 peale, sest oli õhus, et midagi peab tegema, aga siis sähvatas mulle lihtsalt ühel kontserdil istudes pähe mõte, et miks mitte teha lavastust muusika aspektist. Esiteks pole seda varem tehtud ja sellest ei teata eriti. Samuti oleks endal põnev teemat uurida, midagi teada saada ja hiljem ka teistele ehk midagi huvitavat pakkuda. Panso ise on nii selles saates kui ka mujal rääkinud, kuidas talle meeldib üle kõige käia orelikontsertidel ja et eriti inspireeris teda fuuga, mis on muusikas kõige keerulisem ja võimsam žanr. Peab muidugi arvestama, et tema ajal, Nõukogude okupatsiooni perioodil kirikutes orelikontserte ei toimunud, see sai olla ainult kas Estonia kontserdisaalis või kui tal õnnestus kuhugi välismaale minna. Ühesõnaga, ta on rääkinud, et käis väga heal meelel orelikontsertidel, kust ta sai inspiratsiooni. Mitte kuidas konkreetselt mingit lugu üle kanda või lavastuses kasutada, aga seal sai ta oma mõtteid korrastada ja koondada. See sarnasus oli mulle samuti algtõukeks. Istudes ise kontserdil, ilma et ma oleksin selle peale intensiivselt mõelnud või selle mõttega sinna läinud, tuli mul samamoodi äkki selline ideesähvatus. Vahepeal muidugi tundus, et võib-olla on see idee liiga suureline või teema liiga tume maa. Aga mind julgustas, et olen saanud teha meie teatris mitu kava, „Eesti teatri laulud“ ja „Eesti filmi laulud“. Esiteks on olemas potentsiaalne seltskond, kellega sellist lavastust teha ja teiseks on need kavad ikkagi õnnestunud ning pakkunud tegijatele ja kuulajatele-vaatajatele nii rõõmu kui ka teadmisi. On oluline, et lavastus oleks hariv. Sest ega me ülearu palju oma kultuurist ei tea – või õigemini, alati võiks rohkem teada – ja see on üks võimalusi ise teada saada ja teistele oma avastusi jagada.

Teema ise on teistmoodi, seekordne kava on siiski ühe isiku ümber ja siin on seda etteantust rohkem. Aga samas ei pea muidugi nii kramplikult kinni hoidma, eks teeme siingi kõrvalehüppeid. Tõmbame paralleele ja toome ajastu mõtteid muusikas välja. Samuti neid isikuid, kellega Panso kokku puutus, kes talle olulised olid või kelle kaudu ta midagi leidis, õppis nii teatris, muusikas kui elus üldse.

Nagu ma enne ütlesin, siis alustuseks fakt, et muusikaõpe oli väga tugev. Üks oli kirjaoskus, solfedžo, nooditundmine – ta on oma GITISe päevikutes lausa noodijooni vedanud ja mingeid harjutusi üles kirjutanud. Teiseks muusikaliteratuur. Ka need literatuuri ehk ajaloo konspektid on muljetavaldavad. Tänasel päeval ei näe ma teatrikoolis sellist süvitsi muusikaõpet. Samas ma arvan, et see oleks väga vajalik, sest muusika on väga tihedalt kõigega seotud, nagu ka kirjandus- ja kunstiajalugu. Kõik on olulised. Teater ongi ju neid sünteesiv kunst ja ma ei tea, miks muusika on praegusel hetkel tagaplaanile jäänud. Miks on tekkinud üleüldine hoiak, et muusika on saanud ainult meelelahutusstaatuse? Ma tean, et see võib-olla selline kulunud stamp-küsimus, aga kas Lavakunstikoolis on Panso hõngu veel tunda? Ta lõi koolkonna ja see kool püsib siiani väga paljudes asjades ikkagi tema mahapandud märkide järgi. On selge, et kool peab muutuma, seda rääkis ta alati ka ise. Panso oli suur tulevikku vaataja, seda õhkub tema tekstides igalt poolt, kuidas mitte tänane päev pole tähtis, vaid kogu aeg peab homsele mõtlema. Kindlasti on koolil paremaid ja ka kehvemaid päevi, vahel tuleb midagi paremini välja, vahel vähem, aga see karkass, mille Panso suutis rajada, mis on väga võimas asi, kõige suurem saavutus ehk, see püsib.

Just see, kuidas ta kõike kirjeldab, kui hea sõnavalitseja ta on – ja seda juba noorena, see on inimesel suur and. Aga, nagu ta ise alati ütleb, ega talent üksinda ei tähenda mitte midagi, sellega tuleb tööd teha. Kirjutamist alustas ta juba varakult ja kahel suunal. Esiteks kirjutas ta följetone ja naljalugusid ajalehtedesse, millega ta teenis ilmselt endale ka taskuraha. Teiseks on ta juba varakult, 18-19-aastaselt, kirjutanud mõned portreed oma õpetajatest. See näitab suurt meisterlikkust ja oskust tähele panna. On üks asi, et sul lihtsalt sulg lippab, hoopis teine asi aga, et sa oskad teha üldistusi ja märgata olulisi punkte kellegi portreteerimises. See on tavaliselt küpse inimese tunnus, niisiis on tal kirjutamisoskus olnud tõesti väga-väga tugev. Kõik raamatud, nii „Portreed minus ja minu ümber“, reisikirjeldused kui ka „Töö ja talent näitleja loomingus“, on väga kaasaegsed, neis ei ole mingisugust aegumise märki.

No soovitav oleks! Mitte, et ei saa ilma hakkama, aga need on lihtsalt nii head teosed. Vähemasti „Portreed minus ja minu ümber“. Minu arvates võiks seda nimetada Eesti kirjanduse klassikaks ja see on väga hea lugemine. Nii et see ei tee kellelegi paha, sest mida rohkem tead, seda huvitavam on. Nagu ütles Goethe: me näeme ainult seda, mida me teame. Sinu praegune lavastuse kokkupanemine ja info otsimine, näiteks Kassaris käimine, meenutab mulle seda teekonda, mille Panso oma portreedega ette võttis. Näiteks kuidas ta käis Nikolai von Glehni kohta materjali otsimas ja inimestega rääkimas. See oli huvitav, kuidas ka Panso sattus alati igasugustesse situatsioonidesse. Ta ise ütleb, et tema süsteemitus teatud asjades on viinud teda sellistesse kohtadesse kohtuma selliste inimestega, kuhu ta süsteemi järgi ilmselt ei oleks jõudnud. Mul oli mõte Kassaris pigem kohalikku õhku sisse hingata ja niisama olla ja vaadata, võib-olla kui on mõni inimene, kellega rääkida, kes mäletab, siis on hästi. Aga pigem arvasin, et ei ole. Ent kuidagi järelikult pidin sattuma just nende inimeste juurde ja seal oli tõesti huvitavaid kokkusaamisi. Ma ei ütleks, et ma nüüd midagi põhjapanevalt uut teada sain, eks ta ju on oma raamatus „Naljakas inimene. 1, Kassarimaa“ palju ära kirjutanud, aga neid lugusid kasvõi korduses kuulata on tore. Oli huvitav, et inimesed mäletavad. Muidugi, teda ei saa mitte mäletada, ta oli nii silmatorkav kuju. Oli tore äratundmine, et need jutud ikkagi olidki nii juhtunud, nagu ta on need kirja pannud.

Muidugi. Kas või see, et ta mängis koduorelit, mille tema isa, kuldsete kätega mees, nagu Panso on tema kohta öelnud, ise ehitas. See orel on praegugi veel Kivimäel olemas. See on küll väga kehvas seisus, aga museaalina võiks see vabalt olla kusagil eksponaadiks. Orel oli väga oluline asi Panso elus. Ta on rääkinud, kuidas igal pühapäeva hommikul isa laulis ja mängis orelit, Panso ärkas selle saatel. Sellest ta sai aru, mida tähendab pühapäev ja mis on argipäev.

Neid mõtteid on minu teada kunagi heietatud, kas Kivimäel võiks midagi olla. Muuseum on praegu nii muutuv mõiste. Ma ei arva, et igast heliloojast, igast tegelasest peaks olema selline “tuba, voodi ja kapp” taoline asi. Aga kasvõi sellesama oreli eksponeerimine, võib-olla oleks isegi rohkem tolku, kui see oleks näiteks meil siin, teatris, mille rajaja Panso on. Ka Mart Saare orel on ju tehtud ühe tema sugulase poolt. Ta oli lihtne metsamees, keda hüüti toru-Jakobiks, sest terve ta elamine oli torusid täis, ja ta tegi oreleid, kuigi polnud seda mitte kusagil õppinud. Mõelda vaid, kui meisterlikud need ehitajad pidid olema. Saare orel, mille ta sai 1887. aastal, töötab siiamaani. Koduoreleid ehk harmooniumeid oli ikkagi väga palju ja neid leidus ka vaestes kodudes. Järelikult oli alati keegi, kes seda ka mängida oskas, ega see koduorel niisama nurgas ei seisnud. Kõik see aga näitab väga austavat suhtumist muusikasse ja oskused olid tollal suuremad, kui me võib-olla esialgu ette kujutame.

Võiks märksa rohkem olla. Kasvõi tema reisimise kirg, mida kõike ta kaasa on toonud. Ta oli väga suur maskihuviline. Kindlasti võiks see olla kusagil paremini eksponeeritud.

Muusika aspekt on ilmselgelt minu vastutusala, aga selle laiendamiseks, veel mingite baasteadmiste saamiseks, loeb igaüks erinevaid tekste. Pansol joonistuvad portreede raamatus välja mõned näitlejad, kellesse ta on eriti kiindunud, või õpetajad, kellest ta väga lugupidavalt räägib, kelle kohta võiks rohkem uurida. Mitte keegi ei jõua kõike lugeda, niisiis teeb igaüks kas mingisugusest teosest, kellestki või millestki ülevaate, et me saaksime rohkem materjali, erinevaid variante vahelugemisteks. See on tõesti kogu trupi ühistöö.

Lavastuse pealkiri on Osnap, selle nime all kirjutas Panso nooruspõlves oma följetone ja ka portreid, mis lehtedes ilmusid, mistõttu tundus see hea koht, kust alustada. Selge see, et Osnapist sai hiljem Panso. Lavastus tuleb hästi kirev, nii nagu Panso isegi oli, seal peabki olema erinevaid žanre seinast seina. Ka muusikas vaimustus ta väga erinevatest asjadest. Üks asi oli orel, aga see ei olnud ju ainus. Näiteks kirjeldab ta, kuidas ta sattus džäss-kontserdile. Ta ütleb, et džäss ei ole küll tema esimene armastus, aga ta imetleb, kuidas pillimehed suudavad improviseerida ja kui meisterlikud nad on. Või mil moel ta räägib Bellmani lauludest, kui vaimukad, kui elusad ja kui mahlakad need on. Aga Bellmani laul ja orelimäng, need on nagu öö ja päev! Selles samas saates, mida enne mainisin, räägib ta ka rahva- ja koorilaulust, mis on talle eriti hingelähedased. See näitabki tema haaret ja oskust kohanduda, aru saada, et siin on see võlu, tollel asjal on too võlu. Nii on ka meie kava – seinast seina. Oma lavastustes kasutas ta muusikaliselt samuti väga erinevaid autoreid ja stiile. Aga see ei ole meie tüki peamine fookus, oluline on pigem muusika üldisemalt. Panso suhet muusikaga kirjeldab hästi, kuidas ta on rääkinud, et muusikas on väga head terminid. Nad on lühikesed ja täpsed, saab öelda ühe sõna ja näitleja saab kohe aru, ei pea pikalt seletama. Panso otsis just nimelt ehedust ja lihtsust. Ta rändas palju mööda Eestit ringi, aga Kassari oli üks ta meeliskohti. Ta sai väga hästi kõigiga jutu peale, sõltumata nende ametist või positsioonist. Sealt kogus ta endale materjali, missugused on inimesed. Ta tundis inimesi ja Kassaris oli tema jaoks inimnatuuride galerii kõige rikkalikum. Ta oskas inimest lugeda ja tähele panna. Pansol on oskus näha kogu aeg suurt pilti ja samas ka detaile. Ka tema raamatutes on üldistus ja detailide rohkus paralleelselt. See on Panso väga tugev külg, mis on režissöörile väga tähtis.

Mulle meeldib samamoodi jalgrattaga mööda Eestit sõita, mööda kultuuriloolisi kohti. Eriti tore on käia neid läbi koos noorte inimestega, vaadata nende silmade läbi, mida nad märkavad ja millest vaimustuvad. See on suur nii-öelda toiteallikas ja muidugi ikkagi raamatute lugemine, kirjasõna ei asenda millegagi.