Noppeid Uku Uusbergi intervjuudest Eesti meediaväljaannetele kevadel 2021

Pealinn, 14.06.2021

Teatris on teatud arhailine olemus, mis selle kiirustava maailmaga koos justkui tegelikult ei muutu. Teatris on mingid seadused täiesti samad, mis aegade algusest peale. See on midagi, mida ma väga kalliks pean. /—/ Ma loodan, et saame viie aasta pärast rääkida paljudest erinevatest vormiilmingutest Linnateatris ning samal ajal hästi hoitud sõnateatri kvaliteedist. Mulle tundub, et Linnateatris on teatrikunstiline väärtusruum inimestel sarnane. Tõekspidamised, kuidas on hea teatrit teha, ühtivad ka minu omadega. /—/ Hea teater on minu jaoks iga kord innovatsioon, vaataja sees sünnib uuendus. Alati, kui vaataja on millegagi kaasas. Selletõttu ei oska ma kaasa arutleda teatri moderniseerimise ja uuenduslikumaks muutmise suhtes. Omavahel suheldes on teatrit tehes alati laual kõige moodsamad kaasaegsed mõtted. See kõik elab edasi kokkulepetes, millest sünnib teater.  Kui vaatajas saalis viibides innovatsiooni ei sünni, polnud ilmselt teatrit … /—/ Iga teatrilavastuse algimpulss on minu arvates soov olla ühiskonna peegel või parandaja. Tähtis on minu jaoks, et selle käigus jääks alati alles ka teater, saladuse õhustikuga kunstiline kogemus. Aga nähtamatul moel on iga prooviprotsess kuidagi seotud kodanikutundega, nii lavastajail kui näitlejail.

Maaleht, intervjuu Margus Mikomäele, 19.05.2021

Repertuaariteater on etendusasutus, mis peab andma etendusi ja looma uut repertuaari. Ma olen alati mõelnud et hea repertuaariteater võiks olla midagi veel … Ja see „midagi veel“ on, mida tahaksin koos inimestega, kes seal töötavad, hakata otsima. /—/ Kõige selle all, mida me teeme, on ju veel midagi. Armastuse metafüüsika, milles me viibime, millest saavad sündida erinevad vormid, ilmingud … moodustis, mida võib mõnikord nimetada kunstiks.

Eesti Päevaleht, intervjuu Peeter Kormašovile, 21.05.2021

Minu plaan on ikkagi Linnateatrit tundma õppida, kuulata välja unistusi ja hakata leidma inimesi, kes võiksid neid ellu viia. Esialgu mitte ise lavastada. On väga palju lavastajaid, kellega olen juba elu jooksul kogenud ilusat mõtlemise partnerlust, kellega koos mõtlemine on olnud nagu tants. Lisaks kirjanikud, heliloojad, filmirežissöörid, kellega olen pidanud häid dialooge. On palju inimesi, kellega koostööst saab trupiga midagi sündida.

Postimees, intervjuu Heili Sibritsale, 22.05.2021

Täna on justkui innovaatilisem, vormilisem ja installatiivsem teater hinnatum. Tundub justkui, et sealne kujundlik maailm võimaldab publikul rohkem ise mõelda. Aga minu meelest psühholoogilises teatris, kui seda lähemalt uurida, saab olla sama tugev kujundlik maailm. Vaatajana on mul erk olla, kui seal sees on saladus, millest ma täpselt ei saa aru, aga millele tahan jälile jõuda. Sõnateatrit saab teha muidugi ka nii, et on hea tekst ja siis lavastaja nii-öelda produtsendina kutsub kokku trupi, igaüks teeb kuidagi, aga tulemuseks on sageli vaesema psühholoogiaga sõnateater, mis muutub lihtsalt kirjanduse pikenduseks teatrisaalis. Nii nagu ilma saladuseta installatiivne teater on ainult kujutava kunsti laiendus teatrisaalis. Teatriks on vaja midagi veel. Et sünniks saladus. Näitlejad ju suudavad alati usutavalt laval asjad ära öelda või tegutseda. Natukene harjutada ja tuld. Aga saladus sünnib, kui lavastaja ja näitlejad leiavad veel midagi … See ongi meie ülesanne.

Ehitame vabadust ja võrdsust, ilma vendluseta. Ja see kõik on muutnud elu ainult majanduseks. Tegelikult võiks jätkata sealt, mille katkestasid sõjad. Minu meelest tuleks hakata uurima, kuidas sünniks vendlus. Miks ei kaasne vabaduse ja võrdsusega koos vendlust? Meil tuleks üles otsida see vendlus.