Näitlejajutud | Teatrisituatsioon muutub pidevalt
Intervjuu Anu Lambi ja Andrus Vaarikuga.
Vestles Laurits Muru.
LAURITS MURU: Teie tulite siia teatrisse pärast lavakooli lõppu ehk aastal 1982. Millisesse teatrisse te tulite? Milline oli selle teatri õhustik?
ANDRUS VAARIK: „Õkva joodikute meka“, nagu Helene Vannari ütles. Ei, meie tulime Karusoo juurde. Merle oli hästi ülbe, ta ütles, et ma võtan kõik, kes tahavad. Kas sa ei mäleta niisugust asja?
ANU LAMP: Mind kutsusid Merle ja Lembit Peterson. Seda ütlust ma ei mäleta.
A.V.: Tänu meie viimastele diplomilavastustele oli meil Merlega selline intiimne ja väga usalduslik suhe.
A.L.: Merle tegi meiega esimesena oma dokumentaaltükke. „Meie elulood“ ja „Kui ruumid on täis“. Vene ajal, kui Eesti ajaloost ei saanud rääkida. Me oleme vist ainus lend, kellel on midagi ära keelatud. „Kui ruumid on täis“ keelati ära. Aga me mängisime seda tükki minu mäletamist mööda viiel korral erinevatele komisjonidele. Neile etendustele saime ka tuttavaid kutsuda. Nii et seda lavastust ikkagi nähti. Nende tükkide tegemine oli täielik avanemine. Me ise ütlesime, et me saime kursuseks siis, kui me rääkisime kõik need asjad lahti. Selle pealt tuli see, millest Andrus praegu räägib.
A. V.: Jah, me olime väga Karusoo lapsed. Ja meie kursuselt läks üks tugev grupp Endlasse ja teine tuli siia.
A.L.: Kui ma tulin teatrisse, olin oma teise lapse ootel. Siin teatris olid Karusoo, Peterson, Komissarov, Unt, Kilvet, aga ega ma ei teadnud täpselt, mis õhustik siin on. Oli tajuda, et siin on erinevad leerid. Kuu aega pärast seda, kui laps veebruari lõpus sündis, toimus teatris suur koosolek, kus olukord läks väga pingeliseks. Tahtsin väga sellele koosolekule minna, sest teada oli, et olukord on konfliktne. Tahtsin aru saada, mis teatris toimub. Sa ei mäleta seda?
A. V.: Ei-ei … Mina mäletan üldse väga vähe.
A.L.: See oli hästi terav situatsioon, inimesed ütlesid üksteisele väga karme sõnu. Aga mina olin äsja olnud millegi nii suure juures nagu sünd. Mulle tundus seda kõike kõrvalt vaadates, et kõik need asjad, millega inimesed tegelevad, on nii väikesed ja tähtsusetud. Ja nii palju tehakse üksteisele haiget. Mõttetu tüli. Nagunii tabab meid surm. Mingi kõrvalpilk oli sellele olukorrale. Ning mu esimese aasta lõpuks oli teatris situatsioon juba muutunud. Lembit ja Merle lahkusid, see teater, kuhu me tulime, oli juba muutunud. Aga teatrisituatsioon muutubki pidevalt.
A.V.: Kas sa tõesti 83ndal aastal mõtlesid, et niikuinii me sureme ära?
A.L.: Ma olen hiljem mõelnud, et kummaline jah, ma vaatasin nagu mingist igavikulisest vaatepunktist järsku seda kõike.
L.M.: Mis olid teie esimesed rollid?
A.L.: Georg Bernanrd Shaw’ „Pühas Johannas“ mängisin ma paaži. Mu esimesed sõnad olid: „Jäälind, näe, jäälind!“.
A.V.: Ja mina olin samas lavastuses Reimsi peapiiskop. See oli mulle šokeeriv pakkumine, mängida sellist teoloogilist intellektuaali. Ma olin ju patoloogiliselt noor selle rolli jaoks.
A.L.: Mul on selle lavastusega üks mälestus, mis iseloomustab aega, milles me elasime. Näidendi tegevus toimub 15. sajandil, aga lõpus hüppab 20. sajandi algusesse, kui Jeanne d’Arc kuulutatakse pühakuks. Ja sealsamas Reimsi katedraali ees seisab püha Jeanne d’Arci kuju ning Katrin Saukas, kes mängis Jeanne d’Arci, ja Sulev Luik, kes mängis Winchesteri kardinali kaplanit, kirjeldavad seda kuju. Ma vaatasin saalist proovi pealt ja mõtlesin: „Vaesekesed, te ei saa mitte kunagi siit riigist välja. Te ei näe seda Jeanne d’Arci kuju ju mitte kunagi.“ Ja ma hakkasin nutma.
A.V.: Jaa, see on väga täpne kujund selle aja kohta. Selles nii-öelda igapäevases olmegulaagis, kus me elasime, oligi teater nii tegijate kui ka vaatajate jaoks mingis samasuguses funktsioonis. Me teadsime, et me ei näe kunagi Reimsi katedraali, aga me võisime sellest aimu saada.
A.L.: Vaimus võime lennata priiks.
A.V.: Võimalus teatris töötada oli sel ajal ikkagi meeletu privileeg. See väljavalitu tunne oli suur, sest kontrast selle eluga, mis oli väljaspool teatrit, oli nii järsk. Ma olen nalja teinud, et võib-olla on see ka tegelikult loogiline, miks nii palju joodi. Sellest võimalusest ei tahetud lahti lasta, igal õhtul oldi veel koos, hoiti kinni sellest võimalusest, mis meile on antud. Nagu džässmuusikud ütlevad, et te ei kujuta ette seda vaakumit, mis on peale neljatunnist jämmi lavalt maha tulles, see tuleks nagu millegagi täita. Nüüd on meil need võimalused olemas ja seda räiget kontrasti ei ole. Sul ei ole vaja mingit tuimestust, et minna teatrist tagasi ellu ja see on loomulikult väga tore.
A.L.: Aga mingid asjad oli vist tinginud sõda, joomise näiteks, lihtsalt selleks, et unustada olnut. Ja paljud inimesed hakkasid sõja ajal suitsetama, sest toitu ei olnud ja suits võttis näljatunde.
A.V.: Me oleme ikkagi see unikaalne põlvkond, kes ei ole Euroopas sõda tundnud. Sellist aega pole Euroopas kunagi varem olnud, et on olemas üks põlvkond, kes ei teagi sõjast midagi. Aga ma arvan ka, et nõukogude aeg süvendas eestlaste unikaalset teatriarmastust. See oli vaimne väljakutse etendusest aru saada. Kujundite tõlgendamine ja dešifreerimine.
A.L.: Kui ma autojuhilube tegin ja hakkasin liiklusõpikust reegleid õppima, oli mul väga raske uskuda seda, mis on kirjas. Et kas see vastab kõik üksüheselt tõele või tahetakse sellega midagi öelda? Ma olin harjunud lugema seda, mis on sõnade taga.
A.V.: Nagu Taavi Eelmaa ütles: „20. sajandil oli paranoia puudumine vaimuhaiguse esimene tunnus.“
A.L.: Mark Soosaar tõi KUMU dokumentaali-kolmapäeval oma 80. sünnipäeva tähistamisel ilmeka näite, kuidas võim omakorda kujundeid tõlgendas. Soosaar tegi doki kunstnik Aino Bachist, kes oli võimude silmis igati heas kirjas. Tema abikaasa Kaarel Liimand oli hävituspataljonis. Film pidi teles eetrisse minema, aga sama päeva hommikul teatati Soosaarele, et seda siiski eetrisse ei lasta, seal olevat nõukogudevastaseid kaadreid. Soosaar küll võitles eetriõiguse välja, läks keskkomiteesse, ütles, et täna õhtul istuvad televiisori juures Aino Bach ja tema väärikad sõbrannad, vanad kommunistid Alma Vaarmann ja Olga Lauristin, kes olid Eesti ajal vangis. Ja nad kõik tahavad vaadata filmi. Ja nii lasti film siiski eetrisse. Vastates küsimusele, mis seal dokis siis nõukogude võimu vastast oli, ütles Soosaar, et ainus asi, mida ta põhjuseks oskab arvata, on see, et ta filmis Aino Bachi tema kunstihoone ateljees, Bach toppis pudelisse punaseid pihlakamarju ja aknast oli näha, et üle Võidu väljaku läks samal ajal punalippudes oktoobriparaad. Sellest kujundist võidi lugeda välja midagi võimuvastast.
Ajastu iseloomustuseks veel, et ma nägin viieteistaastasena kolm korda „Tantsu aurukatla ümber“, aga kolmes erinevas faasis. Esimene kord ilma kärbeteta, siis teine kord, kui Panso oli saanud infarkti, ja kolmas kord, kui Panso oli lavastusse teinud kärpeid ja muudatusi. Pärast seda etendust, kui Panso oli saanud infarkti ja kõik teadsid, et tal on infarkt, ei kõlanud tüki lõppedes mitte aplaus, vaid inimesed tõusid püsti ja seisid vaikuses.
A.V.: See oli veel siis, kui etenduse lõpus püstitõusmine oli šokk.
L.M.: Teatriringkonnas on niisugune väljend, et esimesed kümme aastat on õpipoisiaastad, kuidas teie sellesse arvamusse suhtute?
A.V.: See on ikka elukestev õpe.
A.L.: Jah, aga selleks ajaks oled sa saanud palju mängida, sest kõik ju vajavad noori inimesi. Selle aja jooksul juhtubki palju.
A.V.: Aga sa pead olema ikkagi arenemisvõimeline, sest publik muutub ju ka aina nooremaks. Ja ühel hetkel võib juhtuda, et kui sa jääd kuhugi oma aega kinni, siis publik ei oska enam sinuga samastuda. Näitleja orgaanika paradigma muutub kuskil kümne aasta kaupa. Meie oleme oma ea tõttu paratamatult Eino Baskini kooliga. See tähendab puänteerimist ja vaimukuse väljatoomist. Ma olen aastakümnete jooksul õppinud seda juba täitsa meisterlikult valdama, aga noori jälgides ma näen, et selleks on tegelikult ka muid vahendeid, palju peenemaid võimalusi.
A.L.: Mina jälgin samuti noori. Aga praegu on tulnud selline seriaaliorgaanika ja sellega kaob ära mingisugune teatraalsus.
A.V.: On kõrgem pilotaaž olla orgaaniline ja ikkagi publikuni jõuda.
L.M.: Kas nüüd, kui te olete tegelenud näitlemisega üle neljakümne aasta, tunnete ennast enesekindlamalt kui pärast kooli lõppu?
A.L.: Ei tunne, vastupidi, pigem tekib see laval olemise hirm, tsiteerides Lagarçe’i „Meie, kangelasi“. Või kuidas sul?
A.V.: Enesekindlus kaob, aga samal ajal see hirm ka väheneb minus. Ka edevus atrofeerub ja ma tunnen, et ma ei pea iga hinna eest pakkuma uut kvaliteeti. See ei ole enam nii elu ja surma küsimus.
Noorsooteatri kollektiiv sügisel 1985.
L.M.: Kas teile meeldib pigem proovisaalis otsida või etendusi mängida?
A.V.: Ma olen andetu mõtleja. Ma ei ole eriti lahtise peaga, selles mõttes, et mul puudub nagu üksimõtlemise oskus. Ma pean olema dialoogis. Mul ei ole selliseid vaimseid võimeid, mis aitaksid mul ainult üksinda rolli ette valmistada. Vist sellepärast olen ma terve oma elu elanud niimoodi, et minu jaoks on protsess tegelikult tähtsam kui resultaat. Üks prooviperiood on liialt pikk aeg, et seda loomisraevu peale raisata.
A.L.: Üldse tervet elu, mis on niigi lühike.
A.V.: Aga sellest saad sa aru alles siis, kui oled ligi seitsekümmend juba.
A.L.: Mulle meeldib ka prooviperiood, aga ma naudin seda, kuidas etendusi mängides hakkavad tööle mingid uued asjad. Mul on väga tore vaadata näiteks „Õpetatud naistes“, kuidas partnerite rollid iga etendusega järjest arenevad.
L.M.: Kuidas saavutada seda, et näitleja laval ei valetaks?
A.L.: Mulle tuli kohe meelde Epp.
A.V.: Jaa, kui Epp tunneb ise, et ta valetab, siis ta vihastab niimoodi, et kolm sekundit ei mängi. Ta on lihtsalt nii vihane enda peale. Ja siis võtab ennast kokku ja mängib edasi. See on see võime erutuda mõttest, nagu ütleb Panso. Sa teed selle tegelase mõtted nii enda omaks, mõtled nad täiesti läbi, tunned seda mõttemaailma ja seda loogikat, et tõesti vallanduvad su enese isiklikud emotsioonid. Sealt tuleb see ausus.
A.L.: Aga oluline on ka see, et sa pead saama mängida, palju tööd teha.
Jean-Luc Lagarce, „MEIE, KANGELASED” Põrgulaval, 2009
L.M.: Mis on näitlejas kõige olulisem?
A.L.: Võib-olla ikkagi see inimene. Kas on võimalik olla väga hea näitleja ja samas inimesena …
A.V.: See paistab välja, jah. Aga see nõuab väga palju professionaalseid käsitööoskusi, et see inimene oma agendaga sealt lõpuks paistma hakkaks. Ausalt öeldes peab näitlejal ikka õnne ka olema. Kellega sa kokku satud ja mis materjalidega sa kokku satud ja kas sa kehastad publiku jaoks midagi sellist, kus ta ennast ära tunneb. Seal on mingid sarmi, karisma ja seksapiili faktorid ka veel juures. Seal on nii palju mitteanalüüsitavat.
Minule meeldib püsirepertuaari teatris töötada, sellepärast et kõik need igasugused projektid võivad väga vahvad ja efektsed olla, aga ma olen aeglase küpsemisega ja tihtipeale individuaalse töö oskusteta. Ma saan valmis võib-olla palju hiljem kui teised, esietenduseks mitte kunagi. Ma ei vastuta veel oma rolli eest, sellepärast ei kutsu ma ka kedagi esietendusele.
Igasugused sellised ühekordsed projektid on nagu juhuslikud vahekorrad, need võivad väga toredad olla. Aga töötamine püsirepertuaari teatris, mille kvintessents oli mängida üksteist aastat „Kes kardab Virginia Woolfi?“, see on nagu armastusabielu. Töötada proovides mingi materjali kallal ja siis töötada sellega laval veel aastaid edasi. Repertuaariteatris ei ole iga etendus resultaat, vaid tegelikult osa protsessist. Ja see annab mingi vabaduse, mitte vastutustundetuse, aga vabaduse.
L.M.: Mis on see ideaal, mida üks lavastus või etendus üldse pakkuda võiks?
A.V.: Ma ei tea, mis see võiks olla. Ma arvan, et me mõlemad oleme nii vanad kalad, et me ikkagi tunneme seda, et kas me suutsime anda sel õhtul oma parima.
A.L.: Mina olen kogenud ka ebaadekvaatsust iseenda hindamise suhtes.
A.V.: Ja seda ka, aga samal ajal on minus tekkinud ka mingi ülbus. Ilmselt tänu sellele, et mul on mingid omad parameetrid ja etalonid, mille järgi ma asju ajan. Ja ma ei oska mõelda niimoodi, et nüüd ma tegin publikule täna õhtul küll selle asja selgeks. Teater ei ole õhtukool.
A.L.: Mulle meeldib Šapiro väljend. Ta ütles, et ühe lavastuse eesmärgiks võiks olla anda tõuge vaataja hingelisele arengule. Näiteks kui Riho Sibul käis Šapiro „Isasid ja poegi“ vaatamas, siis pärast etendust valdas teda piinlikkustunne, et ta pole ammu oma isal Järvakandis külas käinud ja järgmisel hommikul ta sõitiski koju.
A.V.: Mulle endale meeldib teatrikogemusena see, kui ma vaatajana üllatun iseenda reaktsioonide peale. Nüüd ma naeran küll vale koha peal, issand, nüüd mul läksid silmad küll päris mõttetu koha peal märjaks. Ma leian endas midagi, millest mul veel aimugi ei olnud.
L.M.: Kas näitleja on pigem autor või interpreet?
A.V.: See käib lainetena. Mingil hetkel näitlejad tunnevad, et nad ei taha olla lihtsalt interpreedid. Neil peab olema isiklik agenda ja sõnum. Aga ei ole ju alandav olla ka interpreet. Vaadake näiteks Berliini filharmoonikuid, nad on ju kunstnikud, autorid, aga nad ei eksi ühegi noodiga. On kõrgem pilotaaž olla üks väike mutrike hästi töötavas masinas. See on suur asi.
A.L.: Primus inter pares. Parim võrdsete seas. Ma arvan, et meie koolitus oli juba teine, see oli interpreteerimisele rajatud. Konservatooriumis oli isegi interpreteerimise osakond. Interpreteerija kõlas uhkelt.
A.V.: Lavastajad võiksid ka olla rohkem interpreedid. Nad võiksid olla rohkem kirjanduse teenistuses.
A.L.: Kõigepealt tuleb aru saada, mis materjaliga üldse tegemist on. Näidendi lugemise oskus.
L.M.: Kas teater on teie jaoks mingisugune kokkutulemise vorm? Üks Riia Uue Teatri näitleja on teatri kohta öelnud, et vaataja ostab meie juurde pileti, et istuda paar tundi pimedas ja oma kurva elu üle järele mõelda.
A.V.: See ongi võib-olla see, et ma olen seal pimedas ruumis ja tunnen, et ma ei ole üksi üksinda. Et me oleme koos üksinda. See on väga eestlaslik ka vist. Öeldakse, et me oleme teatri usku, aga kui mõelda, kui vähe me kirikus käime ja kui palju teatris, siis see ütleb eestlaste jaoks teatri funktsiooni kohta midagi vist. Me nagu saame üksteise käest midagi sellist, mida paljud rahvad saavad võib-olla kirikust. Just sellepärast on teater meie jaoks oluline.
L.M.: Kas selles ei peitu oht? Kui publiku toetus ja teatriarmastus on niivõrd suured, siis võivad tegijad muutuda mugavaks?
A.V.: Ma ju tean, et kui ma lähen lavale ja lihtsalt näitan paljast perset, siis sellega ma publiku poolehoidu ei võida, selleks peab ikka pingutama. Ma tean, et nemad, vähemal või rohkemal määral, pingutavad seal saalis. Kui ma lavastan või mängin, siis ma püüan endale ikka aegajalt meelde tuletada: „Mängime endasugustele.“ Ärme püüa pugeda. Publik on nutikas.
L.M.: Milline on teatri roll tänapäeva üha kiiremas, presenteerivamas ja ebakindlamaks muutuvas ühiskonnas?
A.L.: Kui ma vaatasin „pika päeva rühma“, siis ma mõtlesin, et nüüd on teatrile üks uus funktsioon tekkinud – aidata inimestel omavahel suhelda. Selles praeguses üksinduses ja nutimaailmas on teatril võimalus inimesi sealt välja tuua ja teise elava inimesega suhtlema panna.
A.V.: Koroona näitas juba, kuhu me võime lähiajal suunduda. See on totaalne nutiüksindus. Sellepärast ma arvan, et see psühholoogiline, jah, tõesti, läbielamisteater võib muutuda mingis mõttes luksuskaubaks. See, mida me näeme ekraanilt, see on resultaat, muutumatu, valmis. Aga see, mis toimub laval, see on protsess ja need on päris inimesed. Meie suurim trump võrreldes teiste moodsate, väga efektsete meediumitega, on väga lihtsustatult öeldes see, et me pakume igal õhtul originaali. Te näete hetkel parimat, mida me oleme võimelised pakkuma. See on elus, see on siin ja praegu ning ainult teile. Mingi majandusteadlane ütles juba kuskil kümmekond aastat tagasi, et (eriti just nüüd, tehisaru kontekstis) üks kõige perspektiivikamaid erialasid on just meelelahutajad. Minu jaoks on meelelahutus väga avar mõiste.
A.L.: Teatri olulisus võib praeguses ajas ja tulevikus seisneda ka selles, et mingid tundeid või emotsioone saab lasta läbi kunstifiltri. Anda mingisugust kontsentraati.
A.V.: Madis Kõivul on essee “Külm teater”, kus ta räägib, et tema tahab külma teatrit, mitte läbielamis-, vaid läbimõtlemisteatrit. Intellektuaalne erektsioon. See on ju täpselt see sama Panso mõte: erutuda mõttest. Ka mulle meeldib teatris kõige rohkem see, kui ma saan aru, mida inimene laval mõtleb ja ma saan temaga kaasa mõelda. Sealt edasi saab kaasa elada ja lõpuks ka kaasa tunda.
Charles de Coster / Grigori Gorin, „THIJL ULENSPIEGEL”. Vabaõhulavastus Pirita kloostris, 1986
L.M.: Mis on need teised kunstivaldkonnad, mis on lisaks teatrile teie jaoks olulised?
A.L.: Tegelikult palju. Kunst, film, muusika …
A.V.: Minu arust ka arhitektuur ja disain. Aga muidugi on minu pagas väga armetu ja õbluke. Anu on ise ennast harinud ja Anu on pärit ka väga intelligentsest kodust. Aga üldiselt Nõukogude ajal oli lavakool ikkagi kutsekool.
A.L.: Aga see oli kool, kus kehtis teatud vabadus. Seal oli vabadus lugeda luulet, mida muidu koolis ei tohtinud lugeda, ja nii edasi. Ma arvan, et meie lavakunstikateedrisse jõudsid tol ajal inimesed, kes muidu oleksid läinud õppima näiteks semiootikat.
A.V.: Mulle meeldib ikka eputada sellega, et ma olen pärit kodust, kus ei olnud ühtegi raamatut ja tõesti ei olnud, ma olen tegelikult ka Mowgli ja ma olen väga õnnelik, et ma olen niigi kaugele jõudnud. Tänu Anule ja Undile ja Karusoole ja veel tuhandele intelligentsele inimesele, kellega mul on olnud au suhelda. Mul oli ikkagi aastakümneid kahtlus, et mind paljastatakse ja saadetakse metsa tagasi.
L.M.: Kuidas teha nii, et inspiratsioon ära ei kaoks?
A.L.: Ma arvan, et asi on eeltöös. Näiteks kui me tegime „Keeleuuenduse lõpmatut kurvi“, siis ma lugesin läbi kõik, mis Aavik on kirjutanud, ja lõpuks andis see materjal ennast ise kätte. Inspiratsiooniks tuleb valmis olla.
A.V.: Just nimelt! Ja kui ei tule inspiratsiooni, tuleb veel lugeda, tuleb uuesti üle lugeda. Tuglas ütles, et minu inspiratsioon on kirjutuslaud.
A.L.: „Ei päevagi reata.“
A.V.: See ei ole midagi müstilist. Näitlejad arvavad, et nad ei pea eriti repeteerima, aga kui palju peab pianist investeerima sellesse, et käest ära ei läheks! See tuleb raske tööga, aga seda tööd tuleb lihtsalt teha ja siis ühel hetkel tõusedki lendu. Ja siis tuleb inspiratsioon ja siis tuleb ime ja siis tuleb looming ja rõõm ja sa ei tunne iseennast enam ära. Ma räägin nii kirglikult sellest sellepärast, et mu isikliku individuaalse töö harjumus on väga vilets.
L.M.: Kuidas stressiga hakkama saada?
A.V.: Oma stressi tuleb õppida armastama, sest see on osa meetodist, ilma selleta ei saa.
A.L.: Stressi ja oma vaimset pohmelust, mis võib tabada pärast mingit tööd. See tuleb üle
elada, et ei satuks tohutusse ängi.
A.V.: Elul ei ole mõtet, kõik see ongi protsess ja see on tore.