Eessõna | Nähtamatu liim

Viimastel aastatel on suurel maailmalaval ja väikeses Eestis toimuv oma sagedaste ja ootamatute süžeepööretega hoidnud meie kõigi tähelepanu nagu tempokas lavastus, mille žanr stseen-stseenilt muutuma kipub. Üleüldiste ühiskondlike võngete kõrval on Linnateatril tulnud kohaneda ka mitmete muudatustega oma mikrokosmoses. Koroonariski tõttu on ära jäänud palju etendusi, kuid teater on tänulik, et oleme siiski saanud ühel või teisel moel oma tegevust jätkata. Teatrikompleksi ümberehituse ootuses on suurem osa lavastustest ajutiselt viidud või viiakse üle Salme Kultuurikeskusesse (käigus on ka Hobuveski ja Toom-Kooli 9 saal) ning Elmo Nüganen, kes on olnud Linnateatri peanäitejuht alates 1992. aastast, on teatanud, et lahkub ametist selle hooaja lõpus, andmaks järgmistele põlvkondadele võimaluse täita uus maja värske energia ja loominguga. Kohanemine muutustega, olgu need siis põhjustatud kriisist või millestki muust, on alati rohkem või vähem keeruline, aga samas hädavajalik protsess, et elu saaks edasi minna.

Kriisist, ühtaegu ühiskondlikul ja isiklikul tasandil, lähtuvad omal moel kõik kolm Linnateatri praeguse hooaja teise poole uuslavastust.

Elmo Nüganen otsustas tuua Salme Kultuurikeskuse väikesele lavale Lucy Kirkwoodi 2016. aastal kirjutatud näitemängu „Lapsed“, mis sai tuule tiibadesse Londoni teatrist Royal Court. See esmapilgul petlikult lihtne lugu esitab valusaid küsimusi põlvkondlikust ja üksikisiku vastutusest ning meie tänasest ja tuleviku maailmast, tuletades häirivalt meelde, et see, mida me oleme harjunud pidama iseenesestmõistetavaks, võib tegelikult olla vägagi habras.

Vanemuise lavastaja Karl Laumets seab koostöös dramaturgi Kertu Moppeliga Salme Kultuurikeskuse suurele lavale baltisaksa autori Siegfried von Vegesacki autobiograafiliste sugemetega „Balti tragöödia“, mis vaatleb, kuidas 20. sajandi alguse tõmbetuuled omaaegse valitsejate klassi Läti ning Eesti aladelt laiali pillutavad. Ka siin on laual vastutuse küsimus, kui põimuvad sajandite taha ulatuv seisuslik süü ja inimlik ilmsüütus, tarmukas tegutsemine ja kõrvalseisjaks jäämine, samas unustamata, et ajalooliste pöördemomentide ajal käib mäng alati üle üksikisiku pea.

Lavastajad Andreas Aadel ja Markus Helmut Ilves ning dramaturg Elise Metsanurk, kes lõpetasid möödunud sügisel EMTA lavakunstikoolis Anu Lambi ja Elmo Nüganeni juhendatud XXIX lennu, on võtnud oma lavastuse aluseks Fjodor Dostojevski „Idioodi“, kuid valinud loo peategelaseks mitte headuse kehastuse vürst Mõškini, vaid oma sisemises põrgus viskleva Rogožini, kelle tegelaskuju peegeldab nende jaoks kõnekamalt tänase ühiskonna eetilist kriisi. Mängukohana jäi neile silma Linnateatri ajutine etendusepaik, Toom-Kooli 9 hoone, mille ajahambast puretud ehedus lubab juba majja astudes end Dostojevski maailma kujutleda.

See on huvitav, et Linnateatris varem kolmkümmend lavastust teinud, Shakespeare’i, Tšehhovi, Dostojevski ja Tammsaarega tuntust kogunud Nüganen ei valinud oma viimaseks tööks peanäitejuhina mitte mõnd klassikalise dramaturgia tippteost, vaid teda kõnetas noore naise kirjutatud kaasaegne katastroofinäidend. Lavastuse kavalehes ilmunud saatesõnas räägib Nüganen „vastutusest eelnevate ja järgnevate põlvkondade ees ehk sellest nähtamatust liimist, mis ühiskonda koos hoiab, seda eriti kriisiaegadel“.

On meist igaühe asi, et see liim lahjaks ei muutuks, et see oleks tugevam kui lõhed, sest siis püsib maailm koos, püsib Eesti ja teater takkapihta.