„Muusikale“ | Ketil Bjørnstad, muusikust kirjanik ja kirjanikust muusik

Triin Sinissaar
dramaturg

„Tuleb püüda tegutseda nii pühendunult, nii sügavalt ja isetult moraalsetel alustel, kui vähegi võimalik – maailmas, mis areneb kiiresti üha materialistlikuma ja egoistlikuma käitumise suunas. Loomingu abiga saame inimestele meelde tuletada, et raha, kuulsus ja positsioon ei ole elus alati peamised,“ kirjeldab oma elufilosoofiat norra klaverikunstnik, helilooja ja kirjanik Ketil Bjørnstad.

Bjørnstadi loometee muudab huvitavaks tõsiasi, et ta on saavutanud tähelepanuväärset edu paralleelselt kahes vägagi erinevas kultuurivaldkonnas. Tegemist on rahvusvaheliselt tunnustatud jazzpianisti ja heliloojaga, kes on välja andnud ligi seitsekümmend CD-plaati, ning samal ajal on ta kirjutanud pea kolmkümmend raamatut, nende hulgas luulekogusid, romaane ja biograafiaid, lisaks veel ka näidendeid ning muusika- ja kirjanduskriitikat.

Ketil Bjørnstad sündis 25. aprillil 1952 Oslos. Tema muusika anne ilmutas end varakult ja ta õppis klassikalist klaverit selliste mõjukate õpetajate käe all nagu Amalie Christie ja professor Robert Riefling. Teismelisena pälvis ta kaks korda üleriikliku noore klaverikunstniku preemia ning täiendas end Londonis ja Pariisis. Bjørnstad debüteeris kontsertpianistina 16-aastaselt, esitades koos Oslo Filharmooniaorkestriga Béla Bartóki kolmanda klaverikontserdi. Edasistel aastatel pöördus ta aga jazzi ja rocki poole, tehes koostööd mitmete Norra tippmuusikutega.

1972. aastal avaldas Bjørnstad esimese luulekogu ja 1973. aastal esimese albumi oma muusikaga. 1998. aastal määrati talle mainekas Riksmåli (norra kirjakeele) kirjandusauhind romaani „Nåde“ („Arm“) eest, samuti on ta pälvinud Spellemani muusika
auhinna ehk Norra Grammy. Tema raamatuid on tõlgitud paarikümnesse maailma keelde ning ta on andnud kontserte nii Euroopas kui ka Ameerikas ja Aasias, samuti osalenud paljudel kirjandus- ja muusikafestivalidel üle maailma. Bjørnstad on kirjutanud filmimuusikat tuntud režissööride jaoks nagu Jean-Luc Godard, Ken Loach jt. 2012. aasta kevadel viibis Bjørn-
stad festivali HeadRead kutsel Tallinnas ja andis Mustpeade majas soolokontserdi.

Ketil Bjørnstadi raamatutest on Elvi Lumet tõlkinud eesti keelde biograafiad „Ballaad g-moll: romaan Edvard Griegist“ (Eesti Raamat, 2001) ja „Liv Ullmann – elujooned“ (Eesti Raamat, 2007) ning kaks ilukirjanduslikku teost, pianist Aksel Vindingu elust kõnelevasse triloogiasse kuuluvad romaanid „Muusikale“ (NyNorden, 2012) ja „Jõgi“ (NyNorden, 2015).

Aksel Vindingu juurde, kes on väljamõeldud karakter, aga keda võib pidada teatud määral autori alter ego’ks, jõudis Bjørnstad oma karjääri hilisemas järgus. „Muusikale“ ilmus norra keeles 2004. aastal, „Jõgi“ 2007. aastal ja seni eesti keelde tõlkimata „Damen i Dalen“ („Daam orus“) 2009. aastal. Lisaks kodumaale kujunes see triloogia Bjørnstadi kirjanduslikuks läbimurdeks mitmetes Euroopa suurriikides nagu näiteks Saksamaa või Prantsusmaa, viimases pärjati teda 2008. aastal kirjastuse Le Livre de Poche lugejaauhinnaga.

„Suhtusin alati skeptiliselt võimalusse kasutada oma kirjutistes viiteid muusikale, sest ma ei tahtnud asja enda jaoks liiga lihtsaks muuta,“ rääkis Bjørnstad intervjuus väljaandele Jazzdimensions. „Ma olen rõõmus, et ootasin nii palju aastaid, enne kui otsustasin kasutada muusikat ja oma isiklikke kogemusi Vindingu-triloogia loomiseks. Mul oli tekkinud piisav distants, mis mängis suurt rolli, sest see teema oli mulle väga lähedane.“

Sellegipoolest ei tohiks romaani võtta kui kirjaniku autobiograafiat. „Minu ema ei hukkunud Lysakeri jões,“ kinnitas Bjørnstad. „Aga ma elasin samal tänaval mis Aksel Vinding ja osalesin samal konkursil. Tegelikult olen ma võtnud suures osas aluseks keskkonna, mis mind tol ajal ümbritses, aga ma ei ole loonud ühtegi sellist tegelaskuju, kelles keegi võiks ennast ära tunda. /—/ Camus väitis kunagi, et iga autor peaks kirjutama sellest, mida ta on ise läbi elanud, ja mingis mõttes olen temaga nõus. See ei tähenda, nagu sa peaksid kirjutama autobiograafiat. Kuid sul tuleb kirjutada tõeliste tunnete ja teadmisega selle kohta, mida sa kirjeldada püüad.“

„Kõige olulisem oli ehk näidata, kui haavatavad me noores eas oleme,“ kommenteeris Bjørnstad oma Vindingu-triloogiat. „Kui me sõltume autoriteetidest, kelle osas meil pole tegelikult aimugi, kas neil on sügaval sisimas õigus või nad eksivad. Kui meie ees seisab nii palju valikuid ja igaüks neist võib määrata kogu meie elu. Samuti oli minu jaoks tähtis püüd näidata, kui olulist rolli võib ellujäämises mängida kunst.“ Autor väidab, et üldiselt on muusika teda kirjutamise juures harva otseselt inspireerinud, aga Aksel Vindingust kirjutades oli see nii.

Bjørnstad on andnud välja ka kahest CD-plaadist koosneva kogumiku „Vindingu muusika“, mis on osaliselt komponeeritud samaaegselt raamatu kirjutamisega. Stuudiosse minnes ei püüdnud ta enda väitel liiga palju ette mõelda, vaid improviseerida selles erilises õhkkonnas, mis tekib, kui muusik on üksi koos oma instrumendiga. Sealt võrsunud lugude meeleolu kajastab romaani meeleolu.

2012. aastal Tallinnas viibides sõnastas Bjørnstad kultuurilehes Sirp ilmunud intervjuus järgmiselt oma muusikalise kreedo, mis on ilmselt laiendatav tema loomingulisele teekonnale üldiselt: „Kõige keerulisem element muusikas – meloodia – on mulle alati olnud kõige olulisem. Ja teiseks: muusika ei ole mood, nii nagu maalikunst ei ole disain. Iga artist peaks kuulama oma sisehäält. Kõige tähtsam on keskenduda sellele, mida sa tõeliselt tahad teha, ning mitte sellele, mida sinult oodatakse.“