„Mineku eel“ | Labürindimeister Florian Zeller

Kadi Herkül

„Kusagil pole kirjas, et näitekirjanik peaks nägema välja parem kui näitleja!” olevat Ameerika filmistaar Frank Langella hüüatanud esmakohtumisel Florian Zelleriga. Ja tõepooolest, tuhk-
blond Zeller (39) on prantsuse kirjanduse ja teatri imekaunis imelaps. Juba 24-aastasena sai temast Prantsusmaa kõige mainekama kirjandusauhinna, Prix Goncourt’i nominent. Tema näidendid on järjepannu pääsenud prantsuse teatri aastaauhindade parimate sekka ja jõudnud nii West Endi kui Broadway lavadele.

Brutaalne ja koomiline

Florian Zeller tõusis kirjandusparnassile 22-aastasena esikromaaniga „Kunstlumi” (Les Neiges artificielles, 2002), mille andis välja mainekas Flammarioni kirjastus. Kõmuliselt kuulsaks sai noormees kaks aastat hiljem, kui ilmus „Lummav kurjus” (La Fascination du pire, 2004) – lugu kirjanikust, kes mõrvatakse vastuolulise islamiusku lahkava raamatu pärast. Eesti keeles on tänaseks ilmunud vaid üks Zelleri teos, romaan „Elu on nauding” (La Jouissance, 2012), mis harutab 30ndates eluaastates paari abielukriisi.

Esimese näitemängu – „Teine” (L’Autre) – kirjutas Zeller 2004. aastal ning sestpeale on tema sulest jõudnud lavale keskmiselt üks näidend aastas. Zelleri lugude peategelasteks on enamasti prantsuse keskklass, korduvateks teemadeks tõelisus ja näivus, truudus ja truudusetus, tõde ja vale. Ning ehkki õige mitmed tema näitemängud ahvatlevad tõmbama paralleele Luigi Pirandello unenäoliste peegelmaailmadega, peab kirjanik ise oma suurimateks eeskujudeks Harold Pinterit ja Eugène Ionescot. „Mõnes mõttes on teatris kõik koomiline, sest elu ise on koomiline. Isegi kui ta on julm, brutaalne ja traagiline,” on Zeller öelnud. Ja just sellised on ka tema lood, kus farss võib olla tragöödia, ja vastupidi.

50 „Isa” ja Anthony Hopkins

Ent kuigi Prantsusmaal oli Florian Zeller tuntud ja tunnustatud nimi juba kümmekond aastat tagasi, sai tema tähelend maailma lavadel hoo sisse 2014. aastal, kui Alzheimeri tõbe lahkav näitemäng „Isa” jõudis lavale Bathi Kuninglikus Teatris Inglismaal. Õige pea kolis lavastus Londoni West Endi ning 2016. aasta varakevadel tõusis Zeller ühte ritta inglisekeelse näitekirjanduse absoluutsete tippudega – West Endi lavadel mängiti korraga kolme tema näitemängu: „Isa”, „Ema” ja „Tõde”. Samasugust kolmikedu on Londonis läbi aegade nautinud vaid neli kirjanikku: Agatha Christie, Tennessee Williams ning elavatest klassikutest Tom Stoppard ja Alan Ayckbourn.

Tänaseks ongi „Isa” Zelleri firmamärk – 2018. aasta märtsis Pekingis esietendunud lavastus oli maailmas juba viiekümnes versioon sellest tükist ning tänavu sügisel peaksid Londonis algama filmi „Isa” võtted, kus nimitegelast kehastab Anthony Hopkins.

Mees, kes vaatab aknast välja

Linnateatris lavale jõudev „Mineku eel“ (Avant de s’envoler, 2016) on omamoodi „Isa” edasiarendus, segu tragöödiast ja farsist, milles autor alatihti vaatajal tooli alt tõmbab. See on labürint, kus me jahime tõde, aga niipea, kui tundub, et oleme tal sabast kinni saanud, võtab see teise vormi ja libiseb minema.

Nagu ütles Florian Zeller intervjuus Huffington Postile: „„Mineku eel” sai alguse pildist: ma nägin vaimusilmas meest, kes vaatab aknast välja. Mida ta vaatas? Mul polnud aimugi. Tütar rääkis temaga, aga ta ei vastanud. Ja mida kauem ta vaikis, seda imelikum see tundus. See tegi murelikuks. Miks ta ei vasta? Ma ei teadnud seda. Ma oletasin, aga ma polnud milleski kindel. Et aru saada, tuli kuulata, mida nad räägivad. Ma kirjutan sageli niiviisi. Vahel saab saladus kahe leheküljega lahendatud ja rändab prügikasti. Teinekord aga muutuvad tegelased nii elulisteks, et sünnib iseseisev maailm.”