Markus Ilves: teater on publiku teenistuses

Intervjuu lavastaja Markus H. Ilvesega 26. jaanuaril 2026.
Küsis ja toimetas Triin Sinissaar.

Markus H. Ilves

Mis ajendas sind valima lavastamiseks just seda Dennis Kelly näitemängu?

Ütlen ausalt, et esimene asi, mis mind ajendas, oli tema dialoog. On olnud vähe selliseid materjale, mille loen niimoodi ühe hooga läbi – mäletan, et esimest korda lugesin seda autos ja ei saanud enam käest ära panna. Näidendi esimene stseen, millest kogu olukord alguse saab, ja edasine üksteisele vahele pikitud katkendlike lausetega dialoog oli nii eluline, nii kiire, nii laetud. Olen ka mõelnud, et eluperiood, millal ma selle valisin, ja see, kus ma praegu olen, on päris erinevad, mis tähendab, et näidend avab ennast mulle nüüd hoopis uues valguses ja see on hea. Valusam, aga vajalik. Lisaks mõjutas veel see, et lugu on kolme näitlejaga, kes on kõik kogu aeg laval. Ma ei ole ammu niisugust tööd teinud.

„Orvud“ on vägivaldne materjal, aga sellisena väga kvaliteetne, tähendab, ma ei näe seda vägivalda laval, aga see tekitab minus teatava raputuse. Lavastuse põhiteemat ma ei tahaks tegelikult ära sõnastada, see peaks minu meelest tulema etendust vaadates välja, aga üks oluline küsimus on siin minu jaoks selles, kui kaugele inimesed on nõus minema, et oma lähedasi kaitsta. Kas sa oled nõus selle nimel kellelegi teisele haiget tegema? Või kus on meil see moraalne kompass, kui näiteks mängus on teine inimelu. Ega ma ei oska sellele ka ise vastust anda. See ongi huvitav, et Kelly näidendis on kogu aeg õhus teatav moraalne ebaselgus.

Dennis Kellyt on Linnateatris kaks korda varem lavastatud – „Armastus ja raha“ ja „Gorge Mastromase rituaalne tapmine“ –, ta on sotsiaalselt tundlik näitekirjanik, tajub väga hästi, mis ühiskonnas toimub, kirjutab praegusest hetkest. Tema tegelased on nii inimlikud. Kõlab võib-olla veidralt, see peaks justkui kõigi näidendite kohta kehtima, aga tegelikult see nii ei ole. Ta loob oma tekstidesse mingi hapruse ja see on väga vajalik – kui seda haprust ei oleks, siis ei tähendaks need karmimad teemad meile midagi. Tema tegelastel on palju deemoneid, millega nad võitlevad. Näiteks soov olla lähedaste jaoks olemas, olla hea ja neid kaitsta, võib samas muutuda kontrollivaks käitumiseks. Me kõik ju püüame ja proovime ja vahel ei oska paremini. Inimesed eksivad kogu aeg. Mida lähedasemaks suhe läheb, seda rohkem võib olla eksimist.

Mind käivitab väga ka koostöö nende kolme näitlejaga. Arvan, et see koostöö on heas mõttes suur väljakutse. Ka selles osas, et mulle reeglina meeldib rohkem kujundlik teater, aga see on, kuidas öelda, tubateater, kogu tegevus toimub ühes ruumis. Seal peab see kujund olema rohkem inimeste vahel.

„Orvud“ on sündinud Briti kultuuriruumis, kui hästi on see kohandatav eesti publiku jaoks?

Tahaks loota, et panin selle valikuga täppi. Kahtlemata on see tekst mingis mõttes väga inglispärane. Mul on väga hea meel, et saime tõlkijaks Jim Ashilevi, kes tajub hästi mõlemat kultuuriruumi. „Orbudes“ on juttu rassismist või ksenofoobiast, mis on selles kontekstis tüüpiline Inglismaale, aga tegelikult on tegemist üleüldise teemaga. Mind huvitas ka radikalism üleüldse, olukorrad, kus hirmu või viha lahendatakse vägivalla kaudu. See ei piirdu ainult sellega, kui keegi on Pakistanist või üldse teisest rahvusest – hirm, mis toidab viha kõige võõra vastu, on üleüldiselt väga suur ja tänapäevane probleem. Samas meeldib mulle selles näidendis, kuidas karm või isegi ropp kõnekeel võib olla väga poeetiline. Minu ülesanne on leida lavastades see õige tasakaal. Samuti viis, kuidas kujutada „võõrast“ või „teist“. Tundub, et ka meil tuleb rassism ja noorte vägivald ühiskonnas kahjuks aina lähemale.

Kunstnik Anke Leen Ledda Mikk „Orbude” kavandite esitlemisel.

Vaevalt, et Dennis Kelly oskas 2009. aastal seda näidendit kirjutades ka seda ette näha, kuidas maailmas toimuv hakkab tema näidendile konteksti juurde looma.

Hirmu tekib praegu igal pool, suuresti ka meedia kaudu, aga kui näitemäng oleks kirjutatud ainult selle teema peale, siis ma ei oleks seda materjali valinud. Iga hea materjal, ja ei ole üldse oluline, kus tegevus aset leiab, on mingit pidi universaalne. Ka Shakespeare’i puhul ei ole tähtis, mis on täpne tegevuskoht või -aeg.

Kas sul seda kartust ei ole, et inimesed tahaksid praeguses ajas vaadata hoopis midagi lõbusamat?

Olen mõelnud, et meil, teatritegijatel, on ju tegelikult suur vastutus. Ja tihti peame endalt küsima, et kas me tahame raskeid teemasid või tahame naerda. Aga see töö on vähemalt mulle nii isiklik ja ma leian, et lavastaja peaks tegema seda, mida ta tunneb, ta enda intuitsioon juhib teda sinna, kuhu ta peab minema. Vahel võib olla jällegi rohkem vaja head, tõsiselt südamlikku komöödiat, mis on suurepärane, kui see on kuidagi leidlikult ja kujundlikult tehtud.

See on tegelikult suurem küsimus, et mida me tahame teatri vahenditega maailma välja anda. Teater peegeldab kõike, mis toimub. Inimesed on praeguses hetkes rahutud ja tõsi on see, et me küll loeme neist halbadest asjadest, aga meie siin ei ole sellega ju niisugusel määral üldse kokku puutunudki. Võib-olla see aeg tuleb, kunagi ei tea. Aga võib-olla me oma rahutuse tõttu tahamegi kunsti kaudu midagi niisugust kogeda. Kui on pikalt ilus aeg olnud, siis on äkki hoopis rohkem nii-öelda masendavat teatrit vaja? Minu silmis ei olnud absurdi tekkimine pärast Teist maailmasõda mingilgi määral masendav ega depressiivne, vaid hoopis ülimalt intensiivne mõtte otsing. Inimestel oli seda hädasti vaja. Aga praegu? Kui minna ajas tagasi, siis tragöödiate mõte oli ju selles, et me näeme lavalt seda, mida me ise ei teeks või ei tohiks teha. Ma arvan, et see on kogu teatri ajaloole olemuslik.

Tänane teater konkureerib ka filmi ja kõigi muude meediumitega. Kui me tahame naerda või muidu lihtsat asja, siis me paneme Netflixi käima ja vaatame seda. Inimestel on nii palju võimalusi, mida vaadata, mida endale ligi lasta.

Isegi kui materjal on karm, aga puudutab inimeses mingit inimlikku või õrna kohta ja ei taha talle halba, vaid selle mõte on midagi avastada, siis annab see ju tegelikult midagi head. Mul on kindel veendumus, et teater võiks olla inimest hoidev, mitte lõhkuv. Inimene on paratamatult kõige ilusam ja armastusväärsem olend, aga samas ka kõige julmem. Sellepärast ongi hästi oluline üksteist hoida. Inimestevahelises suhtes peitubki kogu pühadus.

Lõpuks ei ole vahet, mis stiilis on näitemäng, mis stiilis on lavastus, tähtis on, et see oleks hea ja kvaliteetne ja puudutaks. See peab olema isiklik, sa pead iseenda sinna sisse panema, aga ei tohi ära unustada, et sa teed seda kõike publikule, see kõik on publiku teenistuses, tähtis on, et nemad sellest midagi saaksid. „Orvud“ võib kindlasti tekitada eriarvamusi ja seda ma ei karda, pigem see ongi oluline. Ideaalis räägibki see igale inimesele midagi natuke erinevat. Ionesco „Kiilaspäine lauljanna“, mille ma Hobuveskis lavastasin, väljendab kujundlikult mingit mustust, seda, kuidas inimesed lihtsalt ei oska omavahel suhelda. Teatriga on sageli nii, et väga otsene asi üldse ei tööta, kui ma lähen mõnd lavastust vaatama ja seal öeldakse, kuidas ma pean mõtlema, siis mul tekib kohe vastureaktsioon. Sellepärast on ka kujundid väga erinevad. Vägivald laval ei tähenda lihtsalt vägivalda, sealt tagant peaks tulema välja midagi sügavamat ja puudutavamat. Tekst on nagu šiffer.

Lavastuse „Rogožin” proovis, 2021

Kas tutvustaksid mõne sõnaga oma meeskonda?

Kunstnikuks on meil Anke Leen Ledda Mikk, temaga teen koostööd esimest korda. Hästi töökas, tegus ja kaasa mõtlev noor kunstnik, kes on seni elanud rohkem välismaal. Mulle soovitas teda Kristjan Suits, kellega olen teinud kõik oma varasemad lavastused. Anke Leen on olnud Kristjani juures praktikal ja ma arvan, et tal on palju potentsiaali. Valguskunstnik Emil Kallasega olen teinud mitu koostööd, minu arvates on ta omal alal üks Eesti parimaid. Ta oskab materjali lugeda, oskab näitlejaid laval tajuda. Ta värvib lava, mitte ainult ei valgusta. Helikujundaja Arbo Maraniga olen samuti teinud kõik oma varasemad lavastused professionaalses teatris. Ta mitte ainult ei taju helimaastikku, vaid on ka väga süvitsi minev mõttekaaslane, kellega ideid põrgatada. Selline väike meeskond meil ongi, see materjal ei vaja suurt tiimi.

Linnateater tähistab 13. veebruaril oma 60. sünnipäeva. Millised on sinu kui noore lavastaja kõige varasemad mälestused Linnateatriga?

Kohe meenub kaks asja. Linnateatriga on seotud mu elu kõige esimene teatrimälestus. Mu vanem vend mängis kaasa lavastuses „Musketärid – 20 aastat hiljem“, mis toimus Lavaaugus. Ta oli umbes kümneaastane, mina olin siis kaheksane, ja tema roll oli väike kuningas Louis XIV. Mäletan väga hästi hetke, kui tegelikult tahtsin õue mängima minna, aga pidin minema teatrisse venda vaatama. Ja seal tajusin esimest korda, et nad kõik ju mängivad! Sealsamas tekkiski hästi suur huvi teatri vastu. Teine asi, mida ma mäletan, on Jaanus Rohumaa lavastus „Kivid sinu taskutes“, mis oli minu jaoks hästi mõjuvõimas.

Võib-olla on see idealistlik küsimus, aga kas teatrilavastusel on võime muuta maailma?

See on küsimus, mille peale ma olen viimasel ajal väga palju mõelnud. Vahel usun ja vahel ei usu, et see on nii. Ma arvan, et tegelikult on, muidu ma ju ei teeks seda tööd. Kindlasti on teatril võimalus ja vastutus inimeste ees. Ja muidugi on teatrikunst peegeldus sellele, mis ühiskonnas toimub, kuigi ta ei ole samas tulevikku vaatav ega anna meile vastuseid.

Kunsti ülesanne on pigem avada midagi meis endis ja siis on meie roll otsustada, mida me sellega teeme. See on nii suur väljend, et „muudab maailma“. Tegelikult, kui ta muudab meid, siis ta juba muudabki maailma, sest meis ongi see põrgu ja paradiis. Inimesele on omane tahta kõike teada, kõiki vastuseid saada ja selle poole püüelda, aga tegelikult me ei saa kunagi kõike teada. Ja ongi hästi. Mulle meeldib selle töö juures samuti, et sa püüdled alati ideaali poole, aga ei saavuta seda päriselt kunagi. Aga püüdma pead siiski.

Lavastuse „Revident” proovis, 2022. Fotol Mikk Jürjens ja Markus H. Ilves.