„Macbeth“ | Soomlased armastavad oma kultuuri üle kõige

Liisa Ojaveer

17. märtsil esietendub Tallinna Linnateatri Põrgulaval soomlase Antti Mikkola kirjutatud ja lavastatud „Macbeth“. Tegu on suurema Eesti-Soome koostööprojektiga, kus lisaks Mikkolale löövad kaasa veel video- ja valguskunstnik Tiiti Hynninen ning Eesti taustaga Soomes töötav lavakunstnik Karmo Mende. Ning muidugi Linnateatri näitlejad. Kuna Soome teater võib vaatamata oma geograafilisele lähedusele olla Eesti vaataja jaoks üsna tume maa, palusime endisel Soome kultuuriatašeel ja praegusel Linnateatri mõttekoja liikmel Liisa Ojaveeril reastada oma tähelepanekuid Soome ja Eesti teatriilmadest ja nende senistest kokkupuutepunktidest.

Mul on õnnestunud Eesti-Soome kultuurisillal pikemalt jalutada kogunisti kahel korral. 1996. aastal, kui president Lennart Meri avas Helsingis Eesti instituudi Soome esinduse, sai minust instituudi kultuurisekretär ning 2008–2015 töötasin Eesti saatkonnas Helsingis kultuurinõunikuna. Soome ja Eesti kultuurisuhted on väga head, seda teame usutavasti kõik. Samas, kui eestlastelt küsida mõne Soome tuntud kultuuri- või ühiskonnategelase nime, siis teatakse vast Jean Sibeliust ja heal juhul Mika Waltarit, aga sellega asi tavaliselt piirdub. Elus olevaid teatritegijaid teatakse vähe või peaaegu üldse mitte. Ometi on koostöö viimastel aastatel oluliselt tihenenud ja suuremaid ning väiksemaid ühisprojekte on pea igal kultuurivaldkonnal.

Puutusin tööalaselt kokku väga erinevate teemadega, ent tunnistan, et kuna teater on mulle eriliselt armas, siis oma vaba aja veetsin tihti teatrisaalis. Unistasin suurtest teatriprojektidest, kus seguneksid Eesti ja Soome teatritrupid, toimuksid regulaarsed külalisetendused, tuttavaks saaksid Eesti ja Soome näidendid ning nende autorid.

Kui võrrelda Eesti ja Soome kultuuriruumi, siis neis on palju sarnasusi, aga on ka erinevusi, mida on hea teada. Näiteks sündmuste ettevalmistusaeg. Eestlased on kiired tegutsejad, mõttest teostuseni ei ole pikk tee. Soomes olles sain aru, et selleks, et viisakast esmakohtumisest läbirääkimiste laua taha jõuda, tuleb varuda aega.

Soomlased armastavad oma kultuuri üle kõige. Kogesin seda õige mitmel moel, näiteks Pori Jazzi festivalil on Soome artistide kontserdid ammu enne välja müüdud kui rahvusvaheliste staaride omad. Sama on teatriga, festivalide külalisetenduste pileteid saab tunduvalt kergemini kui Soome etenduste omi.

Teatrieksport on keeruline, sest tekstil on oluline roll. Ega asjata ei öelda, et muusika on keel, mis tõlget ei vaja. Teater vajab. Keerukusest hoolimata teatrikoostöö toimib. Koguni nii hästi, et Põhjamaade suurimal teatrifestivali Tampereen Teatterikesä peakülaline oli 2014. aastal Eesti, programmis oli 4 erineva teatri lavastust, mis kõik läksid täissaalidele.

Tampere festivalile lisaks toimub Helsingis igal aastal kaks teatrifestivali: Baltic Circle ja Stage. Võib-olla on hea teada, et Eesti teater on viimastel aastatel olnud pea kõikide Soome tähtsamate teatrifestivalide programmis. NO99, Tallinna Linnateater, Von Krahli Teater on Soome teatrikülastajale tuttavad just tänu külalisetendustele.

Espoo Kaupunginteatteri ja Tallinna Linnateater on leidnud koostöövormi, mis rõõmustab nii Soomes elavaid eestlasi kui estofiile ja Eesti teatri sõpru. Soomes elab alaliselt ligikaudu 100 000 eestlast, see on arvestatav teatripublik. Tallinna Linnateater annab Espoo Linnateatris regulaarselt külalisetendusi juba kolmas aasta. 2016. aastal toimus lausa Eesti teatri nädal, kus toimusid Linnateatri ja Ugala Teatri etendused, teatriseminar, teatrisuurkujude näitus.

Teater on perekond ja kui perekonnas on suhted head, siis on kõik hästi. Pereliikmed on need, kes suhtekorraldusega tegelevad. Mul tuleb kohe meelde kaks nime, kes Eesti-Soome teatriperekonda kuuluvad – Sofi Oksanen ja Kristian Smeds. Eesti juurtega kirjaniku Sofi Oksase näidend ja raamat „Puhastus” avas soomlastele Eesti lähiajaloo suletud leheküljed, Vanemuise Teatri külalisetendused Soome Rahvusteatris ja Oulu Linnateatris olid ülimenukad ning „Puhastust“ lavastati pea igas Soome teatris.

Soome teatrilegend Kristian Smeds, kes on Eestis lavastanud, Viljandi Kultuuriakadeemias noori näitlejahakatisi õpetanud, on öelnud, et väikestes riikides, kus rahvas püüab ellu jääda, viljeletakse kättemaksukunsti. Nii on Soomes ja Eestis, sest meie ajalugu on ellujäämise ajalugu. Veel räägib ta Stanislavski teatriõpetusest, mida Eestis tuntakse, ja nimetab enda innustajaks Jouko Turkkat ja tema ekstaatilist teatrit. Ta ütleb, et teater peab vaatajat raputama, minema läbi seina. Smedsi ja Viljandi Kultuuriakadeemia neli aastat kestnud koostöö tulemusena sündis etendus „12 Karamazovit“, mis raputaski teatripublikut mõlemas riigis. Smeds on ka varem Eestis lavastanud („Jänese aasta” ja „Kajakas“ Von Krahli Teatris). Tema lavastused Soomes on sageli rahvusvahelised projektid, kus mitmel korral on osalenud ka Eesti näitlejad. Näitleja Juhan Ulfsak on kahtlemata üks Smedsi näitlejatest, keda Soomes hästi teatakse. Ulfsak osaleb ka Smedsi viimases lavastuses „just filming”, mis etendus Soome Rahvusteatris ja mida Eesti teatripublikul hiljuti Kanuti Gildis võimalus näha oli. Alles hiljaaegu lavastas Juhan Ulfsak Soome teatriakadeemias „Kärbeste jumala“.

Uuema põlvkonna staarlavastaja Akse Petterson lavastus „Kuidas võideti lääs” Von Krahli Teatris tekitas samuti laineid nii Eestis kui Soomes. Akse Petterson sai üleöö kuulsaks päras „Kaspar Hauseri“ lavastust Helsingis Q-teatris 2014. aastal. Etendust ülistati ja sellest sai teatrisündmus ning Pettersoni nimetati oma põlvkonna hääleks.

Vähetähtis ei ole ka draamatekstide tõlkimine ja mulle vähemalt tundub, et Eesti dramaturgia hakkab soomlastele tuttavamaks saama tänu Martin Alguse ja Andrus Kivirähki näidenditele. Soome autorite nimekiri on päris pikk, kelle näidendeid Eesti lavadel mängitud on – Mika Myllyaho, Leea Klemola, Bengt Ahlfors, Reko Lundán, Sirkku Peltola, Sofi Oksanen, Kati Kaartinen, Pipsa Lonka, Ralf Långbacka. Klockrike teater Helsingis on kootöös Eesti Teatri Agentuuriga korraldanud draamatekstide lugemisi, kuhu Eesti dramaturgid on varmalt osalema kutsutud.

Minu arust on ka teatav hulk uudishimu tervislik. Tallinnat lahutab Helsingist 80 km, kultuurne nädalavahetus mõlemas linnas teeb vaimule head. Ja võib-olla varsti oskame nimetada ka kaasaja teatritegijaid. Näiteks Antti Mikkolat, kelle lavastus „Macbeth“ märtsikuus Linnateatris ilmavalgust näeb.