Kantaati esitas avamispäeval kogu Tallinna Linnateater tervikuna.
Solistidena astusid üles Kaspar Velberg ja Argo Aadli.
Lauljaid saatsid Maria Luisk ja Kristin Müürsepp flöödil, Neeme Ots ja Jüri Leiten trompetil ning Aabi Ausmaa ja Toomas Vana tromboonil. Dirigent Riina Roose.
Esiplaanil dirigent Riina Roose.
Olav Ehala (1950) on kirjutanud muusika rohkem kui seitsmekümnele näidendile, millest omakorda rohkem kui kümnele muusikalavastusele, näiteks „Oliver ja Jennifer“, „Buratino“, „Thijl Ulenspiegel“, „Nukitsamees“, „Kaotajad“, „Lumekuninganna“, „Käsikivi kosmosest“ jt. Ta on koostööd teinud lavastajatega nagu Voldemar Panso, Adolf Šapiro, Mikk Mikiver, Kalju Komissarov, Eero Spriit, Elmo Nüganen – siia võiks lisada veel palju nimesid pea kõigist Eesti teatritest.
Ehala on ka viljakas filmimuusika looja – neid töid on kuuekümne ringis. Aastatel 1970–1975 töötas ta Noorsooteatris (tänase nimega Tallinna Linnateatris) muusikuna ning 1975–1991 muusikaala juhatajana. Olav Ehala on pälvinud Eesti Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali elutööpreemia, Eesti Vabariigi kultuuri elutööpreemia ja Valgetähe II klassi teenetemärgi.
Paul-Eerik Rummo (1942) on eesti luuletaja, näitekirjanik, stsenarist ja tõlkija ning poliitik. „Paul-Eerik Rummo luule tervikuna kujutab endast 20. sajandi teise poole eesti kirjandusilma üht murdepunkti ja uuema luuleklassika keset,“ on kirjutanud kirjandusteadlane Rein Veidemann. Tema näidend „Tuhkatriinumäng“ (1967) on üheks eesti dramaturgia teetähiseks, Rummo sulest pärinevad muuseas ka „Viimse reliikvia“ laulutekstid. Rummo töötas üle kümne aasta Eesti Draamateatri kirjandusala juhatajana, hiljem tegutses poliitikas, olles riigikogu liige, kultuuri- ja haridusminister ning rahvastikuminister. Linnateatris (omaaegses Noorsooteatris) on jõudnud publiku ette nii Rummo lavatekste kui ka arvukalt tõlkeid, mitmed neist sündinud koostöös abikaasa, Noorsooteatri asutajaliikme, näitleja ja luuletaja Viiu Härmiga. Paul-Eerik Rummot on pärjatud Riigivapi IV klassi ja Valgetähe II klassi teenetemärgiga ning Eesti Vabariigi kultuuripreemiaga elutöö eest.
Keskel autorid Paul-Eerik Rummo ja Olav Ehala.
Mõistet cantata (itaaliakeelsest sõnast cantare – „laulma“) kasutati žanrinimena esmakordselt 1620. aasta paiku. 17. sajandi teisel poolel kujunes välja kantaaditüüp, mis sarnanes väikese ooperistseeniga. Kantaat võiski vahel olla eeltööks ooperile. Just ooperlikkus (aga ilma lavalise tegevuseta ja miniatuursem), kontrastid ja karakteersus on märksõnad, mis kantaati iseloomustavad. Tähtsamad kantaadiloojad paistsid silma ka ooperi- ja oratooriumiloojatena, nende hulgas näiteks Händel.
Baroki suurmeister Georg Friedrich Händel (1685–1759) kirjutas muuhulgas aastal 1715 „Metsasarvekontserdi F-duur“ – sellest teosest on pärit Tallinna Linnateatri signatuur.
Estonia teatri- ja kontserdimaja avamise puhul, mis toimus aastal 1913, kõlas esiettekandes kaks kantaati: Artur Lemba (1885–1963) „Merekuninganna“ ja Artur Kapi (1878–1952) „Laul päikesele“.