„Lapsed“ | Tuumalohedest ja jätkusuutlikkusest

Marko Kaasik
Keskkonnafüüsik , erakonna Eestimaa Rohelised aseesimees

Seoses tuumaenergiaga köidavad avalikkuse tähelepanu kaks painavalt vastandlikku ettekujutust: ühelt poolt justkui odav
ja piiramatu energia ning teiselt poolt suurõnnetuse oht, nagu mingi mütoloogiline lohe, kes kord külvab lennult kulda ja kord
röövib vastutasuks elusid. Asi sai alguse aatompommist, mis maailma vapustanud tapatööga lõpetas teise maailmasõja ja muutis põhjalikult poliitilist maailmakorda. Järgmistel aastakümnetel selgus, et sama energiaallikat saab kasutada ka rahumeelselt – see sisendas mõlemal pool raudset eesriiet optimismi, et energiamure saab murtud ja inimkonda ootab ees lõputu progressi helge tulevik.

Kuni möödunud sajandi kaheksakümnendate aastateni ehitati maailmas usinalt üha uusi tuumaelektrijaamu. Siis plahvatas „rahumeelne pomm“ Tšernobõlis. Esimene tuumaelektrijaama suurõnnetus tekitas kõigepealt paraja šoki ja põhjustas tuumaenergia projektide revideerimise üle maailma. Kogemusele andis aga leebema värvingu asjaolu, et tegemist oli laguneva idabloki mahajäänud tehnoloogia ja hoolimatu juhtimiskultuuriga, mis pidi jääma igaveseks ajalukku. Tuumaelektrijamade ehitamine jätkus, kuigi ettevaatlikumalt ja mitte enam endise hooga. Fukushima õnnetus oli uus õppetund uuel sajandil. Selgus, et loodusjõud võib üle kavaldada ka parima tehnoloogia ja hoolikaima suhtumise. Kui Tšernobõli katastroofi järel said tuumaenergia visionäärid öelda, et sellest tehtud praktilised järeldused võimaldavad uut katastroofi kindla peale vältida, siis nüüd selgus, et see ei ole nii. Ühest sündmusest ei saa teha mingeid tõenäosuslikke järeldusi, aga kahest juba natuke saab: võib oletada, et kui tuumajaamade arv Maal jääb umbes samaks, siis kolmas suurõnnetus mõnes neist leiab aset umbes lähema paarikümne aasta jooksul. Avalikkuse usk õnnetustevabasse tuumaenergeetikasse lõi vägagi kõikuma, aga nii mõnedki majandusinimesed kutsuvad üldsust üles olukorraga harjuma, sest see „lohe“ andvat inimkonnale palju rohkem hüvesid, kui õnnetustega röövib. Tuumajaamu esitatakse isegi ainsa või peamise kliimaneutraalse alternatiivina fossiilkütustele. Kas inimkond peab leppima tuumaõnnetustega? Peale Fukushima õnnetust ehk viimasel üheksal aastal on tuumaenergia toodang maailmas jäänud umbes samale tasemele – selle osakaal maailma suurenevas koguenergiatarbes on languses, moodustades nüüd veidi alla 2%. Umbes samale tasemele on tõusnud „uued“ taastuvad energiaallikad, millest valdava osa moodustavad tuul ja päike. Taastuvatest energiaallikatest lisanduvad traditsioonilised biokütused (peamiselt puit) umbes 7 protsendiga ja hüdroenergia (alla 3%), mille ressursid ei võimalda enam tootmist suurendada. Tšernobõli ja Fukushima vari ei ole poole sajandi eest lootusrikkana tundunud tuumaenergeetika virelemise ainuke põhjus. Aegamisi on maailmale selgeks saanud, et jäätmetest ehk äratöötanud tuumakütusest ja radioaktiivselt saastunud sisseseadest vabanemine on ülimalt kallis ja vaevarikas. Võib tunduda üllatav, aga seni ei ole veel kusagil maailmas leitud lõplikku panipaika kõrgelt radioaktiivsetele kütusejäämetele, mis muutuvad iseenesliku tuumalagunemise teel ohutuks alles aastatuhandetega. Kõige ambitsioonikam on Soome projekt betoneerida kütusejäägid sadade meetrite sügavusele graniiti, kaevates selleks kilomeetreid tunneleid. Aga seniks, kui lõplikku lahendust ei ole, tuleb jäätmeid hoida ja turvata spetsiaalsetes hoidlates. See on probleem, mille me sarnaselt fossiilkütustest põhjustatud kliimamuutusega pärandame järeltulevatele põlvedele. Ilmselgelt on tuumatehnoloogiate areng viimastel aastakümnetel takerdunud, vaatamata investeeringutele, mis ei ole sugugi väikesed. Võimalik positiivne areng oleks nn neljanda põlvkonna reaktorid, milles saaks osa vanade reaktorite kütusejäätmetest „põletada“ vähem ohtlikeks jäätmeteks, tootes sealjuures elektrienergiat. Kuid ka see tehnoloogia on pigem aastakümnete küsimus ega saa panustada süsinikuneutraalsesse energeetikasse, mida on vaja juba praegu.

Odava ja piiramatu energia lummus on juba 60 aasta vältel toitnud veel üht tuumaenergeetika uuringute haru, termotuumaenergeetikat, millest kogu selle aja jooksul ei ole tulnud positiivset energiasaagist – väga lühiajalise reaktsiooni käivitamiseks on alati kulunud rohkem energiat, kui see on andnud. Peamine sellesuunaline ponnistus praegu on 13 miljardit eurot maksma läinud reaktor ITER Lõuna-Prantsusmaal, milles loodetakse käivitada reaktsioon 2025. aastal, ent seegi on alles teaduslik katsetus, mitte veel toodangut andev elektrijaam. Termotuumareaktsiooni kütuseks on nn raske vesinik, mida leidub üksikutes veemolekulides, kuid siiski peaaegu piiramatul hulgal võrreldes tavalise tuumajaama kütuse uraaniga. Raske vesinik annab ühe kilo kütuse kohta veel kümmekond korda rohkem energiat kui uraan, aga siiani ületamatuks takistuseks on reaktsiooni toimumiseks vajalik miljonitesse kraadidesse ulatuvtemperatuur – niisugune kuumus valitseb Päikese sisemuses, kus termotuumareaktsioonid toodavad soojust, mis lõpuks valgusena maailmaruumi kiirgub, aga Maal on ülimalt keeruline seda protsessi taltsutada. Mis oleks, kui jätaks need meeletud plaanid ja kasutaks ära energia sellest looduslikust reaktorist, mille käitamiseks ei ole vaja sentigi maksta? Just see toimubki 21. sajandil, meie silme all ja meie osalusel. Päikesevalgusena langeb Maale umbes kümme tuhat korda rohkem energiat, kui inimkond täna vajab. Osa sellest energiast muundub maa- ja veepinna ning atmosfääri koosmõjus tuuleks, millest omakorda osa muutub merelainete energiaks. Tuul, vesi ja puidus salvestunud päikeseenergia olid inimkonna ainsad energiaallikad peale lihaste jõu kuni 19. sajandi alguseni, kui leiti võimalus kasutada fossiilset, maapõues salvestunud ja kontsentreerunud päikeseenergiat. Kuid viimasel kahel-kolmel aastakümnel on päikese- ja tuuleenergeetika tehnoloogiad, erinevalt tuumaenergeetikast, läinud edasi seitsmepenikoormasaabastega. Kuigi 20. sajandi keskel paistis tuumaenergia aastasaja tehnilise leiutisena, jäi selle ühiskondlik mõju sajandi viimastel aastakümnetel tõelise revolutsiooni teinud arvutustehnika varju. Just see 21. sajandil maruliselt edasi arenenud valdkond võimaldab lahendada aastakümnete eest võimatuna tundunud ülesande: stabiliseerida ilma baasvõimsuseta hajutatud taastuvenergiatootjatel ja akumulatsioonijaamadel põhinev elektrivõrk. See nn tark võrk on viimane kivi alusmüüris, millele ehitatakse süsinikuneutraalne ja ohutu energeetika. Märgilise tähtsusega on maailma suurima tuumaenergiariigi Prantsusmaa otsus loobuda uute reaktorite ehitamisest ja hakata järk-järgult sulgema vanu, vähendades tuumaenergia osakaalu oma elektritarbimises lähema viieteistkümne aastaga seitsmekümne viielt protsendilt viiekümnele. Võib arvata, et kaugema tuleviku ühiskond vaatab huvi ja vahest kerge hämmeldusega tagasi nii fossiilsete energiakandjate paarisaja-aastasele välgatusele kui ka tuumalootuste sajandile, mis ometi olid inimkonna ajaloo vajalikud etapid, et jõuda uuele, jätkusuutlikumale tasemele.

Lavastus „Lapsed“ pidi esialgse plaani kohaselt esietenduma kevadel 2020. Koroonakriisi tõttu lükkus esietendus järgmise aasta veebruari.