„Suur veeuputus“ | Kui nalja ei saa, siis mina ei mängi

Intervjuu Priit Võigemastiga

Priit Võigemast on vabakutseline näitleja ja lavastaja. Võigemast lõpetas 2002. aastal Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikooli XX lennu näitleja erialal. Aastatel 2007–2015 oli ta Linnateatri koosseisuline näitleja. Sel perioodil jõudis ta Linnateatris lavastajana välja tuua viis lavastust: „Nõks“ (2007), „Hecuba pärast“ (2009), „Homme näeme“ (2010), „Keti lõpp“ (2012) ja „Hamlet“ (2012).
Vestlus toimus 12. jaanuaril 2023. Küsis ja toimetas Helen Kask.

Esimese lavastuse tegid sa juba lavakunstikoolis õppides, mis ajendas sind lavastamist proovima?

Ma ei osanud lihtsalt vastu vaielda! Seda materjali soovitati – kuna meil olid kursusel head „laulvad näitlejad“, et siis võiks proovida teha Mozarti lühiooperit „Bastien ja Bastienne“ [„Bastien ja Bastienne ehk Noore Mozarti lühiooperi esmaettekanne Elisabeth Goldtbergi koduteatris“, esietendus Linnateatris 2002]. Ega ma tegelikult päris täpselt ei mäletagi, kuidas just mina seda lavastama sattusin. Aga mäletan, et ühel hetkel jäin jänni, olin täitsa plindris ja ei saanud üldse aru, mis ma endaga tegema pean. Kuna tegu oli koolitööga, siis õpetajad mind päris hätta ei jätnud, abistajaid jätkus ja lõpuks ta välja ikkagi tuli. Aga kas ma seda just enda lavastuseks pean, on iseasi. Kuigi paberi peal on küll kirjas, et selline sündmus toimus.

Kas sealt jäi mingi pisik või tunne, et võiks uuesti proovida? Kuidas sa lavastamise juurde tagasi jõudsid?

Kui sealt mingi tunne jäi, siis see, et peaks proovima midagi paremini teha! (Naerab.) Aga võib-olla oli see mingi ajend küll, et mulle selline mõte pähe istutati, et ma võiksin proovida. Ma ei tea, kas ma iseseisvalt oleksin selle peale tulnud. Pärast lavakunstikooli läksin ma Ugalasse ja seal tegime koos kursusekaaslastega lavastuse „Koturnijad ehk Kui nalja ei saa, siis meie ei mängi“ [algidee autor Woody Allen, esietendus 2003]. See oli ikkagi pigem grupitöö, aga oma esimese iseseisva lavastuse tegin ma samuti Ugalas: vendade Presnjakovide „Terrorism“ [esietendus 2004]. Selle kohta võin ma küll öelda, et seda ma tegin täitsa ise.

Ma pole muidugi meeletult palju lavastanud, aga kui aus olla, siis selliseid töid, millega ma ise lõpuks hirmus rahul oleksin, on siiski vähe. Mis ei tähenda seda, et ma oleksin neis kuidagi pettunud. Lihtsalt alati saaks paremini, selles ametis on nii palju veel õppida. Iga kord seisab ees mingisugune ootamatus, mille peale ma pole varem osanud tulla. Olen ikka mõelnud, et nüüd seekord olen paremini ette valmistunud, olen teinud eeltööd ja lähen selgema agendaga näitlejate ette. Aga ikka juhtub midagi. Alati. Ma olen selle osas natukene maha rahunenud, varem lõi see mind rivist välja ja ajas närvi, et miks niimoodi. Nüüd olen aru saanud, et ega mingisugust ideaalset situatsiooni nagunii ei ole. Mis viga oleks siis lavastada, kui kõik mõistaksid üksteist poolelt sõnalt ja oleksid algusest peale ühel leheküljel, kui keegi ei jääks proovide ajal haigeks ja kõik saaksid kogu aeg kohal olla, aega oleks maa ja ilm. Mis siis viga lavastada, aga sellist situatsiooni ei ole mitte kunagi. Pluss veel tõsiasi, et isegi kui ma olen teinud tohutu ettevalmistuse, võib ikkagi esimeses proovis või nädal enne esietendust selguda, et see, mis ma mõelnud olin, ei toimi. Siis on vaja ümber mõelda, hakata uusi lahendusi otsima. See käib asja juurde.

Kas tohib küsida, millised on siis need lavastused, millega sa ise väga rahul oled?

Sellesama „Terrorisimiga“ võin ma olla väga rahul. See oli lihtsalt nii hea tekst. Selle materjali sokutas mulle Martin Algus, kes oli samal ajal Ugalas tööl, ta ise tõlkis selle. Mingisugused lõigud ja tsitaadid sealt saadavad mind tänase päevani. Ugalas oli üks näitleja – Andres Oks. Sellel ajal, kui mina Ugalasse tööle läksin, ta enam koosseisus ei olnud, aga aeg-ajalt käis ta meie lavastusi vaatamas. Pärast „Terrorismi“ vaatamist andis ta mulle veidi tagasisidet. Ta ütles: „Jaa … Esimene vaatus oli superhea. Superhea. Aga teine vaatus oli … samasugune. Ja sellest jääb väheks.“ See on mulle meelde jäänud. Ei saa teha teist vaatust täpselt nagu esimest. Peab sisse tooma mingisuguse nihke, mis tahes hulluse, peab midagi ära lõhkuma, mida sinnamaani on ehitatud. Ma ei taha selle üle pikalt teoretiseerida, aga see lihtne asi, mis ta ütles, jäi mulle meelde ja ma olen üritanud seda edaspidises rakendada.

Erinevate lavastuste puhul on erinevaid aspekte, millega ma rahul olen. Näiteks „Keti lõpp“ [autor Paavo Piik, esietendus 2012], mis me Linnateatris tegime. Mulle endale väga meeldis selle lavakujundus, olin väga-väga rahul sellega, mis lavale ehitati, ja muidugi Paavo tekst. Lavastuslikult oleks loomulikult saanud veel paremini teha.

„Monumendi“ [autor Marius von Mayenburg, esietendus 2018, Von Krahli ja Kinoteatri koostöölavastus] puhul oli nende asjade protsent, millega ma ise rahule jäin, arvatavasti minu enda jaoks kõige kõrgem. Head olid nii kujundus, näitlejad kui tekst ja ka lavastuslikult jäin rahule.

Aga kõige-kõige suuremaks õnnestumiseks pean ma hoopis lavastust Kummi-Tarzanist, mille me Von Krahlis tegime [„Kummi-T“, autor Ole Lund Kirkegaard, esietendus 2016]. Osades olid Priit Pius, Tõnis Niinemets, Ott Kartau ja Kait Kall. Ma ei olnud varem lastetükki teinud ja mõtlesin, et tuleb see asi ka ära teha, kuna mul olid enda lapsed sel hetkel täpselt selles vanuses. Eks ma nende jaoks seda tegingi. See on vist üks lavastus, mille puhul jäin lõpuks kõigega rahule. (Naerab). Ma hirmsasti oleksin tahtnud selles lavastuses ise mängida, aga kõik kohad olid juba täis.

Sa oled ise mitmel korral oma lavastustes mänginud. Miks on see nii läinud?

Kogemata ja olude sunnil. Ma ei eelista seda teha. Kuigi mu sõber Vaiko Eplik ütles hiljaaegu, et tegelikult peaks lavastaja võib-olla rohkem ise oma lavastustes mängima. (Muheleb.) Ise mängides muutub kogu protsess lihtsalt keerulisemaks. Näitlejana on lavastusprotsessis osalemine palju lihtsam, sest mingis mõttes vastutan ma ainult oma stseenide eest. Eks terviku eest ka lõppkokkuvõttes, aga põhiliselt ikkagi selle eest, mida mina ise teen. Lavastajana vastutan ma kõige eest ja kui need kaks rolli kokku panna, siis tekib palju stressi ja pinget juurde.

Kui hüpata korraks veel tagasi Ugalasse, siis „Koturnijad ehk Kui nalja ei saa, siis meie ei mängi“ – selle lavastuse pealkirja teine osa on jäänud mind saatma. Ma ei taha ega viitsi tegeleda materjalidega, millega ei ole lõbus töötada. See võib olla ka tragöödia, aga kogu lavastusprotsess peab olema vaimustav. Tuima nühkimist ma ei salli.

Enne protsessi alustamist ei tea ju kunagi, milliseks see kujuneb.

Mis on sinu garantii, mille järgi sa tunned, et siin saab lõbus olema?

Põhiline garantii on ikkagi inimesed, see seltskond, kellega koos midagi tegema hakata. Kui hakkan võrdlema, millised komponendid on lavastuse puhul kõige olulisemad, siis ma jõuan alati lõpuks sinna välja, et kõige olulisem faktor on inimesed. Kui on õiged inimesed, siis võib teha ükskõik mida, ükskõik kus.

Kõik senised õnnestumised, mida sa mainisid, on põhinenud juba olemasoleval materjalil, kellegi teise poolt kirjutatud näidendil, aga sa oled teinud päris palju ka … [küsimus jääb pooleli]

Ma unustasin ära lavastuse „Hecuba pärast“! See muidugi sündis grupitööna, nii et ainuisikuliselt ma selle õnnestumist enda peale ei võta. Mina tõesti algatasin selle, et hakkame proove tegema, valisin näitlejad ja ülejäänud meeskonna. Lõpuks me kirjutasime selle teksti ikkagi koos. Dramaturg Maria Lee Liivaku abiga. Meie hullasime ja tema lõpuks vormistas selle ära.

Mis on kerget või rasket ise materjali loomisel, võrreldes kellegi teise näitemängu lavastamisega?

Kõige raskem ongi see, et kõik teed on valla. Iseenesest on see ju tore situatsioon: tee, mida iganes tahad. Kui sul on valmis materjal, siis on mingisugused otsused autori poolt juba ära tehtud: kui palju on näitlejaid, kui palju on stseene, milline on tekst. Kui hakata ise otsast minema, siis on need otsused vaja endal vastu võtta. Tuleb tunnistada, et tegelikult on seal päris suur osa bluffi. Kuna tegelikult ju asja kui sellist veel olemas ei ole, siis sa teed panuse millelegi, mida veel ei eksisteeri, lootuses, et sealt hakkab midagi tulema. Ega muidugi päris nullist pihta ei hakata, mingisugused ideed on ikka olemas. Aga garantiid, et see kõik kuidagi lõpuks ka mingisuguseks tervikuks kokku sõlmub – seda ei ole. Kõik hakkab selguma proovides.

Sa oled tihti lavastanud teatrites, kus sa oled ka ise näitlejana mänginud. Kas on lihtsam lavastada inimest, kellega sa oled palju koos mänginud, või vastupidi, raskem?

Minu jaoks on lihtsam, kui ma tunnen inimest. Kui ma olen inimesega koos laval mänginud, siis ma tunnen teda juba üsna hästi. See on kindlasti kergem, kui see, et on mingisugused täiesti võõrad suurused. Kusjuures enamasti meeldib mulle tööd teha niimoodi, et trupp on hoomatava suurusega. Suurte masside haldamine ei ole minu unelm. Pigem võiks olla natukene bändi tunne ja et igaühel oleks midagi teha, ei oleks ühtegi rolli stiilis „härra, teile on kiri“.

Kas sa „Suure veeuputuse“ trupis oled kõigiga tuttav?

Päris kõiki ei tunne, aga eks see käib samuti asja juurde. Ma ikkagi suhtlen ka inimestega ja kuulan soovitusi. (Naerab.) Mõned on seal muidugi nihukesed vanad tondid, keda ma tean juba aegade algusest peale, kellega sai koos tehtud näiteks „Hecuba pärast“ ja „Homme näeme“ [trupi ühislooming, esietendus 2010 Linnateatris].

Lavastusega „Homme näeme“ oli ka lõbus. Üritasime seal rakendada sama meetodit nagu lavastusega „Hecuba pärast“, aga tihtipeale on nii, et kui sa proovid teist korda sama asja teha, siis see päris nii ei õnnestu. See oligi see kord, kui ma enda arvates olin palju paremini ette valmistunud. Lõpuks osutus keeruliseks materjali valimine. Seda oli nii palju, et oli raske otsustada, mida jätta ja mis järjekorras neid stseene teha ja kus siin mingisugune narratiiv või lugu, faabula peidus on. Õnneks oli jällegi pundis Maria Lee Liivak, kes meid välja aitas. Seal oli paar jube naljakat stseeni, millega ma ise väga rahule jäin. Üks lastevanemate koosoleku stseen ja teine, kus Andres [Raag] ja Piret [Kalda] ufogrilli kokku panid. Tekst sündis proovides improviseerides ja dramaturg sõelus sealt parimad palad välja ja pani õigesse järjekorda.

Sa ütlesid, et „Homme näeme“ puhul arvasid, et tead, mis meetodiga sa proovisaali lähed. Kas sa praegu tead, mis meetodiga sa sellele lavastusele lähened?

Ei. (Naerab.) Ma ei ole seda peensusteni läbi mõelnud. Ma tahan seda hoida selleks hetkeks, kui me oleme proovides, ja ma tahan näitlejatelt sisendit saada, nende pealt võtta. Muidu võiksin ma ju ise materjali valmis kirjutada ja rollid välja jagada. Nii võib ka teha. See, kes oskab muidugi, mina ei ole näitekirjanik. Ma väga loodan sütitada ja käivitada trupi fantaasiat ja kasutada nende isiklikke kogemusid ja lugusid. Inimestel on täiesti uskumatuid juhtumisi, mis ületavad tuhandekordselt kõik kirjapandud lood. Eks mul on endal ka tagataskus midagi, aga ma loodan ikkagi neilt inspiratsiooni ammutada.

See idee, mis mul on, millele me panime pealkirjaks „Suur veeuputus“, on mind tegelikult juba väga kaua saatnud. Mul on tunne, et see oleks vaja kuidagi ära vormistada. Milline see lõpptulemus olema hakkab, seda ma veel ei tea, aga need teemad, mis sealt läbi võiksid käia, on seotud koduga, kinnisvaraga ja kõikvõimalike probleemidega, mis kodu ja kinnisvaraga kaasas käivad. Ma olen ise väga palju kolinud ja praegusel hetkel on mul jälle kolimine ja remont käsil. Kui Linnateater käis peale, et nüüd on vaja ikkagi pealkiri ära panna, oli meil just toimunud veeuputus. Ülemisel naabril lõhkes toru. Mulle tundus, et see on märk, ja nii see pealkiri sündis. Nende nelja aasta jooksul, kui ma lavakunstikoolis õppisin, elasin ma kokku kaheksas erinevas kohas, kus juhtus igal pool väga kummalisi asju väga kummaliste inimestega. Aga need on ju ainult minu lood. Meie trupis on veel inimesi, kes on ka kõik omakorda kolima pidanud, näiteks Põltsamaalt Tallinnasse tulnud, üürikorterites ja ühiselamutes elanud, ostnud oma kodu ning selle võib-olla uuesti maha müünud. Ühesõnaga, kõigil neil on kindlasti palju huvitavaid lugusid, millest kinni hakata. Ma usun, et lugudest meil puudust ei tule, pigem jääb ülegi ja võib jällegi tekkida küsimus, mida valida, aga seepärast on mul ka seekord dramaturg [Laura Kalle] kambas.

Ma saan aru, et sul on mingid mõtted peas olnud, aga seda keskset ideed sa vist ei taha veel siin praegu välja öelda.

Ega ma ei oskagi seda veel täpselt sõnastada, see on rohkem selline tunnetuslik. Ma ei tea, kuhu see lõpuks välja jõuab. Kui ma ütlen, et selle töömeetodi juures on päris palju bluffi, siis ma ütlen seda täiesti siiralt ja avameelselt. Ma ei taha teha nägu, et ma tean täpselt, mis ma tegema hakkan, et ärge teie muretsege, mul on kõik kontrolli all. Sellel teesklemisel pole mõtet ja sellist jama pole vaja. See on loomise protsess, mis mulle väga meeldib. Ma loodan sellesse ka teised nakatada. Ja lõpuks sealt midagi ikkagi tuleb. Sellist asja pole veel olnud, et ei tule. Midagi sealt tuleb … (Naerab.)

Miks kinnisvara ja kodu temaatika praeguses ajas oluline teema on?

Ma pole üldse kindel, kas see on praegusel hetkel oluline teema. Kuna see on minu jaoks oluline, siis sellepärast ma sellega tegelen. Ma olen üritanud küll tabada seda Zeitgeist’i, kuidas olla esimene mingi teema avamisel, aga olen aru saanud, et see ei ole minu jaoks. Kuna see konkreetne asi mind ennast praegu erutab või puudutab, on minu jaoks aktuaalne, siis ma tegelen sellega. Küllap siis erutab ja puudutab see kedagi teist ka.

Sa pole kaheksa aastat Linnateatris midagi teinud. Milliste ootustega sa oma kunagisse koduteatrisse naased?

Ma ei ole selle peale väga mõelnud. Eks ma sisemiselt ilmselt eeldan, et õhkkond või põhiolemus on ikkagi sama. Minu jaoks seostub see kõige rohkem selle tundega, mis oli siis, kui me tegime lavastust „Hecuba pärast“. Mis läheb ikkagi sellesse samasse kohta tagasi, et kui nalja ei saa, siis meie ei mängi. Kui ma mõtlen selle aja peale tagasi, siis mulle meeldis mängulisus ja bänditunne. Olles nüüd mõnda aega olnud vabakutseline, millega ma olen iseenesest väga rahul, siis tekivad teatavad momendid, mida hakkad igatsema. Repertuaariteatris on hooaja avakoosolekud, hooaja lõpukoosolekud, peod, kus teatri lastele tehakse jõuluvana. Vabakutselistel sellist asja ei ole. Nendel hetkedel tuleb küll kerge sentimentaalne ohe peale. On tore küll erinevate inimestega siin-seal koos töötada, aga selliseid hetki aeg-ajalt siiski igatsed. Ma loodan, et siin on see endiselt alles, mis sest, et praegu ollakse Salme Kultuurikeskuses, mitte Laial tänaval oma majas. Aga siit Salmest me kunagi oma kursusega ka alustasime, mõnes mõttes on tore jälle ringiga tagasi olla. [XX lennu esimest diplomilavastust „Burattino“ (autorid Aleksei Tolstoi ja Elmo Nüganen, lavastaja Elmo Nüganen) mängiti Salme Kultuurikeskuses.]

Ühesõnaga, loodad, et saad tulla tagasi oma kampa.

Väga loodan! Väga loodan, et see kamp on sama. Aastaid on küll läinud palju (heietav juubelikõne toon), aga loodetavasti … on kõik sama lollakad nagu siis. (Naerab.)

Oskad sa öelda, kas Linnateatris on kuidagi teistmoodi lavastada kui teistes teatrites?

Kui ma veel Linnateatris töötasin, siis oli aega kuidagi rohkem, ka õhtuti. See võib olla üldine trend muidugi, aga tundub, et õhtuseid proove enam üldse ei olegi. Inimestel on graafikud nii täis, õhtuti on kõigil etendused ja ei saagi proove teha, aga ma mäletan, et vanasti sai.

Meil on tõepoolest õhtused proovid endiselt alles.

See on tore! Mulle tundub, et on teatud stseene ja teemasid, mida hommikul kell üksteist on lihtsalt teine tunne teha kui õhtul.

Ühes intervjuus rääkisid, et sa imestad, kuidas Quentin Tarantino suudab oma filmide puhul kõigile näitlejaile selgeks teha, mis energias ja mis võtmes mängida. Kuidas sina seda teed?

Ma ei tea ja sellepärast ma Tarantino üle imestangi. Filmides on see muidugi veel keerulisem, kuna seal tehakse vaid oma stseenid oma võttepäeval ja kogu trupiga kokku ei puutugi. Seda kõike ühte võtmesse saada ongi minu jaoks mõistatus, see nõuab erilist talenti. Teatris on veidi lihtsam, kuna kõik on ninapidi koos. Keeruliseks läheb suurema trupiga ja sellepärast ma väga suurt truppi ei tahagi. Suure trupi puhul on mõnedel inimestel paratamatult väiksemad osad. Ma ei taha lavastajana olla see, kes ei luba näitlejat proovist ära, kuigi tal parasjagu midagi mängida ei ole, et tule ja passi ikkagi ning vaata, kuidas teised teevad. Kui inimesed on kohal, siis võiksid nad kogu aeg olla aktsioonis. Kõige kindlam viis seda energiat ja kogu asja koos hoida ongi see, kui kõik näitlejad on kogu aeg laval, või kui keegi ära käib, siis väga korraks. Kui etenduse ajal läheb keegi pooleteiseks tunniks garderoobi pikutama, telefoni skrollima või Aktuaalset Kaamerat vaatama, siis see energia, millega ta tagasi tuleb, ei ole enam see. Ma tahan, et ka selle lavastuse puhul oleksid kõik kogu aeg võimalikult aktsioonis, aga ma võin hakata siin oma sõnu sööma.

Keda sa lavastajana oma eeskujudeks pead?

Kõigilt lavastajatelt, kellega mina olen kokku puutunud, on midagi õppida. Ühelt ühte, teiselt teist. Mõni on väga põhjaliku ettevalmistusega, näiteks kuidas proove läbi viia, kuidas arvestada proovigraafikut – kui kaua istutakse laua taga, millal algavad proovid sektsioonides erinevate stseenidega, mis hetkel peab olema kujundus valmis, mis hetkel minnakse lavale, mis hetkel toimuvad valgusproovid, millal peab video valmis olema – mõned lavastajad on selles suurepärased. Mina olen selles väga vilets. Siinkohal ma toetun trupile, kunstnikule või inspitsiendile, on oluline, et mul oleks kõrval meeskond, kes suudaks seda hallata.

Mõni lavastaja on rohkem tunnetuslik ja atmosfääri tekitamise meister, kellelt saab seda õppida. Teine jällegi suurepärane analüüsija, kes suudab tohutult keerukad materjalid, inimsuhted ja motiivid niimoodi lahti harutada ja lavale panna, et need on huvitavad ja põnevad jälgida. Aga konkreetseid nimesid pole mul mõtet hakata ette lugema, sest neid tuleks lihtsalt liiga palju.

Ühes teises intervjuus oled sa öelnud, et sulle meeldib näitlejana tegutseda ja lavastama hakkad siis, kui parasjagu näitlejana tööd pole. Kas lavastamine ongi ainult hädaabi või on siin ikkagi midagi muud ka?

Kui päris aus olla, siis on ikka midagi muud ka. See on mingisugune närviline uss minu sees, aeg-ajalt tekib tunne, et on vaja midagi teha. Konkreetse materjali puhul tuleb see uss üldiselt sellest, et tegelikult tahaks seda ise mängida. Kui materjal mind näitlejana käivitab, siis sealt hakkab midagi õitsema.

Aga miks sa seda ikkagi teed? Mida lavastamine sulle annab, nii inimesena kui näitlejana?

Inimesena annab teatritegemine väga palju. Nii klassikaliste materjalidega töötamine kui ka nullist ehitamine. See kõik on üks suur inimese uurimine. Mind lihtsalt huvitab selline asi nagu inimene ja lavastajana pääseb sellele nähtusele sügavamalt ligi, kuna pead alati põhjalikumalt ja sügavamale kaevuma kui vaid ühe karakteri või liini piires, pead kogu materjali haarama.