„Kriipsud uksepiidal“ uurib koos kasvamist

22. aprillil esietendub Väikeses saalis Diana Leesalu uus lavastus „Kriipsud uksepiidal”, milles astuvad üles kaksikvennad Priit ja Märt Pius. Kaks nädalat enne proovide algust rääkisid Diana ja Kaarel, kes näitemängu teksti ka seekord kahekesi koos kirjutasid, omavahel natukene juttu.

DIANA: Kaarel, me plaanisime 2008. aastal minna kahekesi lavakunstikooli dramaturgi eriala katsetele. Mina läksin, sina pöörasid poole tee pealt koju tagasi. Miks nii? Ja kas oled vahel kahetsenud ka seda otsust?

KAAREL: Ei mäleta, et oleksin kahetsenud. Praegu küll mitte. Sel ajal, kui sina veel õppisid, võis mingitel hetkedel kadeduse kripeldus peale tulla, eriti sinu lavaka-lugusid kuulates, aga mul on täielik rahu selle otsusega. Sa esitled tagantjärele seda pööret üsna dramaatiliselt, mis on omamoodi tore. Miks nii? Mul oli pisike laps kodus. Ta on nüüd päris suur poiss ja nendest asjadest oli tema endaga mõni aeg tagasi juttu. Küsis ka, miks ma teatrikooli ei läinud. Ütlesin talle: „Ma valisin perekonna.“ See vastus on ka omajagu dramaatiline ning ma võisin isegi teatraalselt mõjuda, aga ma kahtlen siiralt, kas tal oleks täna kaks nooremat õde, kui ma poleks ümber mõelnud, ja kuidas me pere oleks lavaka-elule üleüldse vastu pidanud. Eeldusel, et ma sisse oleks saanud, milles ma muidugi tõsiselt kahtlen. Ma olen mingil ajal ka ebamugavaid unenägusid näinud lavaka teemadel, aga ülearu pole see mind piinanud.

Teatud risttee oli see valik siiski, sest sealt edasi tulid minu jaoks hoopis vaimuliku kutse, õpingud seminaris ja mitmeid uusi ülesandeid, inimesi, väljakutseid. Ja tänu sinule ei ole ma teatristki päris kõrvale jäänud. Päris põnev teekond on olnud, seda kõike on raske kahetseda.

DIANA: Meie koostöös valmis minu kõige esimene lavastus Tallinna Linnateatris. Priit Piusi monotükk „Suur mees juba”. Mis mälestused sinul tolle 2010. aasta ettevõtmisega on?

KAAREL: Pärast esietendust kallistas mind üks näitleja, kes mulle lapsena hirmsasti meeldis. See on ausalt öeldes esimene asi, mis meelde tuleb. Üldiselt on hea tunne. Ma ei olnud ise ju üldse vaeva näinud. Sina tegid mu kirjanduslikest katsetustest korraliku loo ja seadsid lavale. Mina nautisin teiste töö vilju. Mul oli teatud kahtlusi ka. Üht proovi vaadates oli korraks nurka surutud tunne. Nagu peaks end kaitsma kuidagi, sest ma ei olnud ju kavandanud, et minu tekst sellises vormis kõlama hakkab. Tagantjärele oli see muidugi kõige õigem vorm ja ma olen tänulik, et see lavastus sündis. Esietendus oli ühtaegu lõbus ja piinarikas. Kuidagi tusane tunne oli kummardama tulles, aga siis ma nägin, et Priit on rahul, sina oled vaimustuses ning pidin tunnistama, et olen õnneks mõnest asjast  heas mõttes valesti aru saanud. On meeles, kuidas toetati ja tänati väga soojalt. Kõige magusam oli ilmselt publiku reaktsioone jälgida, kui hiljem mõnda etendust vaatamas käisin.

DIANA: Kui lapsed kasvavad, siis tõmmatakse ukse peale kriipsusid, et näha, kui palju pikkust juurde on visanud. Mul on praegu meie uut lavastust ette valmistades selline tunne, et too „Suur mees juba” oli nagu esimene kriips. Nüüd, kui teeme koos minu kümnendat lavastust Linnateatris, on natukene nagu selline teise kriipsu tõmbamise hetk. Sul pole nii?

KAAREL: Ja kuhu me selle kriipsu paneme? Kas esimese kriipsu kohale või kõrvale? See kriipsude tõmbamine on natuke valus teema mu jaoks. Ma ei ole kuigi pikka kasvu ja lapsena ei olnud need mõõtmised mu erilised lemmikud. Muuseas, minu teise luuleraamatu kujunduses (pealkiri samuti „Suur mees juba”) on sedasama motiivi kasutatud, nii et see teema käib minuga kaasas küll. Mis puudutab teatri konteksti, siis olen ma õnnelik, et mul sinna üldse midagi „joonistada“ on. Ma kardan, et sinu kriipsude tõmbamised on kuidagi suurema kaaluga ja pingelisemad. Ma loodan, et ma omalt poolt midagi ära ei riku, muud midagi.

DIANA: Millest meie uue lavastuse tekst sinu jaoks räägib?

KAAREL: Mul on tunne, et siin peaks kasutama hästi suuri sõnu, aga ma jätan need ridade vahele. Kriipsude tõmbamisest räägibki. Ma ei tea, kas ma suureks kasvamise teemast kunagi üle saan. See on minu jaoks haarav. Kuidas suureks saamine käib? Miks see alati ei õnnestu? Inimese iseloomu kujunemine ja kujundamine huvitavad mind. Tekst räägib üksindusest ja kohanemisest maailmaga, kus paljud asjad on segi paisatud. Ja muidugimõista sellest ainulaadsest sidemest, mis õdede-vendade vahel on. Kuidas nad võivad vereni pureleda ja siis puudust tunda teisest, kui vähegi aega lahus ollakse. See on ühtaegu imelik, ärritav ja armas.

DIANA: Sul on omal ka päris palju õdesid-vendi. Kas kirjutades on kuidagi tunnetuslikult ise enda kogemus ka kuklas?

KAAREL: Kolm on päris palju? Tundub, et eelmises vastuses ma juba viitasin sellele. Päris kindlasti on see kogemus kirjutades kuklas. Samas on mul tunne, et ma ei oska seda üldse kirjeldada. Me oleme paraku nii hirmus lähedased ja ma ei mõista end sellest kogemusest ega õdedest-vennast piisavasse kaugusse kujutleda, et tabavalt sõnastada, kuidas see kuklatunnetus täpselt mõjutab. Tead, kui järele mõelda, siis ma vist vaistlikult püüdsin sellest siiski pisut eemalduda. Nimelt ei arutanud ma neid teemasid peres ega õngitsenud ainest ega midagi. Pigem toetusin nendele vennasuhetele, mis on mul lisaks veresugulastele. Nemad on niigi kuklas ja ma vist alateadlikult hoidsin neid kirjutamisest eemal.

Lisaks sellele mõjutab ilmselt oma laste vaatamine. Ühe lõigu lugesin oma pojale ette ka. Tundus, et ta sai aru ja kiitis heaks. See oli julgustav.

DIANA: Ma eeldan, et seekord teed sa prooviprotsessi ka meiega algusest lõpuni kaasa. Noh, vähemalt nii palju, kui su muud kohustused ja suur pere võimaldavad. Minu teada pole sa varem ühegi lavastuse valmimisega nii tihedalt kaasas olnud, sest „Suur mees juba” valmis tookord minu koolitööna ja sina nägid alles lõpptulemust. Kas seekord on kuidagi teisiti? Kas sul on mingisugused ootused ka? Mida sa kõige suurema põnevusega ootad?

KAAREL: Mul on kaugest minevikust mõned tagasihoidlikud harrastusnäitleja kogemused sellest, kuidas lavastus sünnib. Prooviprotsess meeldis mulle alati rohkem kui lõpptulemuse esitamine. See pole kindlasti võrreldav sellega, mis n-ö päriselt teatris tehakse, ja see erinevus mind huvitabki. Võimalus näha, kuidas lavastaja ning näitlejad koos töötavad, on minu jaoks põnev. Kuidas jõutakse ideest tervikliku maailmani, kuidas näitleja mõjub proovis ja lõpuks publiku ees. Et mis seal täpselt juhtub. See võimalus olla autorina pealtvaataja, kes on nagu seina sees lava ja saali vahel, on minu jaoks põnev. Ma tahaks sellest midagi õppida. Mitte tingimata teatritöö mõttes, aga üldiselt inimeseks olemise ja arenemise mõttes.

DIANA: Ma ei tea, kas sa seda nüüd täpselt niimoodi mõtlesid, aga see on minu meelest päris lahe kujund – autor on peidus selle neljanda nähtamatu seina sees, mis näitlejat ja publikut eraldab. Muide, kas sa ei tahaks üldse teatrile natukene lähemale kolida? Loomingulises mõttes.

KAAREL: Igasuguse kolimise puhul võib olla igasuguseid tahtmisi, aga reaalsuses on jube oluline, kas selleks üldse vahendeid on. Selle pingevälja tajumine kujutelma ja tegelikkuse vahel ongi
mu vastus.

Peaaegu iga teatrikülastuse ajal tabab mind mõte näitemängu kirjutamisest. Tunnen end etendust vaadates sageli näitekirjaniku töövarjuna.

Mind muidugi piinab see hästi kulunud küsimus ka: mis mõtet sel üldse oleks? Nii palju on juba kirjutatud. Siis avastan jälle, et vaatamata kõnevõimele ei oska me sageli omavahel rääkida. Teater on minu arvates muuhulgas see koht, mis peaks esitama võimalusi, kuidas võiks seda teha. Teater saab äratada kujutlusvõime, kaastunde, soovi mõista. Õudne, ma lähen pateetiliseks vist, aga ilus on mõelda, kuidas inspireeritud vaataja ei astu lihtsalt teatrist välja, vaid teeb sammu kellelegi lähemale.

Umbes nii ma sellest asjast mõtlen, aga ma ei tea, kas mul selliseid vahendeid on, et selles võtmes kaasa rääkida.