„Kratt“ | Eneseteostusest ja –teotusest

Priit Põldma

jaanuar 2018

Eneseteostus on kummaline, vastuokslik sõna. Ühtpidi inimese põhivajadusi ja motivaatoreid, mis hommikul voodist välja ajab ja päev läbi tegutsema tõukab. Aga samas on selles mõistes midagi hirmuäratavat. Kohustus end teostada mõjub ahistavalt. Iseendana pole ma veel piisavalt väärt. Vaja on midagi saavutada! Kuhugi välja jõuda! Ennast teoks teha!

Vahest on pidev saavutamine sada aastat noores Eestis veel iseäranis aktuaalne – lakkamatu tunnetus, et me pole teistega veel võrdsed, et meie kohale jõudes polnud tunnid mitte lihtsalt alanud, vaid juba läbi – ning nüüd peame üksinda terve koolipäeva järele vastama. Tahame hoida küll omaette, nii indiviidide kui rahvana, kuid seejuures kogeda teiste tunnustust. Me ei lepi introvertse erakluse ega massi sulandumisega, pendeldame kahe äärmuse vahel, rõõmsat rahulolu kogemata, pidevalt midagi muud üritades.

Enamasti taandub igasugune saavutamine üritusele pälvida kellegi heakskiitu – armastatu või autoriteedi tingimusteta tunnustust. Ja selle nimel oled valmis end lõhki kiskuma. Töötad. Pingutad. Panustad. Pühendud. Annad endast kõik. Teed nii palju, kui jaksad. Ja veel rohkem. Ei suuda usaldada, et rada ise viib pärale, vaid püüad teleporteeruda, anda oma liikumisele utoopilist kiirendust, nagu tagaks kiirem kohalejõudmine pikema paigaloleku võimaluse. Kuid – kiirustamine saab harjumuseks. Kui veabki ja jõuad sinna, kuhu tahtsid, lähed peagi jälle rahutuks.

Ja mida rohkem rabeled, seda enam kuhjub ülesandeid; mida kaugemale sammud, seda enam avaneb uusi horisonte. Kõigest, mis teed või teha suudad, ei piisa ikka veel. Ei piisa neile, kellele tahad meeldida, ei piisa, et saavutada seda, millest unistad. Mis siis üle jääb? Loobuda? Kui oled endast kõik andnud, ei saa niisama alla anda, väljuda kaotajana, tunnistada, et nii palju ohverdusi ja südameverd nõudnud eesmärk jääb kättesaamatuks. Siis hakkad otsima abi väljaspoolt. Võõrastest mudelitest. Püüad näida keegi teine. Kannad kokku vara ja väärtusi, mis ei ole sinu omad. Ikka selleks, et näida. Et olla. Olla keegi! Kasvõi keegi teine! Peaasi, et keegigi! Et sind hinnataks, et märgataks. Et armastataks! Kui muu ei aita, teed krati, lähed täiskuu neljapäeval nelja tee ristile ja vilistad…

Muistendites on kõik selgem. Vanapagana arveraamatus oli kirjas, kolme veretilgaga kinnitatud: kes on lepingu sõlminud, kes mitte. Elus on kratid ja kuradid nähtamatumad, piirjooned on väga hägusad. Millal ma pole enam mina ise, vaid teen endast kedagi teist? Millal ma ei tegutse eesmärgi nimel, vaid selleks, et demonstreerida kellelegi oma võimekust eesmärki saavutada? Millal muudan inimesed enda ümber oma sihtmärkideni jõudmise vahendiks, nii et nendega koosolemine lakkab olemast teekonna eesmärk? Alati ei suuda sedasorti kontrollküsimustele vastata. Sisehääl räägib nii vaikselt, et ei kuule välja. Kõrvakuulmine on kurdistatud igasugu võltsvastustest: lootusest kergemini läbi pääseda, püüust õigustada juba langetatud valikuid, soovist jõuda vähema kannatusega loodetud eesmärgini. Kuid kui ise kogu oma kannatust ära ei kannata, langeb see enamasti osaks kellelegi teisele.

Nii saabki eneseteostusest eneseteotus – üks s läheb kaotsi nii, et ei märkagi. Teotus pole üksnes teo puudumine, vaid ka häbi ja rüvetus. Püüdes jõuda määratud sihini, oled reetnud iseenese. Oled loobunud endale südamelähedasest, et muutuda kellekski teiseks. Põhjustanud pöördumatut valu neile, keda pead kalliks. Ning sellest, mis oli kavandatud suureks ja austusvääriliseks teoks, saab tilluke ja tähelepandamatu tigu, käte ja jalgadeta limune, kes ei mõista hädaohtu tajudes muud teha kui oma kotta peituda… Talla all katki praks!

Hirm on. Hirm on suur. Mitte valu ees. Haiget saab niikuinii, ükskõik, mis teed pidi minna. Hirm on hoopis selle hetke ees, kui enam ei tunne valu. Kui kalestud. Kui kõik on ühtviisi ükskõik. Muidugi on praegu veel väga palju lootust. Ideaale. Naiivsust (nagu selles kirjutiseski). Põhiline lootus on, et kui ohtudest teadlik olla ja neist ümbritsevate inimestega avameelselt rääkida (sest tegeleme samas eas ikka enam-vähem sarnaste küsimustega, ka siis, kui sõnastame neid erinevate kujundite kaudu), siis ennast teiste kaudu ja teisi enda kaudu reflekteerides on võimalik neist karidest vaikselt mööda triivida. Või karilt enam-vähem terve alusega tagasi pöörduda. Jääda iseendaks. Hoida oma haavatavat ja empaatilist üdi. Seda, mille kaudu saame kontakti teise inimesega.

Sellistest kõhklustest ja kartustest, igatsustest ja ihadest tõukub meie „Kratt”. Eesti mütoloogia ja teatrilooline taust on küll loos sees, ent tegevustik rullub lahti tänapäevas. Räägime sellest, mis meid ümbritseb. Ei, mitte sellest, mis ümbritseb, vaid sellest, mille osa oleme. Ei taha võtta vaatleja-positsiooni ja näidata näpuga, et elu on nii- või naasugune; pigem alata enesevaatlusest ja liikuda suurema pildini. „Krati” tegevus toimub teatris. Londonis hariduse omandanud noor lavastaja naaseb Eestisse ning hakkab veidi väsinud ja mugavas repertuaariteatris lavastama Eduard Tubina „Kratil” põhinevat postdramaatilist lavateost. Kuigi selle tegelase kõhklused ja küsimused paljuski meie omadega sarnanevad, ei taha me kõnelda ainult endast ega ainult teatrist. Valisime teatri mitte üksnes seetõttu, et oleme sellega kokku puutunud pisut lähemalt kui mõne teise elualaga, vaid lootes, et teater kui keskkond võimaldab luua mängulise maailmamudeli, mis meie põlvkonna ja aja ebakindlusi võimendab.

„Kratt” sünnib lavaka 28. lennu tänavukevadiste iseseisvate tööde reas. On üks viimaseid kooliaegseid koostegemisi. Tekst on kirjutatud kursakaaslastest näitlejatele mõeldes ning omandab lõpliku kuju proovide käigus, täiendatuna näitlejate impulssidest ja elutunnetusest. Ingmar Jõela õppis enne lavakat koreograafiat ning ühendab lavastajana oma diplomilavastuses kaht suurt kirge: loo sees ja kõrval on tähtis roll ka liikumisel. Valter Soosalu debüteerib teatriheliloojana ning kirjutab „Kratile” laulud. Merily Loss lõpetab valguskujundajana Viljandi kultuuriakadeemia ja teeb „Krati” oma diplomitööna. Kambas on ka pisut kogenumad noored tegijad: Nele Sooväli kujundab lava ja kostüümid, Sander Mölder heliilma. Hobuveski tuleb remondist ja avab uksed uuenenud teatrisaalina…

Näeme 17. märtsil ja pärast seda.