„Kommuun“ | Kaks päeva kommuunis

Helen Männik
kirjandustoimetaja

„Kommuuni elama?“ Lähedaste ja kolleegide pilgud rääkisid enda eest, kui suve alguses oma plaani tutvustasin. Võõras, veider, arusaamatu – midagi sellist lugesin pärijate nägudest välja. Teatasin, et kavatsen kommuunis veeta vaid paar päeva. Sellegipoolest muretseti, kas oma elukaaslase endaga ühes võtan – üksi pidavat „ohtlik“ olema. Visati ka nalja: aga äkki hakkab nii meeldima, et jäängi sinna?

Eelarvamusi kommuunis elamise kohta on palju – see on fakt. Miks muidu vändatakse sel teemal dok- ja mängufilme, kirjutatakse näidendeid ja raamatuid, räägitakse lugusid. Seetõttu otsustasin eelarvamustele sel suvel väljakutse esitada ning kogukondlikku elu omal nahal kogeda.

Kõigepealt tuli leida õige kommuun. Kuna teema oli mulle küllaltki võõras, alustasin päris algusest. Lappasin erinevaid artikleid, vaatasin videoid ning lõpuks peatus minu pilk ühe Märjamaal asuva kogukonna kodulehel.

Eesti ökokogukond Väike Jalajälg loodi 2014. aasta sügisel Märjamaa vallas asuvasse Mõisamaa külla. Varasemalt asus maalapi peal hooldekodu ning enne, kui seltskond selle ära ostis, seisis plats kaks aastat tühjana. Esialgu vaid teatud sõpruskonda ühendava kogukonna eesmärgiks sai luua näide terviklikust elukeskkonnast ning katsetada kogukondlikke ja jätkusuutlikke lahendusi, mis võiksid olla suunanäitajaks tervele Eesti ühiskonnale. Märjamaal asuv mõis oma lisahoonetega tundus selleks ideaalne paik.

Viis aastat hiljem elab kommuunis aastaringselt 10 täiskasvanut ja 8 last. Samal alal tegutseb ka Gaia kool, mis, nagu kõik teised Eesti koolid, lähtub riiklikust õppekavast ning kus saavad haridust kogukonnas kasvavad lapsed ja noored. Viimasel ajal on kogukond hakanud vastu võtma ka vabatahtlike gruppe välismaalt, kes kohaliku eluga rinda pista soovivad.

Sean eesmärgiks teha Väikese Jalajäljega paar päeva tutvust. Mitte selleks, et kirjutada süvaanalüüs, vaid tajuda, kasvõi näpuotsaga, kohalikku eluolu. Positiivse üllatusena selgub, et minu külastusaeg kattub ühe Euroopa vabatahtlike grupiga. Kuna elukaaslane otsustab samuti kaasa tulla, organiseerime endale auto ja asume varahommikul kogukonna poole teele.

Tee tundmatusse viib mööda Pärnu maanteed Märjamaa suunas ning keerab siis metsa sisse, looduse keskele. Lepime autos teineteisele silma vaadates kokku, et hoiame avatud meelt, suhtume meid ees ootavasse positiivselt ning teadvustame endale, et veedame seal vaid kaks päeva. Hommikuses õhus on lisaks niiskusele ja rõskusele tunda ka ootusärevust. Avame etteaimamatult auto uksed ja astume üheskoos tundmatule maale.

Saame esmalt tuttavaks kogukonna naistega – meid tervitavad Anu, Liina ja Riita. Umbes sellistena ma neid vaimusilmas ette kujutasingi: boheemlaslikud, avatud suhtlemisstiiliga kaunid naisterahvad. Kuna hommikusöögitund alles käib, lubatakse meil maja peal esimene tiir ise teha. Mõisale kohaselt moodustab esimene korrus tubade rägastiku, kus võib eristada kööki, pesu- ja tualettruumi, esikut, suurt kogunemis- ja söömisruumi, paari tühjalt seisvat tuba ja verandat, kus vabatahtlikud parasjagu einestavad. Maja on täitunud ebatavalise vaikusega – või vahest paistab see nii meid ees ootava tormi tõttu?

Alanud päev jätkub ülemisel korrusel toimuva hommikuringiga – see patjadel istumise koosolek on meie esimene võimalus vaadata otsa Mõisamaal tegutsevatele inimestele. Euroopa vabatahtlike grupist leiab kuus sloveenlast, kaks hispaanlast, ühe Eesti juurtega Soome neiu ning kolm eestlast. Nagu arvata võis, peame end ka teistele tutvustama. Seejärel jagatakse tööülesanded ja räägitakse täpsemalt eesseisvast päevaplaanist. Juttu tehakse ka pesemas käimisest ja tänaõhtusest saunast – viimane on vabatahtlike jaoks midagi uut, mida nad selgelt õhinaga ootavad. Kogukonna elanikud selgitavad, et käivad igapäevaselt pesemas ja saunas segiläbi, sõltumata inimese soost, ent kui see osutub vabatahtlike jaoks probleemiks, ripub ukse kohal silt, mille vajadusel kasutusele saab võtta. Ühtlasi soovitatakse pigem käia välikäimlas, mitte tavapärases tualetis. Vabatahtlikud, eesotsas hispaanlased, kurdavad tänase madala õhutemperatuuri ja rõskuse üle. Mis seal salata: ilm on ebameeldiv, seda ka eestlaste jaoks. Hommikuring lõppeb ühise meditatsiooniga ning tööpäev kommuunis võib seejärel alata.

Teel aiamaale teeme juttu kogukonna liikme Liinaga. Möödume teemaks olnud välikäimlast, mille suurest aknast lehvitab meile üks „asjatav“ vabatahtlik – küllaltki ootamatu, aga naljakas vaatepilt. „Me tegime selle kogukonna ja mõtlesime, et päästame nüüd maailma, aga nii see tegelikult ei ole. Ökofašiste, kes arvavad, et maailmas peaks olema vaid kolm miljonit inimest, siit ei leia,“ kinnitab Liina. „Eks kõik taandub siin elades ikkagi suhetele,“ ütleb ta. Liina sõnul kohtub kogukond omavahel nädalas korra ning nendib, et seda on liiga vähe. Teemasid jaguks rohkemaks.

Suhete olulisuse fakti kinnitab kohe ka vabatahtlik Priit, kellega järgmised kolm tundi ühiselt kasvuhoones tomatitaimede kallal veedan. Selgub, et Priit on Väikeses Jalajäljes käinud ka varem – Räpina aianduskoolis õpitavat saab siin maalapil hästi praktiseerida. „Kogukond on aastate jooksul palju muutunud: kui veel eelmisel aastal tutvustati end kui ökokogukonda ning rõhutati just ökoteemat, siis tänavu öeldi, et kõige tähtsamaks teemaks kogukonnas on ikkagi inimesed ja nende omavahelised suhted,“ jutustab Priit. Üritan toimiva kommuuni valemit veel kõrvalpilgu omajalt muukida. „Et kogukond saaks toimida, peavad inimeste kavatsused olema samad,“ ütleb ta seepeale mõtlikult.

Üks on algusest peale selge – kõik kogukonnas elavad inimesed on väga sõbralikud ja avatud, mõnes mõttes väga mitte-eestlaslikud. Enne kui ise jutuajamist alustada jõuan, tullakse minuga juttu tegema. Lõunasöögi ajal, mis, muide, koosneb peamiselt oma maalapi peal kasvatatud taimetoidust, istub minu kõrvale kogukonna liige Selve, kelle avatus ja heasoovlikkus paistavad kaugele. „Mõnes kogukonnas on olemas vaikuse lauad, kus istuvate inimeste puhul teatakse, et nad ei soovi parasjagu kellegagi suhelda,“ räägib Selve, kes elab siin koos tütre ja pojaga, seda juba kogukonna algusest peale.

Vaikuse laud viib mõtted inimese isikliku ruumi juurde. Nimelt ei ela Väike Jalajälg enam ammu ühe katuse all, vaid jaguneb perekonniti maalapi peal asuvate majakeste peale laiali. Päris alguses elati aga koolimajas kõik koos, ühes toas. „Seda aega meenutame mõnusa nostalgiaga,“ naerab Selve – just nimelt, naerab. „2014. aasta septembris kolisime koolimajja sisse ja siis oli eufooria muidugi suur. Lapsed mäletavad hästi, kuidas unejuttu sai räägitud ja üheskoos magama mindud.“ Ent eufooria oli kiire kaduma ning vaid kuu aega hiljem kolis esimene pere seltskonnast lahku, teise majja. Järgnesid ka teiste kolimised ning tänaseks elavad kõik eraldi – ühiskasutusse kuuluvad mõisamajas asuv köök ning saun, dušš ja tualetid.

Sealsamas, meie vestluspaiga kõrval lustivad ka kogukonna kõige nooremad liikmed. Ave näitab vahvalt tantsiskleva väikese tüdrukutirtsu peale ning teatab: „Tema on meil esimene kogukonnalaps,
siin sündinud ja üles kasvanud!“ Ka teised lapsed jäävad koheselt silma oma avatuse, rõõmsameelsuse ning – ilmselt minu professionaalne kretinism? – kaunilt voolavate täislausetega. Gaia kooli õppuritel on samuti parasjagu koolivaheaeg käsil, mida sisustatakse kõikvõimalike põnevate lõbustustega. Elukaaslase küsimusele, kuivõrd erineb Gaia kool tavakoolist, vastab teismeline Saskia veendunult: „Tavakoolis õppides tundus, et mulle on vahel vaja mingeid asju pikemalt selgitada, aga seal polnud õpetajal aega kõigiga eraldi tegeleda. Siin on palju mõnusam asjade üle arutada.” Ta on oma vanuse kohta erakordselt avatud ning enesekindel. Mõtisklen, et võib-olla tõesti on see Gaia kooli ning teda ümbritseva keskkonna teene.

Mõisamaal samuti algusest saadik elanud Ave leiab, et kogukond mõjub inimesele puhastavalt. „Kogukonnas elamine toob alguses kohe halvad asjad pinnale. Algus on kõigile raske, hiljem saab mürgid enese seest välja ja siis on juba lihtsam,“ arvab ta. Nii on ka kogukonda tulijate suhtestaatused muutunud. „Mingid teemad, mis olid juba enne kogukonda inimese jaoks küsimärgiga, võimenduvad siin veelgi,“ ütleb ta. Kõik kogukonna liikmed, kaasa arvatud Ave, rõhutavad ühest suust, kui tähtsad on inimsuhted ning suhtlemisoskused. Suhtlusviiside harjutamine ja rakendamine vajab kogukonnas pidevat tööd, sest konfliktid võivad tekkida väga erinevatel tasanditel. Suhtlemiskultuuri parandamiseks on liikmed läbinud spetsiaalselt kogukondadele mõeldud koolitusi. Ent peamiselt aitab lihtsalt rääkimine, rääkimine, rääkimine.

Väikese Jalajäljega on viie aasta jooksul liitunud ka uusi inimesi. Ent mitte igaüks ei saa kohe kogukonna liikmeks – neid valitakse. Kogukonnaga liituja, teisisõnu Katsuja, teeb kõigepealt minimaalselt aastakese kohaliku eluga tutvust, mille järel otsustavad täieõiguslikud liikmed, teisisõnu Pühendujad, kas võtavad uue inimese vastu või mitte. Pühendujaks saades peab tasuma 10 000 eurot, mis läheb kogukonna investeeringute, ehitustööde jms kassasse. Ent ette on tulnud ka lahkumisi ning peamiselt on äraminejateks olnud mehed. „Mõisamaal on palju hooneid, mis vajavad putitamist või lausa suurt remonti. Meestele mõjub see psühholoogiliselt valusamalt, kui ümberringi on näha vaid töid, mis vajavad tegemist. Eks seetõttu ole ka neid ära läinud,” arvab Ave. Kogukonnas elavatest meestest kohtume kahe päeva jooksul vaid ühega, ning temagi tegutseb millegi kallal garaažis.

Päeva lõpuks teen koos ühe vabatahtliku ja kogukonna liikme Avega kogu seltskonnale õhtusööki. Nimelt tehakse siin vahetuste kaupa kõigile, nii elanikele kui vabatahtlikele, kolm korda päevas süüa. Küsin Sloveeniast pärit 30-aastase Brina käest, mis ta sellisest eluviisist senimaani arvab. „Ma arvan, et see on eluviis, aga kindlasti mitte kõigi jaoks,“ leiab ta. Hiljem uurin Hispaaniast tulnud Marialt, miks ta projektis osaleda otsustas. „Ütlesin siin end tutvustades, et armastan väga loodust ja olen tõeline looduslaps. Sain siin esimese paari päevaga aru, et mul pole tegelikult aimugi, milliseid taimi ma aiamaal rohides välja pean tõmbama ja milliseid mitte. Pidevalt on tunne, et ma ei tea, mida ma teen,“ muigab ta.

Õhtusöögile järgneb tegevus, mille nimeks on „südamering”. Koguneme taaskord ülakorrusele patjadele istuma. „Mis siin tegema peab?” küsin enda kõrvale istunud Priidult. „Ma ei tea, see on meil esimest korda,” kehitab Priit õlgu. Kohtumine kujuneb aga ootamatult meeldivaks mõtete ja tunnete jagamise ringiks, kus igaühel on võimalus rääkida sellest, mis parasjagu hingel, ilma et teised sellele hinnangut annaks või kaasa räägiks. Sellest kohtumisest saab meie kohapeal veedetud aja siiraim kogemus, mille lõppedes tunnen, et olen lõpuks õlad alla lasknud. Veedame ülejäänud õhtu veranda diivanil piparmünditee ja vihmasaju seltsis, mille ajal tunnen, et olen tõeliselt õnnelik. Kui vähe oli vaja, et end hästi tunda.

Ööga teeb ilm kannapöörde ning hommikul on hispaanlased seetõttu oluliselt paremas tujus. Maria eilset tähelepanekut maatööde kohta saan teisel päeval omal nahal valusalt tunda. Võitlen põllul tundide viisi moorputke, heina koristamise ja kurjade mesilastega, kellest üks mind valusalt otsmikule nõelab. Suhtlemiseks energiat enam pole. Töö annab enesetundele valusa õppetunni. „Töötasin kunagi ühes kohalikus Sloveenia asutuses ja kuulasin tundide viisi talumeeste kurtmist töötingimuste ja rahanappuse üle. See töö siin on andnud nendele juttudele täiesti teise vaatevinkli,“ tõdeb minuga koos putke kallal rabav Sloveenia neiu. 33 hektari jagu maad korras hoida pole tõepoolest nõrkadele.

Päeva keskpaigaks saan aru, kuidas ego minu üle võimust võtab. Näen, et ma pole ainus – kõrvetava päikese käes kuus tundi füüsilist tööd teinud vabatahtlikud peavad samuti puu varjus pisut pikemaid pause. Igatsen järsku tohutult koju: oma linnakorterit, toitu, plaane ja individuaalseid otsuseid. Viimane tund möödub teistega sarkastilist huumorit pritsides. Mõistan, kuidas huumor raskel hetkel vaimu toidab – ka kõige rumalam lause tundub erakordselt naljakas.

Kella kukkudes viime rehad aeglaselt garaaži – kiiremini enam ei jaksa – ning lähme peamajja kõigiga hüvasti jätma. Vabatahtlikud tögavad meid lahkumisaja pärast – nimelt sõidame ära vahetult enne õhtusööki. „Lähete pitsat sööma, jah?” naeravad nad ning küsivad, palju meil autos vabu kohti on. Naerame kaasa, jätame hüvasti ning soovime kõigile jõudu vastupidamiseks. Köögis askeldab Liina, kes loodab, et sain selle, mida siia otsima tulin. „Sain, ja rohkemgi veel,” vastan talle ausalt, vihjates salamisi tänasele raskele päevale.

Autoust sulgedes ohkame kergendunult – see on läbi. Ostame esimesest bensiinijaamast jäätist ja limonaadi ning sõidame seejärel pealinna, kus lakume füüsilise töö järgseid haavu veel mitu päeva. Pärast kahte päeva otsekohe lõplikke järeldusi teha paistab vale – oleme selleks liiga kurnatud.

Väsimuse hajudes üritan aru saada, mida see kõik minu jaoks tähendas. Mugavustsoonist välja astumine nõuabki meilt ju suurt pingutust. Ent paar nädalat hiljem saadavad mind endiselt kahetised tunded. Mul on hea meel, et kogukonna liikmed lasid oma eluga tutvust teha, ent kui peaksin mingil põhjusel tagasi minema, siis pole kindel, kas tahaksin. Üritan leida selle tunde põhjust ning mulle meenuvad korduvalt Brina lausutud sõnad kogukonna köögis: „See on elustiil, aga mitte kõigi jaoks.“ Sellise templi oma reportaažile panengi: kõik siin ilmas pole mõeldud kõigi jaoks. Nii vajab ka kogukonnas elamine inimeselt teatud omadusi ja eeldusi, mida igaühel pole. Tunnustan Väikest Jalajälge ülla missiooni eest ning suhtun nende tegevusse austuse, mitte eelarvamusega, ent sellegipoolest valiksin kõikidest maailma eluviisidest vaid enda oma. Mulle meeldib minu elu. Kui õnnelik inimene ma olen, et saan nii väita.