„Kirsiaed“ | Elmo Nüganen: ainuke, mida ma kardan, on minna enda jaoks sissetallatud rada

1903. aastal valminud „Kirsiaia” esietendus toimus Moskva Kunstiteatris Konstantin Stanislavski tõlgenduses jaanuaris 1904, vaid pool aastat enne autori surma. Tollest ajast saadik on see mitmekihiline teos pakkunud alust lugematuteks lavastusteks, analüüsideks ja vaidlusteks nii Venemaal, Euroopas kui ka mujal maailmas. Tšehhovi kauaaegsest ja jätkuvast mõjust eesti teatrile annab ehk märku seegi, et tema tugev seos Linnateatriga näib esmapilgul iseenesestmõistetavana, ometi on siin rohkem kui viiekümne hooaja jooksul etendunud üksnes kaks neist viiest näidendist, mida peetakse Tšehhovi pärandi lipulaevadeks („Ivanov“, „Kajakas”, „Kolm õde”, „Onu Vanja” ja „Kirsiaed”) – Adolf Šapiro tõi 1971. aastal lavale „Kirsiaia” ja Kalju Komissarov 1978. aastal „Kajaka”. Käesolev arutelu toimus 20. juunil 2017, pärast „Kirsiaia” trupi esimest kokkusaamist ja enne sügisese prooviprotsessi algust. Lavastaja Elmo Nüganeni, Ranevskaja osatäitja Sandra Uusbergi ja Firsi osatäitja Andrus Vaarikuga vestles ning jutuajamise pani kirja Triin Sinissaar.

ANDRUS VAARIK: Mõeldes, miks Tšehhov nimetas mitmeid oma näidendeid komöödiaks, kuigi need on tegelikult väga kurvad lood, tuli mulle meelde üks mu lemmikkirjanikke, Iris Murdoch. Romaanis „Meri, meri” on ta öelnud, et elu võib olla kohutav, õudne, väljakannatamatu, talumatu, aga mitte kunagi traagiline. Et tragöödia on draamakirjanike kaval väljamõeldis, sest elu on igal juhul plussmärgiga. Mina kirjutan sellele mõttekäigule alla. Ma arvan, et Tšehhov on oma suures tarkuses ära tabanud, et tegelikult võib kõige üle naerda. Et naer päästab maailma. Kui sulle on antud õnn siin maailmas korra olla, siis minu meelest võib elu küll komöödiaks nimetada ja seda ilma eputamata.

TRIIN SINISSAAR: On üks legendaarne lugu, et kui Stanislavski kutsus Tšehhovi enne esietendust Kunstiteatrisse „Kirsiaia” proovi vaatama, oli autor üsna vihane selle üle, mida ta seal nägi. Tema oli kujutanud oma näidendit ette satiirina, aga Stanislavski käe all oli sellest saanud midagi traagilist, sentimentaalset. Ilmselgelt oli Tšehhovi algne nägemus teistsugune, aga võib-olla seesama vastuolu ongi põhjus, miks me tema teoste juurde ikka ja jälle tagasi pöördume. Lugesin hiljuti järjest läbi hulga kaasaegseid Euroopa näidendeid ja minu meelest oli paljudel neist üks sarnane omadus – puudutav teema, loogiline süžee, ladus struktuur ja isegi orgaaniline dialoog olid justkui olemas, aga tegelased jäid nii üheülbaliseks, et ei äratanud mingit huvi. Tšehhovi näidendites leidub aga mingi nauditavalt hulluksajav vastuolu, kus iga tegelast on võimalik korraga mõista ja hukka mõista. Ja võib-olla sellepärast „Kirsiaed“ ongi komöödia.

ANDRUS VAARIK: Jah, tema jaoks ei ole traagiline, et me nii erinevad oleme. Igaüks püüab ju vastavalt võimetele ja päritolule oma vaiksel moel õnnelik olla. Kes ütleb, et sinu õnn ei ole õnn, ainult minu õnn on õnn?

ELMO NÜGANEN: Mõni Tšehhovi tegelane võiks niimoodi öelda.

TRIIN SINISSAAR: Üks võti „Kirsiaia“ tegelastest aru saamiseks seisab ilmselt ka selles, et kes mida mäletab – Ranevskaja mälestused kirsiaiast on väga erinevad Lopahhini omadest, kelle isa oli mõisas pärisori.

ANDRUS VAARIK: Ranevskaja õigustab poja surmaga seda, miks ta nii kaua on ära olnud – aga kui kirsiaed on sulle nii tähtis, siis ole seal, ole kodus, ära mine välismaale!

SANDRA UUSBERG: Seesama kahepoolsus ongi Ranevskaja puhul minu meelest kõige huvitavam, aga ka emotsionaalselt kõige keerulisem. Kirsiaed on tema unistustemaa, lapsepõlvemaa, mis on teda kujundanud ja kasvatanud, aga samas on tal selle paigaga seotud tohutu tragöödia. Tunne, kuidas ühtepidi tahaks loobuda, teistpidi jällegi ei tahaks loobuda, ongi see kõige kriipivam moment, see ongi see, mis on „Kirsiaias“ nii hästi kirjutatud. Ja samasuguseid hetki on seal paljudel tegelastel. Kirsiaed on mu meelest erakordselt täpne kujund – looduse ürgne jõud ja habras ilu, mis on inimese kätes. Õidepuhkenud kirsiaias on midagi muinasjutulist. Ja selle maharaiumine oleks mõnes mõttes ühe perekonna muinasjutu lõpp.

TRIIN SINISSAAR: Raiumise teema toob kohe pähe mitu seost kaasajaga – Eesti metsade olukord, samuti Haabersti hõbepaju mahavõtmise ümber toimuv. See viimane on täpselt samamoodi vastuoluline küsimus, ühelt poolt me kõik armastame puid, tahame, et neid ka linnas kasvaks, teiselt poolt on Haabersti ringtee ümber tekkivad ummikud tõesti kurnavad.

ELMO NÜGANEN: Kas selles, et me praegu räägime sel teemal ja muigame, ei olegi tšehhovliku komöödia võti? Mingis mõttes on ju kõigil oma õigus. Ühed näevad seda kui püha puud, embavad, kallistavad, neil on oma kogukond. Selles on nende jaoks justkui terve Eesti küsimus – et kui õnnestuks nüüd see hõbepaju päästa, siis on korras. Teised on pakkunud välja produktiivse idee, et võtke igalt harult üks võsu ja istutage üle Eesti laiali, siis on sellest puust kõige rohkem kasu. Või siis tulevad jälle kolmandad ja ütlevad, et aeg, mille me ummikutes seistes kaotame, ja kõik heitgaasid – seda on rohkem, kui üks puu üles kaalub. Ja kõik see kokku ongi ju natuke naljakas. Ongi natukene komöödia. Ehk siis, tõepoolest – kui mõisaga on probleem, tuleb leida mingisugune lahendus. Kui hakkab pankrotti minema, siis tehke suvilateks. Aga teine pool ütleb – suvilad, see on ju labane… Isegi entsüklopeedias on sellest kirsaiast räägitud … Siis hakkad mõtlema, et justkui ühtedel on õigus ja teistel on õigus, aga see on ju jabur. Kui see kirsiaed on teile nii kallis, siis elage seal! Aga kui ei saa enam võlgu elada, siis müüge maha. Ei, seda ka ei saa. No siis ärge elage! Ei, seda ka ei saa. No ma ei tea, mis te siis tegema peate … Ja see trall kirsiaia ümber võib-olla ongi samasugune nagu trall hõbepaju või ükskõik mis asja ümber. See ongi see, et näiliselt on kõigil õigus. Petja Trofimovil õigus, kui ta heidab Ranevskajale ette tema kooselu armukesega Pariisis, samas on ka Ranevskajal õigus, kui ta ütleb, et küllap tema seisab siis armastusest madalamal ja et habemega tuleks siiski midagi ette võtta, et ta natukenegi kasvaks … Ja siis Petja solvub, jookseb, kukub trepist alla … Kõik see kokku on ju väga puudutav, aga samas ka naljakas.

Tšehhov ei ole ju mitte kõigile oma näitemängudele sama žanrimääratlust pannud. Näiteks „Onu Vanja“ on minu mäletamist mööda „pildikesi maaelust“. Aga ma arvan, et küllap ta tajus „Kirsiaeda“ kirjutades, et see on üks viimaseid näitemänge, mis temast järele jääb. Ta on ise ühes kirjas maininud, et kui ta oma
näitemängu Kunstiteatrisse lugeda saatis, kirjutas näitlejannast abikaasa talle vastu, et lugesime kõik koos, nutsime, haruldased tegelased, Stanislavski nuttis juba kolmandast vaatusest lõpuni välja nagu laps. Kullake, oled haruldase näitemängu valmis saanud, ainult sa kirjutad sinna algusesse „komöödia“ – kust sa küll seda võtad, sellest ei suutnud me aru saada. Ja Tšehhov vastab talle, et vaata, kullake, mina kirjutasin siin soojas Jaltas näitemängu, teie seal külmas Moskvas loete seda. Teie elate, aga mina suren ära. No kas see pole naljakas?

Ühesõnaga, kas see huumor ei ole natuke nukker või veidi … isegi mitte kibedavõitu, aga üsna targa inimese huumor, kes saab aru, et on asju, mida inimene muuta ei saa? Millega sa võid ainult leppida? Või kui ei lepi, siis ära lepi. Võib-olla on see niisuguse inimese eluhoiak, millest komöödia tuleneb.

Lisaks võis muidugi mängida rolli ka see, et ega tema lähikonnas sentimentaalsust ei hinnatud. Niipalju, kui ma olen mälestustest ja kirjadest lugenud, püüdsid inimesed ikka tugevamatena näida. Kogu Tšehhovite perekonnas oli levinud, et igast olukorrast
sai alati läbi huumori välja tulla. Kirjades, mida üksteisele kirjutati, isegi neis, kus räägiti kõige raskematest asjadest, oli alati mõni frivoolne või kahemõtteline nali, see käis stiili juurde. Ka Kunstiteatri näitlejad, kellega ta lävis, olid pigem lõõpijad. Vaata, kuidas ütles! Kui hästi ütles! Vaimukus oli hinnas. Niisiis võib üheks põhjuseks olla ka enesekaitse. Tajudes, et „Kirsiaed“ on tema luigelaul, nimetas ta selle komöödiaks, et püüda asjadest üle olla – mida tema naine ega Kunstiteatri trupp ei mõistnud.

TRIIN SINISSAAR: Tšehhov on üldse põiminud „Kirsiaeda“ väga isiklikke mälestusi. Ta oli nooruses kogenud seda, et perekonna maja läheb haamri alla, ka kirsiaia maharaiumine pärines tema enda elust. Kui Tšehhov tervise tõttu Jaltasse kolis, müüs ta ära oma Moskva-lähedase maavalduse ja enda istutatud kirsiaia ning kuulis hiljem, et uus omanik oli kõik puud maha võtnud. Teada on, et see puudutas teda tol hetkel väga valusasti ja eks sealt võrsubki, et tema naerab, aga meie kõik nutame.

ANDRUS VAARIK: Usun kindlalt, et igas „Kirsiaia“ tegelases on Tšehhovit ennast – ta kirjeldab mõnd omaenda eluperioodi, aspekti või omadust. Kujutan ette, et hea dramaturg nii kirjutabki.

SANDRA UUSBERG: Sealsamas kõrval on ju näiteks ka Pištšiku tegelane, kellel ilmselt poleks midagi selle vastu, kui tema aiast ehitataks raudtee läbi ja hüvituseks pakutaks hulga raha – mis on kurbnaljakas, aga inimlik ja üsna eluline.

TRIIN SINISSAAR: Üks asi, millest „Kirsiaia“ puhul palju räägitakse, on sotsiaalne murrang, ühe ajastu kadumine ja teise pealetung.

ANDRUS VAARIK: Iga põlvkond arvab, et ta elab murrangulisel ajal!

ELMO NÜGANEN: Ja loomulikult on noorus ikka hukka läinud ja kõik see muu sinna juurde kuuluv … Aga kui nüüd julgeda vanamoeline olla, siis meil on tõesti viimase paarikümne aastaga tohutu suur arenguhüpe toimunud. Kui vabas maailmas avanesid võib-olla üks või kaks ust, siis Eestis avanes lisaks neile kahele veel mitu. Muutus on olnud suur ja ma arvan, et mingid asjad on pöördumatud. Kui paljudel lastel elavad praegu vanaema-vanaisa maal? Nende hulk on väga väike. Meie põlvkonnal oli peaaegu kõigil vähemasti üks maavanaema, meist natukene vanemad olid ise esimese põlve intelligendid linnas. Nii et ega me enam õieti maarahvas ei ole, oleme tublisti linnastunud. Ma ei räägi seda kahjutundega, inimkond ongi ju kogu aeg liikumises ja ka elu Eestis ei seisa paigal. Ma ei taha väita, et üks ajastu saab otsa, ma ei mõtle nii. Lihtsalt huvitav on küsida näiteks, et mis põhjusel Ranevskaja Pariisi läks? Lugu lõpeb ju sellega, et ta läheb sinna päriselt. Mina ei oska öelda, läheb ta sinna kerge või raske südamega, aga ma ei usu, et ta kunagi tagasi tuleb. Meil toimub ju praegu ka väljaränne ja ma ei tea, kas noorem inimene tahab üldse tagasi tulla. Maailm avaneb. Sina, Andrus, oled öelnud, et maailm on sinu kodu ja New Yorgis tunned sa ennast hästi. Ma arvan, et Ranevskaja tunneb ennast Pariisis hästi – mis selles siis halba on?

ANDRUS VAARIK: Ma olen öelnud, et ma olen vilets eestlane, aga päris hea eurooplane. Mul on sellepärast häbi, aga nii see on.

ELMO NÜGANEN: Ei, miks häbi? Lihtsalt, kui vaadata neid protsesse, siis on ju sarnasusi. Jaša näiteks tahab minna, aga Gajev, ma arvan, ei taha. Mille taha see jääb? Ma ei oska öelda, võib-olla ka saamatuse taha, Gajevi jaoks on isegi Harkov suur linn, aga mõisa piires tunneb ta ennast hästi. Neid paralleele tänase päevaga on tegelikult rohkem, nad on ehk õhkõrnad, aga midagi seal on. Ei saaks isegi öelda, nagu ühe perioodi lõpp, nii-öelda kirsiaedade hoolimatu maharaiumine ja nende asemele suvilate püstipanemine oleks see kõige olulisem kokkupuutepunkt. Siin on veel teisi, palju salajasemaid ja isegi sügavamaid. Hakkasin mõtlema selliste tegelaste peale nagu Petja Trofimov ja Anja. Tundub, et Anja on Petja poolt justkui ära tehtud. Aga mille poolt ära tehtud? See on revolutsiooni hõng, aimdus, et midagi uut on tulemas. Ja mul on tunne, et ka see kattub praeguse ajaga – midagi on õhus, midagi uut on tulemas: Y-generatsioon, indigolapsed, kristallilapsed. Tajutakse, et revolutsiooni on vaja, ei tea veel täpselt, millist, aga seda on vaja. Kui Ranevskaja tüki lõpus Pariisi läheb, kuidas Petja ja Anja elu kulgeb? Jah, me hakkame õppima, ütleb Anja, me kirjutame … Aga kuhu see Petja, vaeseke, tööle läheb? Kes teda võtab? Ja võib-olla ta ise ei tahagi.

TRIIN SINISSAAR: Uhke on ju öelda, et mul ei ole raha vaja. Aga noh …

ELMO NÜGANEN: Täpselt – aga noh? Aga mis siis saab? Mis saab Petjast ja Anjast, kui nad on paar? Ega nad ei saa elu lõpuni koos raamatuid lugeda. Nii et neid kokkupuutepunkte on üsna palju, paljud neist pigem taju kui suurte ühiskondlike protsesside tasemel. Ja küllap on eri aegadel olnud lavastustes üks tahk rohkem esil, teine tahk vähem.

TRIIN SINISSAAR: Ei saa muidugi hakata ka üle tõlgendama. Kui mõelda, et Tšehhov lõpetas „Kirsiaia“ 1903, suri 1904. Meie nüüd teame, et 1905. aastal toimus Peterburis Verine pühapäev, kuid tema ei saanudki seda ju teada.

ELMO NÜGANEN: Aga ta aimas. Nii Petja kui ka Anja tegelaskujus on tajuda mingit sotsiaalset tellimust uue inimese, uue ühiskonnakorra järele. Mõne tegelase jaoks oli see nii-öelda mõisa tasemel – kui on laostunud, tuleb kas maha müüa või suvilad
teha. Aga mõne teise jaoks on see miski, mida ei ole võimalik seletada, ainult rääkida võib sellest pikalt ja ilusasti, nagu Petja. Ta tajub midagi, aga mida? 1905. aasta revolutsiooni meeleolud olid ilmselt juba õhus. Olen mitmete inimeste mälestustest lugenud, et midagi oli aimata. Gorki näiteks ütles, kui talle „Kirsiaeda“ esimest korda lugeda anti, et vaieldamatult tugev näitemäng, aga teemat ei ole. Mida ta sellega mõtles?

ANDRUS VAARIK: Ostrovskil oli ju alati teema, tema võitles konkreetse pahega.

ELMO NÜGANEN: Samas, Nemirovitš-Dantšenko sai kohe aru, et sündimas on midagi täiesti ebaordinaarset, see on mingi erikaaluga asi. Stanislavski omakorda oli sentimentaalne inimene, tema ilmselt kujutles, mis saaks tema tehastest ja vabrikutest, kui need pankrotti läheksid …

TRIIN SINISSAAR: Elmo, sina ise oled mänginud Kaarin Raidi lavastuses Lopahhinit. Kas loed seda näitemängu praegu teise pilguga kui toona?

ELMO NÜGANEN: Ma püüan kogu aeg teise pilguga lugeda. Kuid mingid asjad on väga tugevalt sees ja ma ei saagi aru täpselt, kust – midagi on Komissarovilt, kes tegi meie kursusega „Kolme õde“, midagi on Raidilt, midagi on kuskilt nähtud, kuskilt ette kujutatud … Ainuke, mida ma kardan, on minna mingit enda jaoks sissetallatud rada, mida ma ei taha minna. Ma ei tahaks intonatsioone, mida ma juba arvan, et võin kuulda, ma tahan kõigest sellest justkui vabaneda. Kuidas see õnnestub, kes oskab öelda … Aga mingi aimdus mul on, paljuski tänu hiljutisele kokkusaamisele kunstniku, Reinis Suhanovsiga, aga ka tänu sellele, et meil on niisugune koosseis, mida ma kohe esimese plõksuga ei oleks valinud. Trupi koosseis sündis läbi pika kaalumise ning ma läksin aina kaugemale sellest, mille peale oleks võinud esimese hooga tulla. Koosseis on väga tšehhovlik, ainult mõnes mõttes ootamatu. Järele mõeldes jõudsin selleni, et Ranevskajat ei saa mängida viiekümneaastane, olgugi väga hea ja kogenud näitlejanna. Tähendab, loomulikult võib ja tihti ongi seda niimoodi tehtud. Ja ma sain vist ka aru, mispärast – kui Ranevskaja on veidi üle kolmekümne, on truppi vaja veel kolme naisnäitlejat, kes on temast nooremad, aga kui paljudes teatrites on see võimalik? Kuid kui tema vanust tõsta, siis on igas teatris trupp olemas. „Kolm aastat olen ma „Kirsiaeda“ endas kandnud ja kolm aastat olen teile rääkinud, et te peaksite leidma peaosalise, Ranevskaja rolli peale sobiva näitlejanna. Aga nüüd, kuna te olete sellega lootusetult hiljaks jäänud, laduge ise seda võimatut pasjanssi,“ kirjutas Tšehhov Jaltast Kunstiteatri juhile Nemirovitš-Dantšenkole. Lõpuks mängis Ranevskaja osa 35-aastane Olga Knipper-Tšehhova, aga tema tütart, 17-aastast Anjat, 37-aastane Maria Lilina, Stanislavski abikaasa. Pealegi on meil kaks näitlejannat oma Ranevskaja juba teistes teatrites ära mänginud.

ANDRUS VAARIK: Kuna sa oled ise pidanud Lopahhini „advokaat“ olema, kas tajud, et oled kuidagi Lopahhini leeris?

ELMO NÜGANEN: Seal on teisigi tegelasi, kes on mulle hinges väga lähedal. Proovid on alles ees, ma arvan, et me ei pruugi täna isegi veel teada, millised momendid hakkavad praeguse ajaga kaasa helisema. Võime ühel hetkel üllatusega avastada, et näe, see teema on ka. Ja ma ei taha teadlikult liiga tugevasti pedaali vajutada, sest kardan teha vale otsust. Las ta podiseb ise ja annab märku, kust ta tahab üle ääre tulla … Olen pikalt mõelnud teekäija kuju peale „Kirsiaias“, arutasime kunstnikuga äsja, kuidas seda lahendada. Muidugi võib seda tõlgendada lihtsalt nii, et üks mees tuleb kõrtsist, on ära eksinud ja otsib raudteejaama. Ta on vindine ja tal ei ole raha. Ilmub korraks ja läheb kohe jälle edasi. Aga milleks oli Tšehhovil vaja niisugust asja sinna sisse panna? Mulle näib, et ta tahtis sellega veel midagi öelda. See tegelaskuju omamoodi nagu vaidlustaks teatri olemuse. Igatahes kirjutas Tšehhov sisse tolleaegse dramaturgia mõistes väga uudse käigu. Meil oli enne murdepunktist juttu – ka dramaturgias on murdepunkt, nii nagu Tšehhovi enda loominguski. „Ivanov“ on kirjutatud hoopis teistmoodi kui kõik tema järgnevad näitemängud – poolenisti nii, nagu tol ajal kirjutati, ja poolenisti nii, nagu tol ajal veel ei osatud kirjutada. Esimesest „Kajakast“ ei saanud inimesed üldse niimoodi aru, nagu autor oli mõelnud, juba esimest vaatusest hakati vilistama ja vahele karjuma. Tema hilisemad näitemängud on niisugused, nagu me rohkem harjunud oleme.

Riina Roose ütles tabavalt, et kui muusikavormiga võrrelda, on „Kirsiaed“ nagu fuuga – igal tegelasel on oma teema ja need on nii läbi põimunud, et raske on nimetada, kes neist mängib peamist viisi, kes veab peateemat. Samad tegelased on nii ühe kui ka teise teema teenistuses, sõltub, millise me valime. Tšehhovi kirjutamismaneer on iga näitemänguga muutunud ja hüppeliselt arenenud, alates „Kolmest õest“ on ta leidnud täiesti oma käekirja. Ja ikkagi, tal ei ole ühtegi põhjendamata või üheplaanilist tegelast, aga siis tuleb äkki – tolksti – korraks see teekäija. Kuidas sellesse nüüd suhtuda? Millegipärast hakkab järsku kõigil tegelastel kuidagi kõhe … lisaks veel see kauge heli, nagu pillikeele katkemine … „Kaevanduses kukkus vist midagi alla.“ Tajume, et inimene on võimetu millegi ees, mida ta ei oska seletada.