Eessõna | Kevadet oodates

Triin Sinissaar
Dramaturg

Põhjamaa inimene on ikka innukalt kevade saabumist oodanud, aga eriti tungivalt praegusel pandeemia-ajajärgul, mil meis köeb lootus, et soojad ilmad toovad kaasa kurja viiruse taganemise ning ühiskonna taasavanemise kohtumisteks ja ühiseks ajaveetmiseks. Elevusega ootab suve ka Linnateater, kes valmistub suureks vabaõhulavastuseks. Koht, kuhu me sel suvel oma publikut kutsume, on pika ja vastuolulise ajalooga – Patarei Merekindluse hoov. Sügisel, kohe pärast Linnateatri suveetenduste lõppu, algavad seal lammutus- ja ehitustööd, niisiis on see ühtlasi viimane võimalus sellele paigale tema praegusel kujul pilku heita. Sinna ei ole varem inimesed ligi pääsenud.

Uku Uusbergi lavastus kannab nime „Kalaranna 28“, mis on üksiti selle paiga aadress, lugu ise aga avab selle ajahambast puretud ruumi hoopis teiselaadses tähenduses, tragikoomilise situatsiooni kaudu, mis ajab nii naerma kui küsima endalt tänases ühiskonnas valitsevate väärtuste üle. Suvelavastuses teeb kaasa suurem osa Linnateatri trupist ja ümberehituse ootuses seisev suur tühi hoov annab lavastusmeeskonnale võimaluse tuua mängu mastaapseid lahendusi, mida „tsiviliseeritumas“ paigas kindlasti teha ei saaks.

Muus osas on Linnateater selleks poolaastaks ehitusaegsete oludega kohanenud ning mõningatest pandeemiakeerises ära jäänud etendustest hoolimata stabiilses töörütmis, toimetades Salme Kultuurikeskuses, Hobuveskis, Pika tänava kontoriruumides ja Suur-Sõjamäe töökodades ning jälgides põnevusega kõrvalt meie Laia tänava kompleksi rekonstrueerimisprotsessi.

Uue aasta esimene lavastus tuli välja Hobuveskis, kus Peeter Tammearu tõi jaanuaris lavale Sławomir Mrożeki „Emigrandid“. Nii mõnigi vaataja on maininud, et see 1970ndatel valminud poola näitekirjanduse tähtteos mõjub tänases ühiskondlikus situatsioonis koguni kõnekamalt kui varasematel kümnenditel.

Järgmiseks talviseks uuslavastuseks oli Peterburi lavastaja Boriss Pavlovitši ja tema meeskonna tõlgendus Jevgeni Vodolazkini romaanist „Aviaator“. Pavlovitši meetod, mille üheks osaks oli mitte tulla esimesse proovi dramaturgi poolt valmis kirjutatud dramatiseeringuga, vaid kaasata lavastuse sisu loomisesse näitlejate mõtted ja improvisatsioonid, andis huvitava koostöökogemuse nii trupile kui kogu teatrile. „Aviaatori“ temaatika keerleb ümber mälu, selle inimeseks olemise fundamentaalse ehitusklotsi – ning samuti näitleja esmase töövahendi, nagu lavastaja oma intervjuus täheldab.

Mida me mäletame praegusest ajast tulevikus, seda me täna ei tea. Üks väike teetähis jääb aga Linnateatri ajalukku üpris kindlasti – 13. veebruaril, teatri 56. sünnipäeval, pandi paika Laia tänava hoonekompleksi uue osa nurgakivi.